Esileht > Eesti kirjandus, Telgitagused > Järelmõtteid Kulka kirjandusauhindadest

Järelmõtteid Kulka kirjandusauhindadest

20. aprill, 2010 Marek Tamm

Märtsis jagatud Kultuurkapitali kirjandusauhinnad on õndsalt unustusse vajunud ja kired vaibunud, mistõttu tundub sobilik heita neile veel üks viimane pilk üle õla. Nimelt püüdsin teha endamisi väikese kokkuvõtte auhindamisprotseduuri mõjust ja tähendusest Eesti raamatu- ja kirjandusilmas. Lihtsuse mõttes eristan auhindamise kahte mõõdet: avalik tähelepanu ja kommertslik edu.

Esimese all pean silmas seda, kuivõrd õnnestus preemiate jagamise kattevarjus tõmmata eesti algupärasele ja tõlkekirjandusele avalikkuse tähelepanu, tõsta korrakski mõned head raamatud meedia huvifookusesse ja ergutada arutelusid kirjanduse hetkeseisu üle. Võrdluses varasemate aastatega tihkan tänavuse avaliku huvi auhindamise vastu lugeda võrdlemisi suureks. Parimate teoste sõelumisele elas ajakirjandus huviga kaasa, koostöös Postimehe lisalehe AK-ga leidsid kõik nomineeritud teosed eraldi käsitlemist, samuti võeti nominendid ja laureaadid jutuks pea kõikides teistes suuremates meediakanalites. Rahva Raamatus ja Apollos toimus nominentidega kokku kolm kirjandusõhtut (küll mitte liiga suure publikumenu saatel).

Žürii eelistused erutasid samuti mitut masti kohalikke kirjandusarbiitreid ning hea meel oli tõdeda, et mulluse luule- ja proosa-aasta ülevaated Loomingus lähtusid mõlemad suuresti žürii valikutest (kas siis neid heaks kiites või neile vastandudes). Avalikes aruteludes üllatas eeskätt, et leidub päris suur hulk inimesi, kes paistavad tõsimeeli uskuvat, et nende isiklik eelistus esindab objektiivset mõõdupuud, millega kirjanduse headust mõõta. Selles plaanis on näiteks õpetlik lugeda kõrvuti Berk Vaheri ja Toomas Vindi ülevaateid läinudaasta eesti proosast (vastavalt märtsikuu Loomingus ja läinud nädala Sirbis). Kaks kaunis erinevat käsitust kirjandusest, mida mõlemat esitatakse enesestmõistetava pähe.

Kui Eestis väljendub kirjandusauhindade mõju eeskätt avalikus arutelus, siis suuremates riikides mõõdetakse preemiate tähendust eeskätt raamatute müüginumbritega. Tänavu proovisime žüriiga ka ise veidi enam panustada auhindade müügiväljundisse ning koostöös Apollo ja Rahva Raamatu poekettidega varustati kõik nomineeritud teosed kuldsete kleepsudega ja tõsteti need võimaluse korral raamatupoodides teistest esile.

Mõlemad poeketid olid nüüd nii lahked ja vahendasid mulle kõigi nomineeritud teoste müüginumbrid viimastel kuudel, et saaksin hinnata, kuivõrd see auhinnamelu nende turustamisele kaasa aitas. Kahjuks ei ole mul voli neid numbreid avalikkusega jagada (ärisaladus, teadagi), kuid vähemalt saan nende põhjal teha mõne üldistuse ja osutada trendidele.

Esmalt tuleb tunnistada, et kuigi raamatupoodide müügijuhid kinnitavad kui ühest suust, et selline tavalisest suurem meediatähelepanu ja raamatute esiletõstmine poodides on väga oluline ja vajalik, siis näitavad müüginumbrid kummatigi, et reaalset müüki mõjutavad need suhteliselt vähe. Üldiselt kehtib siiski printsiip, et see, mis müüb, müüb nagunii, ja see, mis ei müü, seda ei aita müüa ka ükski auhind.

Kui vaadata müüginumbreid žanriti, siis paistab, et kõige rohkem aitab auhindamine kaasa lasteraamatute müügile, isegi kui siingi on erandeid. Üsna julgelt võib väita, et Kulka lastekirjanduse auhinna pälvinud Mika Keräse “Peidetud hõbedane aardelaegas” sai tänu preemiale uue hingamise – veebruariga võrreldes teose müük märtsis peaaegu kahekordistus. Samas on tema müüginumbrid siiski pea neli korda väiksemad kui Kiviräha “Kakal ja kevadel”, isegi kui viimase läbimüük märtsis langes.

Müügitabelid näitavad samuti, et võrreldes jaanuariga kasvatasid müüki kõik veebruaris nomineeritud proosateosed, isegi kui kasv on kõigi puhul kaunis väike (kõige suurem Kalev Kesküla raamatul “Elu sumedusest”, mille karjäärile sai aga saatuslikuks see, et tiraaž sai otsa veel enne, kui raamat laureaadiks kuulutati). Kaunis kurb on aga vaadata luule- ja esseeraamatute müügiarve. Esiteks kipuvad need kuulõikes olema mõlemas poeketis tihipeale ühekohalised, teiseks ei saa ühegi puhul rääkida, et nomineerimine oleks nende läbimüüki kuigivõrd suurendanud. Ainsana teevad tillukese hüppe laureaadid: Hasso Krulli “Neli korda neli” ja Jaan Kaplinski “Paralleele ja parallelisme”.

Midagi rõõmustavat ei paku ka tõlkekirjanduse müüginäitajad: vähemalt Rahva Raamatus (Apollo andmeid tõlkekirjanduse kohta mul pole) kulges kõigi tõlketeoste müük veebruaris-märtsis allamäge, taandudes kolme teose puhul koguni ühekohaliseks müüginumbriks. Ja viimaks (kahjuks puudub mul teave venekeelsete teoste müügi kohta, ent eeldatavalt on see nii väike, et mingeid üldistusi ei luba), kui vaadata vaba auhinna nominente, siis siingi on pilt kaunis trööstitu, sest isegi kui taandarengust ei saa rääkida, on müüginumbrid valdavalt ühekohalised (erandiks Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu”, mille müük näitab endiselt kolmekohalisi arve). Paistab, et premeerimine ei ole kuidagi kaasa aidanud ka Jaan Unduski koostatud Tuglase proosaantoloogia käekäigule poodides.

Seda veidi melanhoolset kokkuvõtet peab muidugi lugema üldise Eesti raamatumüügi languse kontekstis, sest need ühe ja kahekohalised müüginumbrid ühes kuus ei ole miski erand, vaid pigem raamatukaupmeeste argipäev. Kui vaadata kõiki nominente kokku (32 teost, v.a. võõrkeelsed), siis ainult nelja neist on müüdud veebruaris ja/või märtsis Apollo või Rahva Raamatu poodides kolmekohaline kogus eksemplare (ent mitte ühtegi üle 300 eksemplari). Nii et kui sellest pessimistlikust situatsioonist teha optimistlik järeldus, siis on täiesti põhjendamatud need hirmud, et Kulka kirjandusauhindade žüriil on võime otsustada raamatute müügisaatuse üle. Parim, mida žürii suudab teha, on tõmmata teostele avalikkuse tähelepanu ja loota, et selle ajel eksib mõni inimene siiski ka raamatupoodi ja soetab mõne eestikeelse raamatu.

Categories: Eesti kirjandus, Telgitagused Tags:
  1. Ma
    20. aprill, 2010 kell 21:04 | #1

    Eks potentsiaalsed lugejad kirjutavad nüüd ise blogides ja väljendavad oma “mõtteid” rates ja facebookis. See-eest ilmus EPL-s Kaarel Kressalt hea arvamuslugu http://www.epl.ee/artikkel/575282.

  2. tauno
    20. aprill, 2010 kell 22:27 | #2

    Olen varasematel aastatel ise sama moodi neid numbreid võrrelnud ja jääb üle vaid kinnitada seda kõike. Kulka auhinnad ei mõjuta müüki peaaegu kõige vähimalgi määral. Kurioosumina võin tuua ka näite, kus laureaat ilukirjanduse vallas müüs preemiajärgsel kuul 7 (seitse) eksemplari.
    Kui ostavad, siis ka niisama. Kui ei taheta, siis reklaam võib aidata, aga ainult siis, kui see on VÄGA suur. Aga isegi siis ei pruugi.

  3. Berk Vaher
    10. mai, 2010 kell 00:52 | #3

    “Avalikes aruteludes üllatas eeskätt, et leidub päris suur hulk inimesi, kes paistavad tõsimeeli uskuvat, et nende isiklik eelistus esindab objektiivset mõõdupuud, millega kirjanduse headust mõõta. Selles plaanis on näiteks õpetlik lugeda kõrvuti Berk Vaheri ja Toomas Vindi ülevaateid läinudaasta eesti proosast (vastavalt märtsikuu Loomingus ja läinud nädala Sirbis). Kaks kaunis erinevat käsitust kirjandusest, mida mõlemat esitatakse enesestmõistetava pähe.”

    Kaks on vist päris suur hulk tõesti. Ja ma saan aru, et žürii pihta esitatud kriitika läheb sulle hinge, aga see ei peaks sind veel vassima panema - Loomingu ülevaates rõhutasin korduvalt, et ühe või teise teose või žanri puhul pole ma tõenäoliselt ise kõige õigem lugeja ja kutsusin üles neist kirjutama inimesi, kes nendega paremini võiksid suhestuda. Ning erinevalt Vindist üritasin isiklikku kiusuajamist vältida - kuidas see välja tuli, on muidugi kolmandate inimeste otsustada. Ent see, et Kulka žürii töö oli proosa osas nõrk ja pealiskaudne, pole vaid minu hinnang - olen seda kuulnud mitmelt kolleegilt. Vahel kuluks ka natuke enesekriitikat ära, sest see valikute põhjendamine oma subjektiivsusega oli ka ikkagi omajagu mage. Nominentide valik peaks püüdlema representatiivsusele erinevate stiilide osas, mitte žürii isikliku kiiksu väljaelamisele. Kui tähele panid, siis nii Vint kui mina üritasime oma pimetähnide kiuste ikkagi representatiivsed olla.

  4. 10. mai, 2010 kell 16:47 | #4

    @Berk Vaher Mnjah, see kommentaar on ilmekas kinnitus sellele, mida oma väikese repliigiga püüdsin öelda. Jõudu representatiivsuses!

  5. Berk Vaher
    10. mai, 2010 kell 18:40 | #5

    Aga mida sa siis püüdsid öelda?

    Kandsin oma proosakokkuvõtte vormistamisel hoolt, et mu hinnangute alused oleksid sõnastatud - et oleks selgelt välja öeldud, mida ma kirjanduselt ootan ja mida heaks kirjanduseks pean, et siis oleksid mõistetavamad ka edasised heakskiitmised ja halvakspanemised. Žürii avalikult samalaadseid lähtekriteeriume ei sõnastanud. Kes siis võttis oma maitset enesestmõistetava tõena?

    Niipalju kui nominentide üle arutelu jõudis tekkida, kordus ikka ja jälle: kus on Baturini “Delfiinide tee”? Kus on Merilai “Türann Oidipus”? Need ei pruugi olla teosed igale maitsele, aga inimesi (ja sh kirjanduseksperte), kelle jaoks need olid olulised 2009. aastal ilmunud romaanid, polnud vaid üks või kaks. Või miks jäi kõrvale nt Asta Põldmäe? Ma ei ole siiani saanud kuulda ega lugeda kirjandusse puutuvaid põhjendusi.

    Ma ei arva, et see vaidlemine minu ja sinu või mõne teise žüriiliikme kirjanduslikke maitseid lähendaks, aga me võime üksteise lähtealustest hakata paremini aru saama. Kui selleks muidugi ülepea mingit tahet on.

Kommentaarid on suletud.