Esileht > Kriitika, Raamatukujundus > Lisbeth Salanderi esitlemisest raamatukaantel

Lisbeth Salanderi esitlemisest raamatukaantel

6. märts, 2010 Daniel Vaarik

Stieg Larssoni lood lohetätoveeringuga ühiskonna outsiderist Lisbeth Salanderist on Eestis ilmselt sama menukad kui mujalgi, kuid ma ei suuda kuidagi üle saada mõnede raamatudisainerite ettekujutusest sellest kirjanduslikust tegelasest.

Ma ei mõista, kas nad pole raamatut lugenud või on neil lihtsalt midagi Lisbethi vastu? Mõlemad seni Eestis ilmunud raamatud kujutavad teda selliselt, et kui Lisbeth tegelikult olemas oleks, lükkaks ta endale ilmselt kohe näpud kurku.

Kui autor kirjeldab Lisbeth Salanderi asteenilise pisikese tüdrukuna, keda peetakse esimesel vaatlusel alaealiseks poisiks, siis nii Eestis kui ka mõnel pool mujal leiame raamatukaanelt vastu vaatamas vormika ja terve naisisendi, kelle puusad konkureerivad Weizenbergi Hämarikuga.

Kui Lisbeth Salanderi rind on lame nagu pesulaud, siis raamatukaaned lasevad aimata sootuks midagi muud. On küll tõsi, et Salander teeb endale teises raamatus mingil hetkel ja mingil põhjusel rindade suurendamise operatsiooni, kuid see ei muuda põhilist probleemiasetust ega ka suurel määral tema üldist välimust.

Lisbeth Salander kannab 9/10 ajast näokaunistustena neete ja rõngaid ja kui ta on meigitud, siis pigem goth-stiilis. Meie visualiseeritud kaanekangelane võiks visata selga Tiina Talumehe kleidi ja minna presidendi vastuvõtule esikohta võitma.

Iseenesest ei häiriks see asi mind sedavõrd, kui tegemist poleks nende jutustuste fundamentaalsest pointist möödavaatamisega. Ma usun, et hullumeelseks tembeldatud ja hulka konventsionaalseid väärtusi eitava väikese tüdruku võitlus ongi see, mis teeb need lohetätoveeringuga tüdruku lood nii huvitavaks nii paljudele lugejatele.

Tema välimuse kirjeldamisele on Stieg Larsson pööranud läbivalt rõhku, Lisbethi look on oluline osa tema manifestist, soovist mitte kuuluda sellesse maailma, mitte alluda raamidele, olla iseseisev, maksta kätte ja lõpuks võib olla jõuda ka mingi leppimiseni.

Larssoni raamatutes on kesksel kohal soostereotüüpide ning naistevastase vägivalla küsimused, mis taaskord tähendab, et Lisbeth ei saa ega tohiks olla kujutatud kui Max Factori kaanetüdruk. Ent siis saabus disainer.

Võib olla ei ole Lisbethi tõesti nii kerge visuaalselt kujutada. Eriti arvestades, et mingi ninarõngaga naiskaagi pilt ei pruugi raamatut kuigi hästi müüa. Samas, kujutlegem disainerit, kes illustreerides Kafka jutustust “Metamorfoos” otsustab, et põrnikas pole kuigi müüv ja paneb kaanepildiks hoopis liblika.

stieglarsson-lohetatoveeringugatudruktrudrukkesmangistulegascreen-shot-2010-03-06-at-52445-pmtyler2

Categories: Kriitika, Raamatukujundus Tags:
  1. 6. märts, 2010 kell 19:29 | #1

    See teravmeelne tähelepanek meenutab mulle kohe lõbusat pildiseeriat “Read it before Hollywood does” — üks näide on leitav siit.

  2. Tho
    6. märts, 2010 kell 21:09 | #2

    Olid vist soomekeelsed raamatud, mida Apollos myygil nägin - aga ilusti sisuga kokku sobivate kaanepiltidega.

  3. Peep
    7. märts, 2010 kell 13:59 | #3

    See, et raamatukunstnikud ei vaevu raamatut läbi lugema on kahjuks pidevalt korduv häda. Või löövad nad raamatu lahti juhuslikult leheküljelt ja mis märksõna nad sealt enda jaoks leiavad, selle põhjal nad ka sirgeldama hakkavad. Ja kui keegi nende püha loominguvabadust kuidagi suunata püüab, on kisa pilvini. Mõned aastad tagasi teatas ju üks raamatukunstnik, et raamatu sisu ei tohi kuidagi mõjutada kunstniku eneseväljendussoove. Kui nüüd vaatan, siis tõesti on Lisbeth esimesel raamatul kohatult kontrabassi kujuline. Teisel raamatul pole asi nii hull, sest esiletungivad rangluud ja üldse lahja väljanägemine ei vasta just Saaremaa taluperemehe ilumõistele, kes kiitis kosilasele oma tütart järgmiste sõnadega: ” On nisa, on niuet, on sääremarja, on persetarja.” Kõrvadesse ja kaane avali sõõrmetega ninna oleks tõesti võinud rõngaid toppida. Ingliskeelsete raamatute kaaned on küll moeajakirja kaanepildid. Milline soeng, milline hoolitsetud nahk! Oksendamise asemel oleks Lisbeth vast hoopis kirjastuse ja kunstniku arvutisse sisse häkkinud ja seal paraja käki kokku keeranud. Ja õigusega.

Kommentaarid on suletud.