Esileht > Kriitika, Raamat > Overkill

Overkill

28. märts, 2010 Tiit Aleksejev
Dennis Lehane, "Shutter Island" (2003)

Dennis Lehane, "Shutter Island" (2003)

Võtsin hiljuti ette Dennis Lehane’i “Suletud saare” (Shutter Island, 2003) ja vahetult pärast seda, kui olin raamatu lõpetanud, läksin kinno ja vaatasin Scorsese filmi samuti ära. Päris omapärane kogemus, soovitan. Raamat on kõvasti üle keskmise, vähemalt omas žanris. 1954 a.-l Bostoni kandis aset leidev lugu, kus kaks võmmi lähevad üksikul saarel olevasse vaimuhaiglasse, et kinni püüda sealt põgenenud kurjategija. Patsient, kui täpsem olla. Ei hakka süžeed ümber jutustama, et mitte  elamust ära rikkuda, aga niipalju võib öelda, et tegemist on looga stiilis “Kuues meel”, kus viimastel lehekülgedel selgub, et oled lugenud hoopis midagi muud, kui esialgu arvasid. Lähim vaste võiks olla Ian Pears’i An instance of the Fingerpost‘i aadlimehe jutustus.  Lühidalt öeldes korralik krimka. Usutavad tegelased, haarav lugu ja täiendava boonusena 1950ndate õhustiku õnnestunud kujutamine. Väike detail: raamatus räägitakse sellest, kuidas stalinistlikud ajukirurgid inimeste peal katseid teevad, filmis on sovjettidest saanud põhja-korealased. Kim Jong-Il-i solvumine kahjustaks filmi kassat oluliselt vähem kui suurvürst Vladimiri oma…

Film on ilmne hommage Hitchcockile: kaameratöö, valgusfiltrid jne. Vaatajad aga nihelesid rahutult ning hakkasid pärast esimest kahte tundi sms’e lugema. Sest ekraanil toimuva tempo on samuti 1950ndate stiilis. Selline, mis tänapäeva vaatajale ärevuse asemel ärevushäireid tekitab.  Midagi häiris mindki. Põrandal oli liiga palju verd. Nii filmis kui raamatus. Nõrgad närvid, mõtlesin. Istu kodus, loe “Saladuslikku saart”. Järgmisel päeval sattus silme ette Mati Sirkeli artikkel “Keel kui moraalne instants”, kus on oluline tähelepanek: mõttetu julmus normatiivse romaanisüžeena. Rõhuasetusega sõnal “mõttetu”. Tuleb tuttav ette?

Categories: Kriitika, Raamat Tags:
Kommentaarid on suletud.