Esileht > Kriitika, Telgitagused > Kui pole uudiseid, siis pole ka riiki

Kui pole uudiseid, siis pole ka riiki

5. aprill, 2010 Daniel Vaarik

Alljärgnevad mõtted on enamjaolt kirja pandud täna Saaremaal praami oodates ning põhinevad enne seda loetud Ukraina teadlase Georgi Potšeptsovi raamatul “Propaganda trummipõrin”. Viimase andis eelmisel aastal eestikeelsena välja kirjastus Olion (2009). Lugeja seisukohalt ei ole muidugi kuigi oluline teada, kus mingi tekst on sündinud, kuid tahan sellega rõhutada, et tegemist on vaid märkmetega eriti olulisel ja suurel teemal. Hoolimata sellest, et Eestis on tekkinud moodsast infosõjast rääkivaid autoreid nagu Raul Rebane või Agu Uudelepp, vajab see kõik jätkuvalt arutelu ja ilmselt palju laiema ringi inimeste poolt.

Minu jaoks on infosõja mõistega kummalised lood. Ühest küljest ma pean seda natuke lamedaks metafooriks, kuna ta muudab kommunikatsioonivälja liiga lihtsaks, välistades kõik muud eesmärgid peale vastase vaimse ja lõpuks füüsilise territooriumi haaramise. Kuskil selle kujundi fännide seas istuvad seejuures mingid tüübid, kes on liiga tõsiselt võtnud Clausewitzi tsitaati, et “sõda on poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega” ja kuskil istuvad tegeliku lahingukogemusega karmid kujud, kes ütlevad, et “hei lillelapsukesed, reaalne elu ongi sõda!”. See sõjajutt pole siiski lõpuni veenev, sest elu üheks omapäraks on see, et lõpuks seisab ta metafooridest kõrgemal ehk siis ükski inimene ei suuda välja mõelda arusaadavat kujundit, mis hõlmaks kõike, millega elus kokku tuleb puutuda.

Niisiis, ka sõda kui kõikvõimas metafoor on liialdus. Ometi ei saa seda liialdust ka kuidagi tähelepanuta jätta, sest infosõja kujundis on oma tõde ning seda kujundit USUVAD paljud. Selle  alusel seab oma igapäevaseid tegevusi meeletu hulk julgeolekutöötajaid, pr-mehi ja turundajaid ja jumal teab keda veel kogu maailmas. Seega on see metafoor ka meie igapäevase elu reaalne mõjutaja.

Hästi, kuid mis loom on infosõda ja kuidas ta hammustab? Ma ei hakka pikalt rääkima sellest, et infosõda on müütide ja neil põhinevate eri tulevikunägemuste konflikt ning see leiab aset kõikjal, kus põrkuvad kaks erinevat nägemust teemal, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Sellel jutul on kõva mõte sees, kuid teisalt, kui te sellesse väga ei viitsi süveneda, võib jääda mulje, et ma heietan. Vaatame siis natuke praktilisemalt, kuidas toimib praegune episood infosõjas Venemaaga, täpsemalt, kuidas üks endiste Nõukogude liiduvabariikide suhtes loodud müüt või raamistik võimaldab neid riike täbarasse olukorda seada.

Kui uskuda Potšeptsovi, siis kasutab Venemaa endiste Nõukogude Liidu osade vastu propagandarelvana müüti kadunud poja tagasitulekust. Ta korrutab kunagistele okupeeritud ja liidetud aladele kord kurjalt, kord leebelt: “tehke mida tahate, ükskord tulete ikka meie rüppe tagasi ja siis võib olla anname teile vahepealsed huligaansused andeks.” Sellest jutust tülpimuseni ära kotitud eksliiduvabariikide poolelt vastatakse iseseisvuse retoorikaga, nende riikide eliit ja suur osa rahvast räägib vabadusest, enesemääramisest, võimalusest valida ning sellest, et elu Venemaa kõrval on olnud karm.

“Üks hetk…,” jääb Venemaa elanik korraks mõttesse. “Kas mitte Eesti ja teiste kombel ei räägigi üks kodust jalga laskev teismeline poeg, kellele meeldivad teksapüksid ja USA popmuusika ja kes ei taha kartuleid kõblata ja muid koduseid maatöid teha? Teame selliseid, elu on näidanud, et ükskord, kui raha otsas ja sarved maha joostud, tuleb ta karmi, kuid andestava isa juurde tagasi?”

Järgides vabadust kui väärtust, on endine liiduvabariik infosõjas sattunud seega keerulisse olukorda, kus ta vastandudes tegelikult kinnitab enda kuulumist perekonda. Iga tema samm vabaduse suunas kinnitab, et Venemaa jutt lippama läinud pojast on õige või vähemalt sobib see kontekstiga kokku. Siit järeldub, et Venemaal tuleb lihtsalt olla kannatlik ning oodata, kuni me saame aru, et ameerikalik hõllandus on tühi ning ei suuda meile midagi väärtuslikku anda. Ameerika pole asi, mis annaks siinkandis peavarju ja kaitset, seda proovib Venemaa samuti “heatahtliku” vanemana võimalikult ruttu selgeks teha.

prodigal-son

Rembrandti nägemus kadunud poja naasmisest, u. 1662.

Meid muidugi päästab see, kui me suudame näidata, et see, kes tahab kangesti näida isana, oli tegelikult vägivaldne võõrasisa, kuid selleks puhuks on Venemaa seadnud sisse hulga pikaajalisi ja kalleid vastumeetmeid ning pole võimatu, et ühel hetkel need töötavadki ja keegi ei usu enam meie kurbi lugusid. “Poeg-ullike on meil siin fašistiks pööranud, ei austa Teises maailmasõjas hukkunud sangareid,” ütleb Vene saatkonna esindaja murelikult PR-kompanii Ketchum tütarfirma Brüsseli kontoris ja paneb lauale paki raha. “Vaadake, ehk saate ta korrale kutsuda.”

Täna on kadunud poja müüt saanud toimida põhiliselt Venemaa siseturul, see on ka koht, kus meil infosõja võitmiseks erilisi šansse polegi. Välisturgudel ollakse seni valmis uskuma meid ning tihtipeale hakkab meie puhul toimima hoopis müüt, et “näe, sai lapsepõlves peksa aga kasvas päris heaks lapseks”. Seda muidugi seniks kuni Euroopa kodudes gaasi on ja radiaator soe, mis on omaette ka väga keeruline teema.

Kadunud poja müüdi tõttu on Eesti inimestel  üldiselt probleeme Venemaa kommunikatsioonist arusaamisega. Lihtsamad on need hetked, kui Putin või Medvedev ründavad. Lihtne on ka siis, kui Peterburi poodidesse ilmuvad sildid “koertele ja eestlastele keelatud”, nagu võis mõnda aega näha Pronksiöö ajal. Siis teame, et tuleb karta ja vastanduda. Ent segadus saabub siis, kui Putin lennutab Eesti suunas kiidusõnu. Eesti kultuuritegelane kutsutakse Moskvasse ja pärjatakse auhindadega. Või värskelt Moskvas käinud keskerakondlane teatab, Puškini büst käevangus, et rääkis Eestile välja väikese võidu mingis pealinnade vahelises koostööküsimuses. Veel suurem häire tekib siis, kui need kaks poolust näitavad ennast peaaegu korraga, paarikuiste vaheaegadega.

Segadusse on sattunud ka prominentsed ärimehed, kes on isiklikult kogenud Vene hinge suurt ja andestavat poolt, käinud ja rääkinud olulistel audientsidel “po dušam” ja korraga oli atmosfäär nii soe, nii mõistev ja leebe. Siit tuleb lihtne järeldus – no avagem ennast moodsale ja andestavale Venemaale ning asjad saavad korda. Viimane on ilmselt ka põhjus, miks ei tohiks välispoliitikat anda inimeste kätte, kes ei tunne politoloogiat, sotsioloogiat, diplomaatia ajalugu ning moodsaid mõjutustehnikaid. Sellega ma ei ütle muidugi, et ärimeeste arvamust arvestada oleks vale, ma lihtsalt ütlen, et sellele tuleb alati lisada ka teiste valdkondade esindajate hinnangud.

Selles peitubki kadunud poja müüdi tugevus, et tal on olemas nii karmid kui pehmed küljed. On karmi isalikkust ja on andestust. Neid kumbagi doseerides on võimalik teises tekitada piisavalt suur segadus. Ja tõepoolest, kui palju lihtsam oli võidelda Vene Välisministeeriumi toorete avaldustega 90ndatel, kui jõudemonstratsioonid olid alati sirgjooneliselt meie vastu. Täna on meil tegemist märksa kavalama pehme jõuga, mis on suuteline painutama oskuslikult ja täpselt.

Milline peaks siis olema Eesti müüt, mille abil infosõdades vastu pidada? Ma olen siiani veendumusel, et Eesti müüt on sarnane mingisugusele Taaveti ja Koljati analoogiale, väike tark ja tubli, kellel on kõrge moraal ja väärtused. See on see, mida me oskame ja millele oleme vundamenti ladunud. Meenub ka Toomas Hendrik Ilvese poolt kunagi välja käidud “Väike vedur, kes suutis” arhetüüp, mis põhines populaarsel USA lastejutukesel.

Meie probleem sellega on aga mitmetine, sest selle väikese veduri maine hävitamiseks on Venemaa päris palju tööd teinud ning vaikselt ja järjekindlalt väljakäidav “fašismi kaart” teeb kuskil oma vaikset õõnestustööd.

Teine probleem on meil sarnane Ukrainaga, mille kahte gaasisõda Venemaaga Potšeptsov oma raamatus huvitavalt analüüsib. Ukraina suur nõrkus seisneb tema sõnul selles, et kui Venemaa suudab välja joonistada veenvaid olmejutustusi Ukraina kuritegelikust käitumisest vene gaasi vahendajana, siis Ukraina suudab vastu pakkuda vaid “kuskil stuudios rääkivaid päid”, kelle jutt eriti kuhugi ei jõua. Kas meil on paremini? Ütleme nii, et Foorumi saade on aja jooksul küll huvitavamaks läinud, kuid sellega ei sellega ei hõlma noori ega saada välismaale sõnumeid.

Selleks ongi tarvis elavat kultuuri ja vaheldusrikkaid meediumeid ning erinevalt Venemaast ei saa selline asi Eestis toimuda ülevalt alla põhimõttel ja käsu korras, vaid mingisugusest üksikisikute ja väiksemate gruppide sisemisest vaimustusest, mille algeid on õnneks taas näha kasvõi näiteks Eesti teatri ja filmikunstis, disainis ja (pop)muusikakultuuris.

Potšeptsovi raamatukese teravaim lause on aga siin:

“…eriti pühapäeviti lähevad (Ukraina) telejaamad uudiste edastamisel ruttu välisuudistele üle, et mitte ennast koormata kohalike huvipakkuvate sündmuste otsimisega. Kuid me peame sõnastama ja meelde jätma järgmise reegli: kui pole uudiseid, siis pole ka riiki.”

Selle lausega on väga palju öeldud ka Eesti ja tema tulevikuvalikute kohta.

Categories: Kriitika, Telgitagused Tags:
  1. 5. aprill, 2010 kell 01:17 | #1

    Ma olen üsna nõus selle jutuga, kuni hetkeni, mil esitatakse küsimus: “Milline peaks siis olema Eesti müüt, mille abil infosõdades vastu pidada?” Ja ma leian, et see on koht, kus lähevad rappa suur osa infosõjaga tegelejaid, vähemalt need, keda olen juhtunud kuulma. Nimelt nähakse infosõda eeskätt müüdisõjana, kus peale jääb see, kes suudab parema ja toimivama müüdi välja käia. Ja ma leian, et see on eksitav ja ohtlik. Sest infosõjas on mu meelest kõige õigem taktika hoopis see, milleni Daniel lõpuks välja jõuab: kodanike harimine ja informeerimine, mitte neile riiklikult mingite “oma” või “õigete” müütide pähe määrimine. Niipea, kui infosõja vasturelvana nähakse “strateegilist kommunikatsiooni” (vanasti öeldi ajupesu), mille käigus püütakse kodanikesse istutada mingit lugu vaprast väikerahvast vms, siis oleme ennast sügavale kaevikusse kaevanud, kust enam pääsu pole. Ainus vasturelv infosõjas (mida ma ei soovi üle mütologiseerida, nagu paljudel on kiusatus) on avatud ühiskond ning kriitiliselt mõtlevad ja informeeritud kodanikud. Need on aga kahjuks tõesti asjad, millega Eesti hiilata ei saa.

  2. Daniel Vaarik
    Daniel
    5. aprill, 2010 kell 08:52 | #2

    @Marek Tamm

    Marek, siin ütlesid midagi, mida ma oleksin pidanud ise postitusse sissegi lisama, olen nõus, ning ma olen ise ka samal seisukohal olnud, et mütologiseerimise vastu peaks me minema pigem müütide lahti konstrueerimisega. Me ei saaks suurte ressurssidega müüdiloojate vastu samasuguste müütidega nagunii, seda esiteks, ja teiseks ei tuleneks sellest müüdiloomest üldse väga meeldiv ühiskonnakorraldus. Nii et good point. Keegi võib muidugi nüüd öelda, et eks see lahtikonstrueerimine ja kodaniku kriitiline meel on ka teatud tüüpi müüdi läbielamine, aga oluline erinevus tulenebki sellest, et kas me mõtleme tsentraalselt välja mingeid mõttemalle või meil on iseseisvad, kiiresti kohanevad kodanikud, kes on valmis algatama teemasid altpoolt.

  3. Ilmar Raag
    5. aprill, 2010 kell 09:18 | #3

    Tahaksin Marekile oponeerida. Esiteks seda, et Strateegiline kommunikatsioon ei ole ajupesu, kuna see ei puuduta ainult müüdiloomet. Strateegiline kommunikatsioon tähendab ka iseenda käitumist vastavalt kommunikeeritud väärtustele. Strateegiline kommunikatsioon tähendab ka planeeritud tegevussuundi. Nii nagu Läänejôudude kommunikatsioon Afganistanis näeb ette koolide ja haiglate ehitamist, naistele koolihariduse vôimaldamist jne, sest Lääneliitlaste vôib-olla ekslik müüt ütleb, et “vôrdôiguslikkusele tuginev lääne tüüpi riik on ka lihtsale kodanikule parim lahendus”.

    Kui me räägime müüdist, siis pakud Sa ju ka ise välja ühe müüdi. See on “kriitiliselt môtlevad kodanikud suudavad avatud ühiskonnas kujundada parimat vôimalikest maailmadest.” Mina môistan müüti kui kultuuri, mille puhul ei eksisteeri “mittekultuuri”. Lihtsalt üks kultuur vôi väärtuste kogum asendub aeg ajalt teisega. Müüdi all môistan ma siinkohal tugeva emotsionaalse laenguga diskursust, mis väärtustab ja determineerib meid ümbritsevat informatsiooni. Vôtmesôna siinkohal on emotsionaalne laeng, sest teadupärast ei ole inimene eriti ratsionaalne. Ja juba Aristotelese retoorikast saadik me teame, et sotsiaalselt efektiivne kône nôuab alati emotsiooni komponenti.

    Mulle meeldiks samuti uskuda, Sinu pakutavat valgustusideedega kôrgusse tôstetud müüti, kuid ajalugu ei paku meile näiteid, kuidas reaalne sootsium oleks suutnud vastaval kôrgusel elada. Seda märgid Sa ju ka ise. Kui palju on kasvôi Eestis protsentuaalselt kriitilise analüüsivôimega varustatud inimesi, kellel on ümbritseva maailma kohta piisavalt informatsiooni? Vaadates kultuuritarbimise tüüpe statistika järgi, julgeks arvata, et meil ei ole eriti üle 10 % elanikest. Tunduvalt lihtsam on ülejäänud ühiskond ära kaardistada erinevate teiste baasmüütide leviku järgi.

    Seega eeldus on, et baasmüüdid on alati. Nad ei teki mitte millestki ja ei kao mitte kuhugi, vaid ainult muunduvad ühest olekust teise ja suunavad oma emotsionaalsuse jôuga inimgruppide käitumist. Järelikult on küsimus järgmine - kuidas me müütidesse suhtume. Kas me ignoreerime toimivaid müüte vôi analüüsime neid iseenese tarbes sine ira et studio?

    Ma tean Eestis toimimas vähemalt nelja baasmüüti, mis minu väärtustega ei sobi. Neist kahe puhul näen ma väljaspoolt meile pealesurutavat maailmapilti. Teiste sônadega ühiskonnale, kus ma tahan elada, surutakse juba praegu pähe mudeleid, mis mulle ei sobi. Kuna mina olen kommunikatsiooniôpingute aksioomina kaasa vôtnud teadmise, et müüti ei ole vôimalik hävitada, vaid seda on vôimalik ainult asendada, siis ei tekita mul mingeid järelmôtteid ütlemaks, et toetan müüti “avatud kodanikuühiskond on meie parim vôimalus.”

  4. 5. aprill, 2010 kell 10:42 | #4

    Jah, võtan esmalt omaks, et see torge “strateegilise kommunikatsiooni” pihta oli veidi demagoogiline, kuigi mul on endiselt kahtlus, et selle kõlava sildi taga peitub suur annus usku, et riigil on õigus ja kohustus juurutada oma kodanikesse “õiget” arusaamist endast ja teistest. Samas kui mina näen riigi ainsa õiguse ja kohustusena pakkuda oma kodanikele võimalusi (haridust, teavet jne), et need suudaksid ise teha vahet õigel ja valel, olulisel ja ebaolulisel.
    Müüt on üldiselt mõiste, mida ma ise ei kasuta, sest selle tähendusväli on liiga lai ja piirid väga ebamäärased. Ja mulle tundub, et see määratlus, mille, Ilmar, pakud, on samuti liiga avar, et mõiste operatiivsus säilitada. Ma ei usu, et me jõuame kaugele, kui käsitame igasugust diskursust, mis sisaldab emotsionaalset laengut, müüdina. Ma eelistan ise käsitada müüti kui lugu, mida pole vaja tõestada või argumenteerida; lugu, mis on mõeldud uskumiseks. Ja siit jooksebki minu jaoks piir müüdi vahel, millest kõnelevad infosõja teoreetikud, ja müüdi vahel, milleks pead minu lauset “avatud ja kriitilisest kodanikuühiskonnast”. Nimelt ma ei pea müüdiks lugu või väidet, mis on enesereflektiivne, s.t. sellist väidet, mida on võimaik kriitiliselt analüüsida ja põhjendada. Ja seetõttu leiangi, et Eesti ühiskond peaks ideaalis olema selline ühiskond, mis on eneseteadlik ega võta kriitikavabalt vastu ühtegi lugu, mis esitab ennast ainuõige ja -võimalikuna. Möönan, et see ideaal võib ajaloo valgel näida veidi naiivne, ent ma eelistan pigem naiivseid ideaale, kui küünilist pragmatismi.

  5. Daniel Vaarik
    Daniel
    5. aprill, 2010 kell 11:01 | #5

    Tundub, et vaidlus käibki müüdi ja ehk veel mõne nn infosõjaga seotud definitsiooni üle.

    Ka infosõda ise on müüt ja see on viljakas pinnas, mis ärgitab inimesi, kes on ingliskeelse mõiste kohaselt väga “trigger happy” ehk valmis kohe tulistama, kuna on ju sõda. Ses mõttes saan ma enda arvates täpselt aru, milisele ohule Marek viitab ning ma ise ka juhin tähelepanu selle müüdi probleemidele oma postituses. Arvan, et Eestil ei peaks olema propagandateenistusi ega sotsiaalset insenerlust sellises mõttes, nagu need on olemas autoritaarses või totalitaarses ühiskonnas, kuid on palju inimesi, kes arvavad, et need peaksid olema, veel enam, neil peaksid olema ka vastavad sõjakad nimetused.

    Samas peavad meil olema mingid väärtused, millele tugineda, mingid lood, mida jutustada. Erinevalt Venemaast, mina soodustaks nende teket läbi selle, et paneks rohkem raha kunsti ja kultuuri ning lõpetaks ära idiootsed jutud purkisittumisest (see on ka omalaadne erakondade infosõda ja vihkamise õhutamine muide, kui soovime). Võimalik, et riik saab suunata ka kultuuritellimust läbi küsimusepüstituse, kuid kindlasti ei peaks ta ronima sisu kujundamisse.
    Aga isegi sellel tasemel on see siis see emotsionaalselt laetud suund, millele Ilmar viitab.

    Riiklikul tasemel sisu loomes paneksin rõhku sõnumitele, mida saadavad rahvale tippjuhid ja poliitikud ning kolmandaks suhtuksin väga karmilt igasugustesse katsetesse õhutada vaenu eri elanikkonnagruppide vahel. Kokkuvõttes tekib meie suhtes ikkagi müüt, kuid see müüt on selline, mille puhul kommunikatiivne tasand ja tegelik tasand on minu jaoks piisavalt kooskõlas ning mida on odav üleval hoida, (asjad, mis vastavad tegelikkusele, on odavamad kommunikeerida :)).

    Kuidas siis nimetada seda, mida nimetab müüdiks parem osa infosõdalastest? Meie viis asju ajada? Meie poliitiline kultuur?

  6. Ilmar Raag
    5. aprill, 2010 kell 12:31 | #6

    Nôustun sellega, et müüdi defineerimine on arbitraarne. Inglise keeles vôiks ju öelda ka mindsetting.
    Mul on kaks märkust. Esimene on see, et kommunikatsiooni zhanritel on tihtipeale erinevad nimed, sôltuvalt nende efektiivsuse astmest. Kui massidele môeldud kommunikatsioon on vähe efektiivne, siis me kutsume seda propagandaks vôi ajupesuks. Kui sama protsess on olnud edukas, kutsume seda kultuuri arenguks ühiskonnas. Laulupeo korraldamine on kahtlemata väga tugeva müütitoetava väärtusega üritus. Nôustugem, et tegemist on propagandaga. Samas oleks mul kahju, et meil ei oleks üldse mingit ettekäänet kokku tulla. Jääb järele vôimalus, et haridust ületaval viisil on meil oma kogukonnast vôimalik ôlgôla tunnetust leida, seistes Madonna kontserdil, millel on samuti metatasandil tugev ideoloogiline laeng meie ühiskonnale.

    Teiseks, teeb mulle muret vastuoluline olukord, kus ebademokraatlikud riigid saavutavad teatud hetkedel konkurentsieelise, kuna nad vôivad endale lubada vôtteid, mida meie peame ebaausateks. See meenutab mulle veidi näiteks Rooma riigi viimast sajandit. Üks nendest taktikatest ongi riiklikult poliitilistele eesmärkidele suunatud môjutuskommunikatsioon. Putin on näiteks isiklikult Vene filmifondi eesistuja, et garanteerida sealsete filmide ideoloogiline ôigsus. Eestis oleks iga ideoloogiline kultuurisuunamine loomulikult äärmiselt taunitav, isegi kui kunsti suunataks sellele, et nad edendaksid sallivuse teemalist môtlemist.

    Ehk mina leian, et seni, kuni on tagatud sôna- ja arvamusvabadus, vôib ka demokraatlik riik oma väärtusi levitada organiseeritud kujul, sest see tähendab, et riigi väärtused oleksid sônavabaduse polüfoonias vaid üheks hääleks paljude teiste konkureerivate häälte kôrval. Sellisel viisil ei kardaks ma isegi mônda kommunikatsioonitalitust.

  7. 5. aprill, 2010 kell 14:13 | #7

    Inimesed räägivad igasuguseid lugusid. Need, kellele teiste lood ei meeldi, kipuvad neid nimetama propagandaks või ajupesuks või myytideks (pidades silmas, et ‘myyt’='valejutt’). Enda lugusid nimetatakse ajalooliseks tõeks või rahvuslikuks uhkuseks.

    Lugudel on selline huvitav omadus, et kui inimene hakkab talle räägitud lugu uskuma, saab teda selle kaudu mõjutada. Inimene, kes on Taaveti ja Koljati loo alla neelanud, on teatud tingimustel nõus võtma kätte lingu ja samastuma Taavetiga, et rakendada lingu kellegi kallal, kelle ta samastab Koljatiga. Kuidas need tingimused luua, on juba tehniline kysimus.

    Inimeste vastuvõtuvõime ja kriitilisus lugude suhtes on erinev. Samas võib laias laastus siiski ytelda, et mõned lood (eriti mõnel kujul või mõnes esituses) on suunatud just nimelt mõjutamisele, kandes tugevaid emotsioone ja kahandades inimeste immuunsust. Põhimõtteliselt saab neid vaadelda epidemioloogiliselt, retooriliste haigustena (nagu ytles nende kohta Doris Lessing). Yhe tõve puhul hakkab nakatunu köhima, teise puhul karjuma ja lippu lehvitama. Mõlemad võivad olla ravitavad, nii et patoloogilise seisundi möödudes inimene enam nii ei käitu (ei erutu punast viisnurka nähes või ei köhi).

    Retoorilistel haigustel on mitmesuguseid halbu omadusi. Yks on see, et poliitiliselt ja sotsiaalselt kriitilistes olukordades mõjutavad need inimest käituma vägivaldsemalt kui ta seda tervena teeks. Pärast on kyll piinlik ja paha, aga mis see enam aitab, siis jääb yle vaid ennast õigustada.

    Arvatavasti võiks sellest olla kasu, kui yhe retoorilise haiguse vastu teisega võitlemise asemel õnnestuks kasvatada inimestes kriitilisust, tugevdades nende immuunsysteemi. Omaenda otsustusvõimest lähtudes on isegi keskpärase otsustusvõimega ning halvasti informeeritud inimese otsused mõistlikumad kui kampaaniatega kaasa tormates. Ise mõtlev inimene on realistlik ja praktiline, kuid mitte depressiivsuseni kyyniline. Paraku keskendub kommunikatsioonipsyhholoogia sagedamini edukale indoktrineerimisele kui kriitilisuse kasvatamisele, see osa teooriast on märksa vähem arenenud.

    Mis puutub kultuuri, siis seda saab edendada ka teadvusel olles. On täiesti võimalik osaleda laulupeol sellises teadvusseisundis, mis laseb inimesel rõõmsasti kaasa laulda ning yhtekuuluvustunnet nautida, kuid hoiab teda kaasa minemast juhul, kui pyynele peaks sattuma keegi, kelle arvates on tegemist _eesti_ peoga, kus võiks rahvusliku yhtsuse ja puhtuse nimel asuda kontvõõraid otsima ja välja viskama. Näide on utreeritud, ent elus esineb hullematki.

  8. toivo
    5. aprill, 2010 kell 22:20 | #8

    Emotsioon on lühikokkuvõte loost. Visuaalsete kujunditega on ratsionaalse ja külma kirjasõna abil raske võidelda. Kui midagi soovitada (Eesti riigile) siis vast seda et tuleb ära õppida teine kirjaoskus, ja oma sõnumit ka visuaalselt esitada …

    http://www.youtube.com/watch?v=jSJ27TgBvJE

    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=23733641&l=fplead

    http://www.youtube.com/watch?v=PwTA71wrIiU&feature=player_embedded

  9. toivo
    5. aprill, 2010 kell 22:27 | #9
  10. Truu Alam
    6. aprill, 2010 kell 17:02 | #10

    Seoses teemaga meenus, et hiljutises Riigi Kaitses avaldas meie istuv kaitseminister seoses “mõjuagentidega” midagi taolist, et “ka professor võib olla nakatunud”. Miskipärast kangastus eelolevaid kommentaare lugedes tulevikunägemus, kus keegi nakatunud Marek, kes mõjuagentide mõju alla sattununa ise sellest veel aru ei saa, suunatakse “ravile” Õige Mõtlemise ja Müüdiloome Inspektsiooni, mida juhib keegi Ilmar. Ilmselt on mul liiga elav fantaasia.

  11. 7. aprill, 2010 kell 01:35 | #11

    George Lakoff on ühes oma kunagises artiklis tabavalt välja toonud, kuidas Clausewitzi metafoor “sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega” on sügavalt juurdunud kaasaegsesse rahvusvahelisse välispoliitikasse ning mil moel see taandab sõja (e. siis suureskaalalise äärmusliku vägivalla, mida hulk inimesi rakendab teiste inimeste kallal) tavalisele erinevate huvide vahelisele võitlusele. Lakoffi arvates on sellel lähenemisel kaks suurt probleemi — esiteks trivialiseerib see äärmuslikku vägivalda ning teiseks taandab see vägivalla sisuliselt ärilsele otsusele (e. cost-benefit analüüsile).

    Otsisin huvi pärast selle eelmises kommentaaris viidatud kaitseministri artikli ka üles — kui keegi veel, sarnaselt minule, ei ole sattunud lugema siis tasub tutvuda: http://www.epl.ee/artikkel/485442 . Seal on hästi selgelt näha needsamad Clausewitzi metafoori jooned: kuidas need, kes üldise “õige” identiteedi aluste suhtes skeptilised on saavad käsitletud kui “nakatunud” (ja seega ka ühiskonnale potentsiaalselt ohtlikud nakkuskolded, millega tuleb proaktiivselt tegeleda), kuidas rõhutatakse vajadust valvsuse ning vaenlase äratundmise järele. Ehk siis, infosõda on samuti poliitika jätkumine — kus aga opositsioonist saab vaenlane ning ühest poliitilisest platvormist või maailmavaatest paljude teiste seas saab “kompaktne identiteet” ja “rahvuslik immuunmehhanism”.

    Minus tekitab see päris suurt ebamugavust — kuivõrd mul on hinges väike kahtlus, et hr. Aaviksoo silmis võib minu puhul olla tegu nimelt ühe sellise ohtliku nakkuskoldega.

  12. 7. aprill, 2010 kell 11:42 | #12

    Kriteerium on tegelikult väga lihtne. Kui keegi arvab, et millegi abstraktse ja käegakatsutamatu (nt usu või isamaa) nimel võiks reaalse elus inimese maha lyya, on ta oma aruga ilmselt ummikusse jooksnud.

  13. Peep
    7. aprill, 2010 kell 14:30 | #13

    Sõnad,sõnad,sõnad. Võib ja ilmselt peabki kõigi asjade üle pidevalt arutlema, sest see on ainus võimalus millegi suhtes kokkuleppele jõuda. Me võime lõputult osundada mineviku ja oleviku tarkadele või lollidele mõtetele, aga igapäevaseid otsuseid vastu võttes ei tugine me kogu maailma teadmistele vaid ainult osale neist.
    Mulle tundub, et üsna pidevalt kipume samastama erinevaid asju. Nii kehaliselt kui vaimselt on üks tervik vaid üks inimene. Rahvus ja riik on vaid kokkuleppelised mõisted. Me kipume neile mõistetele, mis on omaette ka tervikud, üle kandma üksikisiku omadusi. See on viga. Kokkulepe ei mõtle, ei tunne ise mitte midagi. Kokkulepe pole kadunud ega tagasitulnud poeg. Praegu kehtiva kokkuleppe järgi tahab valdav enamus Eesti piirides elavaid inimesi elada just sellise kokkuleppe kohaselt. Et on Eesti Vabariik. Kui keegi väljaspoolt tahab omakasupüüdlikel eesmärkidel seda kokkulepet muuta, siis tähendab see rünnet. Kui kedagi rünnatakse, siis on rünnataval vääramatu õigus enesekaitseks, selle tingimusega, et ei tohi ületada enesekaitse piire. Kui rünne on kehaline, tuleb ka kehaliselt vastata. Kui rünne on vaimne, tuleb vastata vaimsele vahenditega. Kui rünnet nimetatakse sõjaks, siis tuleb ka sõjaga vastata. Milliseid vahendeid infosõjas kasutada, teavad selles osalejad. Kui on vaja müüti, tuleb leida sobiv müüt. Kui on vaja propagandat, tuleb seda ka teha.
    Miks see Eesti Vabariik tekkis? Aga sellepärast, et valdava osa inimestega polnudki mingit kokkulepet, oli vaid sundus. Miks toimus Vene riigist eraldumine? Aga sellepärast, et ilmnes, Venemaal pole inimeste üldist kokkulepet ette näha.
    See, et see kokkulepe tehti meil eesti keeles ja selle eestvedajateks olid eesti rahvusest inimesed, tuli lihtsalt sellest, et neid oli valdav enamus. Täpselt samal põhjusel toimus ka taasiseseisvumine. Laiem kokkulepe oli võimatu. Venemaal ei suudetud läbi viia ühiskonna puhastumist mineviku kuritegudest.
    Kui keegi näägutab Eesti välispoliitikat ühe teema korrutamise pärast, siis mis on selles imelikku kui ainus rünne Eesti vastu tuleb idanaabrilt? Hetkel on see vaimne.

    Oopile niipalju, et ma ei laula kunagi kaasa üht rida Eesti hümnist “… mis iial ette võtad Sa, mu kallis Isamaa…”.
    Samas olen ma ründe puhul valmis enesekaitseks. Kui rünne on kehaline, tuleb olla valmis ka tapmiseks.

  14. 7. aprill, 2010 kell 18:43 | #14

    @Ilmar Raag

    Ilmar, mul on üks üldisemat laadi küsimus: millisel moel sa praktiliselt kujutad ette seda tsentraliseeritud müüdiloomega seonduvat olukorda, kus “riigi väärtused oleksid sônavabaduse polüfoonias vaid üheks hääleks paljude teiste konkureerivate häälte kôrval”? Ehk siis — kui selline ametlik mütoloogia leiab tee koolide ajalooõpikutesse, kui selle toeks korraldadakse lauluväljakut täitvaid suurüritusi ning püsitatakse karastatud klaasist ausambaid (ja teisaldatakse muust materjalist tehtuid), vändatakse 12-osalisi teleseriaale — kas siis on ikka õigustatud rääkida polüfooniast?

  15. Peep
    7. aprill, 2010 kell 20:51 | #15

    Kuskohas ikkagi asub Eestis see müütiline lihast ja luust riik, kes sõltumata inimeste tahtest, käitub täpselt nii nagu inimene? Et kui tuleb tuju, võtab lihtsalt kätte ja loob müüte. Kas too riik pesitseb praeguse presidendi nahas? Et nagu kunagi Päikesekuninga nahas. Kus on raamat Eesti Vabariigi ametlikust mütoloogiast?
    Mina tean ainult üht ametlikku alusteksti, milleks on Põhiseadus. Ja see on kokkuleppeline.

  16. Tšuud
    8. aprill, 2010 kell 09:33 | #16

    Eks neid müütide tegijaid ole erinevaid. Väike valik:

    „Ärkamine 700-aastasest orjaööst“ – C.R.Jakobson
    „Ei me Vene vastu saa“ kummutamine – 1918-20 (strateegiline kommunikatsioon, kus avalik sõna, diplomaatia ja relvajõud ühte ja sama kinnitasid)
    „Ühiskond on turg“ – 1990ndad – EV valitsus ja ettevõtjad
    „Välismaalased teavad alati paremini“ – 1990ndad - 2000ndate esimene pool, EV riigiaparaat, osade kõrgkoolide juhtivad teadlased
    „Nõukogude sõdur – vabastaja“ 1940-1991, 2005-2007 (müüti tegi keegi teine, riik lõhkus, aga lõi selle käigus ka uued müüdid)
    „Eesti lipp on ilus on auasi“– Eesti Lipu Toimkond 1930ndail, EV 90. sünnipäeva juubelipidustuste korralduskomitee
    „Eestlane hoiab kodu korras“ 1930ndate teine pool - Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee, 2008 – kodanikualgatus „Teeme Ära“

  17. levka
    8. aprill, 2010 kell 20:10 | #17

    Tarmo Jüristo hindab riigi võimekust müüdiloomes kõvasti üle. Ilmar Raagi “tsentraliseeritud müüdiloomega seonduvat olukorda, kus “riigi väärtused oleksid sõnavabaduse polüfoonias vaid üheks hääleks paljude teiste konkureerivate häälte kõrval”" polegi ses kontekstis tarvis eriliselt ette kujutada. Riigil - kaitseministeeriumi, riigikantselei, mh ka Toomas Kiho, Margus Kasterpalu või kelle-mille tahes näol - ongi enam-vähem üks hääl paljude teiste seas. Väga avalikult ja väga tugevalt kõlab ju sambavastaliste hääl, teleseriaal - peamiselt küll selle üks stsenarist - sai mööda päid ja jalgu, mina näiteks ei käinud lauluväljakul ega vaadanud seda telekast (mitte et ma uhkustaks). Nii et mingit monofooniat kurta on siin ülearune. Ei ole see riik tänapäeval nii kõikvõimas, et muud hääled alla suruks. Pigem näib, et mõnikord oodatakse riigilt täielist tummust.

  18. 8. aprill, 2010 kell 22:42 | #18

    @levka

    Suured tänud Levkale mu perspektiivi korrigeerimast, aga argument ei olnudki mitte selle kohta, kuidas asjad praegu on, vaid selle kohta, kuidas nad tulevikus võiksid/peaksid olema. Samuti viitaks veelkord tagasi sellele artiklile, mille ma ülalpool linkisin — ja mis räägib nimelt sellest, kuidas riik (läbi ühe asjassepuutuva ministri suu) tunneb muret vähese võimekuse üle vale mõtlemise tõrjumisel ning pakub lahendusena välja nii “ametkondliku organisatsiooni” kui ka “rahvusliku immuunmehhanismi niisuguste riskide ja neid kandvate viiruste äratundmiseks ja nendega toime tulekuks”.

    Ja see mõte mind häirib tõesti.

  19. 9. aprill, 2010 kell 17:37 | #19

    Korralik immuunsusmehhanism tunneb ära ka nakatunud ministri. Peaasi, et ei pyytaks tripperit läkaköhaga ravida.

  20. Kaja Kallas
    12. aprill, 2010 kell 06:04 | #20

    See küll veidi teemast kõrvale, aga sellele Ilmari poolt puudutatud müütidega seotud emotsionaalse laengu jutule oleks Dominique Moisi “Emotsioonide geopoliitika” kohaselt kadunud poja müüdi taga olevaks emotsiooniks alandus, mida Venemaa tundis/ tunneb seoses Nõukogu Liidu lagunemisega, eestlaste müütide taga aga hirm, mis on seotud mineviku ning ebakindla olevikuga. Seega seniks kuni need emotsioonid on valdavad, vastavad neile ka müüdid ning toodavad ennast ise.

  21. JuhanJ
    12. aprill, 2010 kell 14:18 | #21

    Hää, et Daniel võttis vaevaks postitada - täitsa huvitav arutelu siin. Jüristole küsimus, et miks Aaviksoo mõte siiski häirib? Sa ei ole nõus sellega, et Aaviksoo tunnistab infosõda nähtusena? Või sellega, et Aaviksoo peab seda ohtlikuks? Või sa ei ole nõus sellega, et kaitseminister võtab nõuks avalikult arutada, et kas ja kuis selle nähtuse vastu seista?

  22. Ma
    12. aprill, 2010 kell 23:10 | #22

    Kas sind häirib, et sõjaminister tunnistab, et meid ümbritsevad rahvavaenlased ja vaenlase spioonid? Või sa ei ole nõus sellega, et minister võtab ette nendega võidelda? Mind küll mitte! Tuleb luua vastav asutus ja anda talle piisavalt ressurssi - küll siis ka neid mõjuagente ja nakatunuid kümnete kaupa leidma hakatakse.

  23. 13. aprill, 2010 kell 05:46 | #23

    Tundub jah, et Danieli postitus puudutas närvi ning kohati kipub siinne arutelu ka iroonilisemaks ja teravamaks, kui Varraku blogis üldiselt tavaks.

    Aga vastates viimasele küsimusele: eeskätt häiribki mind isiklikult vast see metafoorivalik (”infosõda”) ja muu tuleneb ühel või teisel moel sellest. Rääkides erinevatest nägemustest ja arvamustest, olgu need siis ajalukku või tulevikku puutuvad, kui “sõjast”, raamistame nii ju kogu olukorra agressiooni ja kaitsena ning sellel on otsesed paralleelid Ameerika Ühendriikide “terrorivastase sõjaga”. Viimase lähenemise probleemiks on retrospektiivis teadagi osutunud mitte selle määratluse abstraktne kohasus või kohatus, vaid pigem milliseid konkreetseid “õigustatud” vastureaktsioone termin “sõda” legitimiseeris.

    Loomulikult saan ma aru jagatud ühiskondlike väärtuste olulisusest — ühel või teisel kujul on need olemas meil kõigil. Küsimus on minu jaoks aga selles, kuidas me peaksime neisse väärtustesse suhtuma — kas me oleme nõus nende üle arutlema või ainult nende nimel võitlema? Sõjas ei ole ju tegu pelgalt “erinevate positsioonidega”, samuti ei mõtle me sõja puhul reeglina kompromisside või kokkulepete kategooriates. Sõjas saab erinevast nägemusest vaenlane, kes tuleb võita või neutraliseerida. Ja nagu Aaviksoo oma artiklis ka otseselt viitab, on sellised vaenlased ka meie endi seas.

Kommentaarid on suletud.