Esileht > Ajalugu, Uudisteos > Molotovi raamatukogu ja noore Tšehhovi juuksesalk

Molotovi raamatukogu ja noore Tšehhovi juuksesalk

9. aprill, 2010 Kai Aareleid

Kus on, sinna tuleb juurde. Jätkan samuti vene kirjanduse lainel.

Hiljuti jäi raamatukogu uudiskirjanduse saalis silma raamat “Molotovi võlulatern”. Ent üldse mitte pealkirja või alapealkirja pärast. Märkama sundis hoopis tühine detail raamatukaanel. Väike “viga”, mis tähelepanu endale koondas. Miski, mis ei mahtunud harjunud stereotüüpi. Üks harjumatu profiil. Üksainumas juuksekahl. Sest kui jutuks on laialivalguvalt “vene kirjanduslugu” ja kirjutaja on pärit ingliskeelsest maailmast ja kui kaanekujundus on veel nii trafaretne, et seal seisab kirjanikest just Ahmatova profiil – kes siis ei libastuks ja eeldaks, et kui üldse, saaks tema vastas seista vaid Puškini kahupea. Aga ei.  Rachel Polonsky märtsis ilmunud raamatu Molotov’s Magic Lantern. A Journey in Russian History (Faber and Faber, 2010), kaanel on Ahmatova vastas noor Tšehhov oma lennuka juuksesalguga.

polonsky

Ei stereotüüpidega mängival kaanel ega ka pateetilisevõitu alapealkirjal tohiks end aga heidutada lasta, sest raamat ise on tõesti hea. Neelab kohe esimesest leheküljest endasse. On see nüüd eseekogu või reisikiri või mälestusraamat – seda ei oska öelda ja võib-olla ei ole vajagi. Ta on natuke seda kõike. Ja paljud viimase aja lugemiselamused näivad kinnitavat, et sedasorti raamatute tugevus just eripalgelisuses ja raskestiliigitatavuses peitubki. “Molotovi võlulatern” on vaheldumisi (sest päris korraga ikka ei saa) nii aja- kui ka kirjanduslugu, mõtisklus ja reisikiri. Ja pange tähele, reisikiri selle vanaaegses, mitte veel devalveerunud tähenduses. Oskus punuda selline dünaamiline ja haarav tervik teoreetilistest teadmistest ja iseenda vahetutest kogemustest – see on mu meelest tõsine kunst.

Erilise mündi lisab muidugi tõsiasi, et lugu raamib ilukirjandusteose vääriline (no hüva, õige pisut sentimentaalne) raamjutustus, mis on pealegi veel tõsi. 1990-ndatel elas Cambridge’i haridusega Polonsky mõnda aega Moskvas ja tema ajutine kodu juhtus asuma Romanovi põiktänavas. See tänav oli Nõukogude ajal olnud avalikkusele suletud ja kandnud nime Granovski põik. Majas number 3, mis teenis muuhulgas ära sellised hellitusnimed nagu “parteiarhiiv” ja “kindralite maja”, elas toona hulk neid aparatšikuid, kes mingil põhjusel ei pesitsenud seespool Kremli müüre. Teiste hulgas oli seal korter ka Vjatšeslav Molotovil. Nüüd, uute inimeste ja uute vanade nimede ajal, üüritakse sellistes Moskva kesklinna majades kortereid välja rikastele välismaalastele. Ja ühe niisuguse majanaabri kaudu avaneski Polonskyl võimalus heita pilk Molotovi kunagises korteris asuvasse raamatukokku – niipalju kui V.M.-i isiklikust kollektsioonist veel järel oli. Põgus pilguheit kujunes aga ootamatult millekski hoopis enamaks: avastusretkeks läbi vene kirjanduse ja ajaloo, millest ülikoolis vene keelt ja kirjandust õppinud Polonsky oli arvanud end nii palju teadvat. Alles oma silm osutus kuningaks, raamatukogust algtõuke saanud radiaalidest Venemaal aga sündis see raamat. Ja õnn, et sündis.

Ehkki Molotov, Suure Terrori üks arhitekte ning eraelus kirglik bibliofiil, kes ühe käega kogus autogrammidega esmatrükke ja kirjutas teise käega alla nende teoste autorite surmaotsustele, on mõnes mõttes kogu selle raamatu liikumapanev jõud ja kõik lood jõuavad lõpuks ka tema juurde tagasi, räägib “Molotovi võlulatern” ikkagi ennekõike raamatutest ja inimestest nende raamatute taga. Polonsky leiab Moskva Lenini nimelisest raamatukogust köite, mille eelmise omaniku eksliibrisel seisavad sõnad: “Elagu raamat, võimsaim relv võitluses tõe ja õigluse eest!” Ühtlasi sobib see ka Polonsky enda raamatu motoks.

Kuna raamat lausa kubiseb huvitavatest faktidest, lookestest ja kokkusattumustest, on see informeeritud lugejale tõeline maiuspala. Ja ma arvan, et eesti lugeja on vähemasti selle raamatu vaatevinklist küllaltki informeeritud – kui vene kirjanike või riigitegelaste nimed jääksidki suures osas ainult nimedeks (ja ma ei pea siinkohal silmas neid kõige endastmõistetavamaid), poleks sel raamatul just palju öelda. Aga kuna on, haarab käsi vägisi märkmiku järele, kuni taipad, et niiviisi tuleks endale üles kirjutada vähemalt pool raamatut.

Servapidi haakub “Molotovi võlulatern” ühe teise teosega, mis äsja eesti keeles välja tuli ja mida julgen samuti soovitada: nimelt Orlando Figesi raamatuga “Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal”. Polonsky, muide, kirjutas kunagi Figesi meilgi ilmunud “Nataša tantsu” kohta Times’i kirjanduslisas küllaltki kriitilise arvustuse, mille ümber tõusis toona omajagu kära. Mõnevõrra paradoksaalne on aga see, et ajalooraamatuna toob “Molotovi võlulatern” esimesena meelde just Figesi käsitluste ladusa stiili, mis ei pruugi küll igaühele mokka mööda olla, kuid mida Läänemaailma Venemaa-kirjutuses kindlasti mitte eirata ei saa.

Vanaaegne slaidimasin, laterna magica, oli Molotovi korteris ka päriselt olemas, ehkki suuremaks võlulaternaks, millest avanesid pildid minevikust, oli siiski raamatukogu ise. Tšehhov aga puutub asjasse niipalju, et tema oli kurikuulsa ellujääja lemmikkirjanik.

Categories: Ajalugu, Uudisteos Tags:
  1. K
    13. aprill, 2010 kell 13:11 | #1

    Vabandust, millise raamatukogu uudiskirjandusega tegu oli? Tekkis huvi ja läheks ja sirviks ka.
    Tänades,
    K

  2. 24. aprill, 2010 kell 22:09 | #2

    Raamatukogu, kus raamat mulle ette sattus, asub kahjuks Peterburis. Aga ma väga loodan, et see on peagi ka Eestis kättesaadav.
    Lisan ka lingi ühele “Molotovi võlulaternaga” seotud skandaalikesele (õieti puudutab see küll rohkem Polonsky kolleegi Figest): http://www.guardian.co.uk/books/2010/apr/23/poison-pen-reviews-historian-orlando-figes
    Suur tänu kolleeg Triin T-le vihje eest!

  3. Kaisa Kaer
    Kaisa
Kommentaarid on suletud.