Esileht > Eesti kirjandus, Kirjanik, Uudisteos > Uus põlvkondlik hääl

Uus põlvkondlik hääl

1. aprill, 2010 Marek Tamm

Eile sattusid mulle korraga kätte kaks tänavu märtsis ilmunud raamatut, mis mõlemad kannavad äratuntavalt ühe uue põlvkonna häält. Esimese on kirjutanud 26-aastane eesti noormees Siim Nurklik – “Kas ma olen nüüd elus”, teise 23-aastane prantsuse neiu Alice Zeniter – “Jusque dans nos bras”. Tõstsin mõlemad saadud teosed kohe endale ette ja mind üllatas, kuivõrd ühel häälel – erinevatest žanritest hoolimata – need kõnelevad.

Siim Nurlik, "Kas ma olen nüüd elus" (s.e., 2010)

Siim Nurklik, "Kas ma olen nüüd elus" (s.e., 2010)

Siim Nurkliku “Kas ma olen nüüd elus” (korrektsem oleks küll kirjutada “Kas ma olen nüüd elus”) on esmalt pilkupüüdvalt kujundatud, see on tõeline “mitteraamat”, sest kõik bibliograafiline teave on üle soditud, nii raamatu kaanel kui ka sees, mis esmapilgul ei lubagi aru saada ei teose pealkirjast ega autori nimest, ei räägigi sellest, et raamatul puudub tiitelleht, teave kirjastuse kohta, sisukord jne (kiitus kujundaja Laura Pappale). Tõsi, paratamatu lõivuna kehtivale kaubandusrežiimile on ainus sodimata teave raamatus ISBN-i koodiriba (ja siin on minu jaoks peidus esimene kõnekas detail, mis avab raamatu vastuoksliku paatose).

Tavatu vorm annab lugemiseks hea võtme, sest sisugi ei ole tavapärane. See on raamat-kollaaž, mis koosneb dialoogidest ja monoloogidest, aforismidest ja loosungitest, klišeedest ja teravustest, mängudest ja mõttemängudest, unenägudest ja ühiskonnakriitikast. See on läbinisti ambivalentne teos, kus segamini on siiras mure ja tülpind iroonia. Ja mulle tundub, et see ongi teose põlvkondlik põhitunnus – lõhestunud teadvus, siiruse ja iroonia, ühtsuse ja vastuoksuse põnev lõiming. Ja autorile pole see tundmatu, tsiteerin:

Kuidas sa saad vastuoludega elada, küsivad nad. Aga kuidas te saate vastuoludeta elada?

Ühtse tervikliku, muutumatu isiksuse nõue tundub mulle üks ahistavamaid ja moonutavamaid ideid, mis on välja mõeldud. Kes on täiesti ühesuunaline, läbinisti järjepidev, laitmatult reeglipärane? Kes tahaks selline olla?
(…)

Kuidas sa saad irooniaga elada, küsivad nad. Aga kuidas te saate irooniata elada?

Mis maailm see on, kus asjad on kas õiged või valed, reaalsed või ebareaalsed, sobilikud või sobimatud? Selles maailmas, kus mina üles kasvasin, on need piirid palju ähmasemad. Lahtrite ja tabelite asemel on mängud ja tasandid ja spektrid ja kollaažid.” (lk. 130-131).

Oskus uskuda vastandlikke asju ja valmidus sellega leppida on kindlasti üldinimlik (sellest kirjutab väga tabavalt Paul Veyne oma raamatus “Kas kreeklased uskusid oma müüte”, e.k. 2006), ent pealekasvava põlvkonna teadvuses tundub see kuidagi eriti are probleem. Hea näite pakub üks teine koht raamatust:

Miljard väljavalitud inimest kasutavad oma väljaheidete äraujutamiseks puhtamat vett kui miljard mitteväljavalitut kasutab joomiseks.

Rahvusvaheliste seaduste järgi on tõsisem kuritegu seada piiranguid välisinvestoritele kui tappa tuhandeid oma riigi kodanikke.

Indias võtab iga poole tunni tagant üks põllumees endalt elu, sest ta ei suutnud oma võlgasid tasuda.

Aga te olete seda juba niigi palju kuulnud. Ei viitsi nagu enam, onju? (lk. 70-71).

“Kas ma olen nüüd elus” on vaimukas ja õpetlik raamat; ma soovitan seda kõikidele, kes on aldid eksperimentaalsele kirjandusele, ja ootan huviga Draamateatris peatselt etenduvat lavastust, mis raamatu ainetel tehtud.

Alice Zeniter, "Jusque dans nos bras" (Albin Michel, 2010)

Alice Zeniter, "Jusque dans nos bras" (Albin Michel, 2010)

Alice Zeniter avaldas oma esimese romaani 16-aastaselt ja on tänaseks pälvinud juba palju tähelepanu ja tunnustust. Tema uus romaan algab viieleheküljelise põlvkondliku manifestiga, mille mitmele punktile kirjutaks tõenäoliselt alla ka Siim Nurklik. Tõlgin siin maitseprooviks mõne ilmekama lõigu:

Ma olen põlvkonnast, kes elab kehvemini kui meie vanemad, ma olen põlvkonnast, kes ei sündinud koos internetiga, ent kes kasvas ja jõudis küpsuseni koos temaga, mul on internetiga väga õrn suhe.

Ma olen rahvusvahelise terrorismi põlvkonnast, ma olen üleilmastumise põlvkonnast, ma olen põlvkonnast, kes ei unista enam Hollywoodist, vaid Londonist, Pariisist, Tokiost, Singapurist, ma olen kaubitsejate põlvkonnast, kes jäi ilma kaksiktornidest.
(…)

Ma olen põlvkonnast, kes ei sünnita enam lapsi, ent ei kasuta enam korrapäraselt kondoomi, ja kummatigi olen ma põlvkonnast, kes sündis koos AIDSiga, ma olen põlvkonnast, kes ei tunne turvaseksi, ma olen põlvkonnast, kes seksib kautšuki ja kinniõmmeldud hüümeniga, ma olen põlvkonnast, kes ei häbene enam kohtuda Meeticu veebilehel, ma olen põlvkonnast, kes ei häbene enam abielluda Meeticu veebilehel, ma olen põlvkonnast, kes müüb oma seksvideoid veebilehele www.sextapes.com, lootuses teenida 5000 dollarit, mida sait lubab.
(…)

Ma olen põlvkonnast, keda sunnitakse roheliseks kõigi nende nimel, kes seda pole olnud, ma olen põlvkonnast, kellel palutakse uuesti sittuda saepurusse ja loobuda vannis käimisest, ma olen põlvkonnast, kes leiab, et tuulegeneraatorid on ilusad ja kes ehitab oma majad maa alla, ma olen põlvkonnast, kellel saab bensiin otsa just siis, kui ta saab hakata nautima odavlende.
(…)

Ma olen põlvkonnast, kes muutub üha vaesemaks, ma olen põlvkonnast, kes maksab pensione, ma olen põlvkonnast, kes õpib kartma vanureid, ma olen põlvkonnast, kes kaotab riigiametnikke, ma olen põlvkonnast, kellele määriti kaela skandinaavia ühiskonnamudel, ma olen põlvkonnast, kes häbeneb teha vigu inglise keeles, sest see ei ole enam kellelegi võõrkeel, ma olen põlvkonnast, kes liigub paremale lootusetustundest vasakpoolsete ees (…). (lk.9–11)

Sellele manifestile järgneb traditsioonilisemas kuues romaan, mida ma pole tõtt-öelda veel jõudnud lõpuni lugeda (ilmselt ei loegi), ent intriig hargneb selle ümber, kuidas peategelane aitab libaabielu vahendusel ühel oma Mali lapsepõlvesõbral Prantsusmaale jääda.

P.S. Muide, taipasin korraga, et Siim ja Alice on täitsa ühte nägu. Või mulle ainult tundub nii?

Siim Nurklik (foto Vallo Kruuser/EE)

Siim Nurklik (foto Vallo Kruuser/EE)

Alice Zeniter (foto David Ignaszewski/Koboy)

Alice Zeniter (foto David Ignaszewski/Koboy)

  1. Kairi
    2. aprill, 2010 kell 14:36 | #1

    Mina soovitan ka Nurkliku tekstiga just raamatu vahendusel tutvuda. Olles käinud nii esimesel lugemisel kui näinud Polygoni varianti Solarise parklas, siis soovitan ikka kohe tungivalt raamat ka hankida.

  2. 3. aprill, 2010 kell 13:02 | #2

    igal juhul ilus
    minu põlvkonna ilu

  3. Kairi
    12. aprill, 2010 kell 00:08 | #3

    Draamateatri pileti asemel tasub ikka raamat osta, piletiraha läheb palju õigemasse kohta.

Kommentaarid on suletud.