Esileht > Kirjanik, Kriitika, Lugemine, Vana klassika > Lugemine päästab inimese?

Lugemine päästab inimese?

Louis Ferrante (praegu)

Louis Ferrante (praegu)

Mind jäi millegipärast kummitama Mareki usk, et raamatud päästavad maailma. Ja millegipärast meenus ka lõik Arturo Perez-Reverte romaanist “Lõuna kuninganna”, kus pärast oma narkoäriga seotud kavaleri surma Hispaaniasse põgenenud Teresa Mendoza saavutab seal narkokuninganna positsiooni. Aga vahepeal muudab tema elu jäädavalt see, et ta satub vangi ja loeb läbi oma elu esimese raamatu, “Krahv Monte-Cristo”. Pärast seda on just raamatud need, mis tal ennast mõista aitavad ja teda elus hoiavad. Ta elab üksi majas, mis on täis raamatuid. Seda võis muidugi võtta lihtsalt kui järjekordset kinnitust, et Perez-Reverte armastab Dumas’d, kuigi “Lõuna kuningannal” on tõsieluline alus.

Kirjutan ma aga sellest põhjusel, et sattusin lugema artiklit, mis tõestab jällegi, “et elu matkib kunsti”. Lugu rääkis New Yorgi noorest mafiategelasest, jõhkrast tüübist Louis Ferrantest, kes sattus 8,5 aastaks vangi relvastatud röövi pärast. Ja seal tekkis tal millegipärast soov lugemist proovida. Esimesed raamatud, mis talle toodi, olid Caesari “Gallia sõjad”, Napoleoni elulugu ja Hitleri “Mein Kampf”, sest ta kambakaaslane oli poes müüjale öelnud, et tegu on lühikese mehega, kes armastab käsutada ja istub kinni. Ja sealt see algas, esialgu luges ta ainult kaanetekste, siis kirjutas välja kõik uued sõnad ja õppis pähe, nõudes üha uusi raamatuid. Tema lemmikuteks kujunesid Tolstoi, Dostojevski, Hugo, Jane Austen, Thomas Wolfe. Viimaseks suureks lemmikuks on Simon Sebag Montefiore “Noor Stalin”. Nüüdseks on ta kirjutanud oma eluloo ja romaani, mida ta üha uuesti ise üle toimetab. Ta on vaba ja käib kuritegelike kalduvustega noortele rääkimas, mida lugemine inimesele tähendab.  Ta on öelnud: “Ma tundsin end vanglas raamatut lugedes vabamana kui väljas kiire autoga sõites.” Suurbritannias kuulutati ta Riikliku lugemisaasta üheks kangelaseks.

Louis Ferrante (enne)

Louis Ferrante (enne)

Samal ajal on paraku ka küllalt palju näiteid kõrgelt haritud ja palju lugenud kurjategijatest. Ka Saviano märgib oma “Gomorras” et nii mitmedki camorra ninamehed olid suure lugemusega ning nende hinge ei päästnud see sugugi. Ja kuigi on kahtlane, kas lugemine kedagi otseselt kuritegelikule teele tõukab, pole sugugi kindel, et sel iga kord ka päästev mõju on. Küll aga tuleb mitmete lugemises pääsetee leidnud inimeste jutust välja, et neid on aidanud just nimelt ilukirjandus, mis on pannud nad paremini mõistma nii iseennast kui ka maailma nende ümber.

Categories: Kirjanik, Kriitika, Lugemine, Vana klassika Tags:
  1. Liisa
    10. märts, 2009 kell 10:29 | #1

    Selline lugu teeb küll südame soojaks. See on isegi veidike liiga ilus, et olla tõsi. Aga oleks Eestis ka mõni sarnane mõjukas narkoparun või maffiaboss (või miks mitte hoopis poliitik…), kes avastaks raamatute väe ja hakkaks seda siis teistelegi kuulutama. Oma ringkonnas oleks tema arvamusel kindlasti tohutu mõju. Ma olen kindel, et siis oleks kohe ka hulga vähem neid, kes ilguvad, et miks neile kirjanikele (=joodikutele ja muiduleivasööjatele) stipendiumi ja haigekassakaarti vaja on, tehku parem “tööd”.

  1. Tagasiviiteid ei ole.