Esileht > Kirjandusteooria, Uudisteos > Seiklused vene kirjandusega

Seiklused vene kirjandusega

8. aprill, 2010 Tarmo Jüristo

cover-of-the-possessed.jpegPaar kuud tagasi ilmus Farrar, Straus and Giroux kirjastuse alt üks omapärane raamat pealkirjaga The Possessed: Adventures with Russian Books and the People Who Read Them. Mis teeb sellest raamatust omapärase, on eeskätt seda (ilmselt üsna ootamatult) tabanud müügiedu. Sisult on tegemist isiklikku laadi esseekogumikuga, mis räägib türgi päritolu ja Ameerikas sündinud autori õpingutest Stanfordi ülikooli slaavi keelte ja kirjanduse osakonnas — ning tervest hulgast sellega seotud seiklustest, kohtumistest, erinevatest õnnelikest ja õnnetutest äpardustest ja tervest hulgast raamatutest. Kõik see ei kõla millegi sellisena, millele vähemalt mina oleks julenud Ameerikas suurt müügiedu ennustada, kuid võta näpust — The Possessed korjas ilmudes kiirelt terve hulga kiitvaid arvustusi ning oli märtsi lõpuks jõudnud amazon.com-i 100 enimmüüdud raamatu hulka (ja püsib tänaseni esikohal nende vene kirjanduse nimekirjas, edestades muuhulgas kindlalt Tolstoid, Dostojevskit ja Sofi Oksase “Puhastuse” ingliskeelset tõlget).

Leidsin selle raamatu eelmisel nädalal New Yorgi lennujaama raamatupoest (mis on järjekordne väike ime) ning olles selle nüüd läbi lugenud, tuleb mul arvustajatega nõustuda — tegu on kaasahaarava, ladusalt kirjutatud ning väga intelligentse teosega. Akadeemilistest konverentsidest, leiavad need siis aset Californias või Tolstoi sünnikodus Jasnaja Poljanas, saavad Batumani sule all inimlikud draamad, mis on ühtaegu tšehhovlikult nostalgilised ja hüsteeriliselt naljakad (vähemalt neile, kes on kunagi mõnest sellisest osa võtma sattunud). Lugu Samarkandis veedetud suvest algab halvaendeliselt, kui Batuman oma esimeses keeletunnis teada saab, et usbeki keeles on nutmise kohta 100 erinevat sõna ning rullub seejärel lahti sissevaateks usbeki klassikalisse kirjandusse ja luulesse, mis on aga lahutamatult seotud autori igapäevase eluga Samarkandis. Lisaks kümnetele tuntud ja tundmatutele (peamiselt vene) kirjanikele puudutab Batuman möödaminnes veel ka arvestatavat hulka kirjandusteooriat Derridast Girard’ini ja suudab seda teha nii, et ma julgeks seda rahus soovitada ka inimestele, kelle lugemisdieet teoreetikutest muidu suure kaarega mööda läheb.

Kokkuvõttes ongi vast kõige muljetavaldavamaks küljeks kogu raamatu juures see, kuidas Elif Batuman oskab leida tasakaalu isiklike mõtiskluste ja tähelepanekute, argipäeva poeetika ning kõrge kirjanduse ja teooria vahel; kuidas kõik need sulavad kokku tõeliselt nauditavaks tervikuks, millest iga lugeja leiab midagi enda jaoks — ja mis selliselt kummutab väga elegantsel moel arvamuse, nagu oleks kirjandus midagi elust eraldiseisvat.

Kommentaarid on suletud.