Esileht > Raamat, Uudisteos > Ilus mäng

Ilus mäng

15. aprill, 2010 Daniel Vaarik

Pühendatud Estonian Airile, sest nende lennuki hilinemise tõttu ostsin alljärgneva raamatu ning see osutus täitsa heaks ajaviiteks.

Carlos Ruiz Zafóni raamatu The Angel’s Game‘i (originaalis El Juego del Angel, 2008) kirjeldamiseks ühe lausega võiks proovida ette kujutada, kuidas “Tim Thaler ehk müüdud naer” kohtub “Meistri ja Margaritaga”. Kuigi kirjanduslukku ei jää ta võib olla kummagi vääriliselt on see siiski müstiline, ilus ja põnev teos, milles mingil imelikult kombel esineb ka hulk naljakaid dialooge.

The Angel’s Game on kirjutatud peale sama autori menuromaani “Tuule vari”, mis on ilmunud ka eesti keeles, samas on hiljem kirjutatud raamat mõeldud esimese eellooks.

Kellele sellised asjad meeldivad, võib rõõmu tunda raamatu kinemaatilisusest, kirjeldustest, mis otsekui kraana külge kinnitatud kaameraga sõidutavad meid läbi mälestuste ja spekulatsioonide uttu hääbuvate 1920ndate ja 1930ndate aastate. Üks näide Carlos Ruiz Zafóni “kaameratööst”:

“I closed my eyes and imagined him traveling through the deserted streets of the city, sitting on the back seat of his car, his eyes shining in the dark, the silver angel on the hood of the Rolls-Royce plunging through the storm. I imagined him motionless, like a statue, not breathing or smiling, with no expression at all. I heard a crackle of burning wood and the sound of rain on the windows.”

(Kujutan ette, kui ilusasti see veel hispaaniakeelses orginaalis kõlaks.)

Tegevuse vahele põimitud kaunid sümbolistlikud unenäod meenutavad samuti Hispaania filmikunsti paremaid teoseid. Pidevalt kohtume ka ilmsi alternatiivsete reaalsustega, mille külm hingus jõuab meieni läbi vanade raudaedade, suletud kolikambrite ja katedraalide romantika.

Viimane asi, mida ma tahan esile tõsta, on raamatu ühtlane tugevus. Kui palju on müstikaraamatuid, mille puhul tuleb teha mööndusi kord süžeele, kord dialoogile, kord millelegi muule. The Angel’s Game on aga ilus tervik nii ühel kui teisel moel. Loodame, et see kunstiline mitmekülgsus ei lase Carlos Ruiz Zafóni teostel muutuda uueks “Da Vinci koodiks” või millekski selliseks piinlikuks.

P.S. Kuna see on ilmselt jälle mingi peagi ilmuv Varraku raamat, siis teadke, et Marek Tamm sealt kirjastusest peksab mind, et ma kirjutaks neid positiivseid arvustusi.

Categories: Raamat, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.