Esileht > Ajalugu, Kirjandusteooria > Kirjanduslik argonaut

Kirjanduslik argonaut

10. märts, 2010 Tarmo Jüristo

Mõned nädalad tagasi, postituses eesti mehe lugemisjanust aastal 1819, mainis Marek möödaminnes üht Itaalia 16. sajandi möldrit, kes luges rohkem kui see ta tervisele hea oli. Jutt oli Domenico Scandellast, kes suri 1599. aastal tuleriidal, kuid kelle Itaalia ajaloolane Carlo Ginzburg neli sajandit hiljem raamatuga Juust ja vaglad surematuks kirjutas.

ginzburg.jpg

Carlo Ginzburg

Lõpetasin värskelt Ginzburgi 2000. aastal ilmunud raamatu No Island Is an Island, mille eessõnas viitab autor tagasi Menocchiole (hüüdnimi, millega Scandella oma kodukülas tuntud oli) ning nendib, et inkvisitsioonikohtu protokollidest leitud lugu lugemishuvilisest Friulia möldrist pani ta esmakordselt tõsiselt mõtlema sellele, kuidas inimesed mõistavad ja kasutavad oma loetud tekste sageli kõige ootamatumal moel. Huvi nende erinevate tõlgenduste ja rakenduste vastu on viinud Ginzburgi ajalooliste dokumentide lugemisest kirjanduse juurde ning No Island Is an Island ongi kogumik neljast lühikesest esseest, milles Ginzburg rakendab oma isikupärast meetodit hulga kirjanduslike (või siis vähemalt mitte-ajalooliste) tekstide ning nende autorite peal.

Esimene essee paigutab Thomas More’i Utoopia selle 16. sajandi konteksti, noppides tekstist välja kümneid viiteid More’i ennast mõjutanud autoritele ja raamatutele ning lugedes Utoopiat seejärel läbi More’i kaasaegse Mehhiko piiskopi Vasco de Quiroga silmade, kes püüdis selle kaudu mõtestada eurooplaste kohalolu Uues Maailmas. Järgmiseks võtab Ginzburg ette kuninganna Elizabethi aegsel Inglismaal põgusalt väldanud debati riimi (versus värsistamise) barbaarsuse üle ja näitab, kuidas see paigutus laiema inglise rahvusliku identiteedi otsingute konteksti. Järgmine essee hüppab ajas kaks sajandit edasi ning piilub Tristam Shandy autori Laurence Sterne’i lugemislauale, leides sealt Hume’i, Locke’i, Alexander Pope’i, Jonathan Swifti ning Richard Burtoni kõrvalt veel Pierre Bayle’i esoteerilise Dictionnaire historique et critique, millest Sterne liberaalselt laenas nii vormi kui sisu osas. Viimane peatükk käsitleb Robert L. Stevensoni üht vähetuntud jutustust džinni sisaldavast pudelist, mis toob selle omanikule õnne ja rikkust, kuid mille too peab kellelegi edasi andma — ja leides selle raamatu poola antropoloogi Bronisław Malinowski lugemisnimekirjast näitab Ginzburg, kuidas nimelt see jutustus võis aidata Malinowskil näha Tobriandi saarte elanike kula-ringi. See põgus kokkuvõte mõistagi ainult riivab Ginzburgi sügavate ja detailirohkete käsitluste pinda.

Ginzburg on ise tunnistanud oma intellektuaalset võlga Erich Auerbachile ning seda raamatut lugedes on see mõju väga selgelt tajutav. Ühes oma 1952. aasta essees avaldas Auerbach skepsist Goethe Weltliteratur-i kontseptsiooni kasulikkuse üle, kaheldes sellise ühtse, ülalt-alla ja totaliseeriva lähtepunkti võimalikkuses tänapäevases maailmas. Auerbachi arvates peaksime me selle asemel otsima Ansatzpunkte, konkreetseid algpunkte, millest lähtuda selle laiema vaate otsimisel — mis aga saaks olla ainult sellise otsingu tagajärg ja mitte eeldus. See võiks vast tõesti omal moel olla ka Ginzburgi kreedo ajaloolasena ja igal juhul kumab see lähenemine läbi sellest konkreetsest raamatust. Kirjeldades lugejale üksikuid kirjanduslikke saari näitab Ginzburg meile tegelikult tervet arhipelaagi, mis ulatub läbi mitmete sajandite ning jätkub ka No Island Is an Island-i silmapiiri taha.

Categories: Ajalugu, Kirjandusteooria Tags:
Kommentaarid on suletud.