Esileht > Kriitika, Teadus, Uudisteos > Nähes kõikjal kultuuri

Nähes kõikjal kultuuri

25. aprill, 2010 Tarmo Jüristo

seeing culture.jpg

Mõned aastad tagasi panin tähele üht esmapilgul veidi üllatavat asja — mitmed mu tuttavad antropoloogid tunnevad end silmnähtavalt ebamugavalt, kui keegi seltskonnas mainib millegi selgitusena sõna “kultuur”. Veidrus seisneb siinkohal selles, et eelmise sajandi keskpaigas olid nimelt antropoloogid need, kes hakkasid juhtima tähelepanu kultuuri olulisusele ning nende paljususele. Franz Boas ning tema õpilased murendasid oma nii praktiliste kui ka teoreetiliste töödega seni laialt kehtinud arusaama, et kultuur on midagi sellist, mis mõnedel on ja teistel ei ole ning näitasid, et kultuur on — vähemalt selles osas, mis puutub inimestesse — kõikjal. Selliselt vaadates võiks arvata, et antropoloogide seisukohalt on nüüd asjad parimas korras. Tänaseks on oma kultuur nii kristlastel kui moslemitel, eurooplastel, aafriklastel, ameeriklastel ja austraallastel; sakslastel ja soomlastel, maooridel ja baskidel, rastadel, yuppie‘del, lumelauduritel ning mootorratturitel. Lisaks rahvuskultuurile on olemas veel ka kõrg- ja rahvakultuur, tarbimiskultuur, juhtimiskultuur, veini-, liiklus-, klubi- ja jalgpallikultuur ning praegu õnneks vaibumise märke näitava finantskriisi põhjuseks oli laialt levinud vaate järgi Wall Streeti “ahnuse kultuur”. Kultuuri mõiste alla mahub ühtaegu nii ooperiettekanne kui graffiti ooperimaja seinal. Kultuurid on ühtaegu nii globaalsed kui lokaalsed ning pea igale nähtusele leitakse täna kultuuriline selgitus — või siis vähemalt tagapõhi. Kultuur on tõesti igal pool.

Eelmise aasta lõpul ilmus University Press of Washingtoni kirjastamisel raamat pealkirjaga Seeing Culture Everywhere, from Genocide to Consumer Habits, mille kaks autorit on võtnud ette aukartust äratava ülesande — selgitada mitte-spetsialistidest lugejaskonnale, mis siis nimelt on antropoloogide arvates valesti kultuurikäsitlustega selliste gurude poolt nagu Samuel P. Huntington, Geert Hofstede või Fons Trompenaars ning ühtlasi pakkuda välja ka mingi alternatiiv. Ilmselt ei ole mina parim inimene hindamaks, millisena võib see raamat tunduda oma tavalugejast sihtrühmale, aga isiklikult pean tunnistama, et minu jaoks oli see muljetavaldav lugemine.

Autorid Joana Breidenbach ja Pál Nyíri võtavad vaatluse alla nii kultuuriuniversalistide (nagu nt. Fukuyama) kui -deterministide (nt. Huntington) positsioonid ning toovad nende osas välja nii liberaalse kui konservatiivse leeri kriitika. Antropoloogidele kohaselt ei piirdu nende kriitika aga kunagi abstraktsete ideedega, vaid toetub lehekülgede kaupa praktilistele näidetele, mis on kokku korjatud üle kogu maailma. Mõistagi ei püüa autorid väita, nagu poleks kultuur oluline. Nende peamine sihtmärk on nägemus kultuurist kui omamoodi “karbist” (ingl. k. container view of culture), mille järgi saab inimesi ja terveid ühiskondi jagada erinevateks kultuurideks neid justkui eraldi karpidesse jaotades. Selliselt on moslem alati moslem, sõltumata sellest, kas ta on mees või naine, vaene või jõukas, noor või vana, Istambulist, Amsterdamist, Kuala Lumpurist või Teheranist. Kõik need teised mõõtmed osutuvad selliselt lihtsalt järgmisteks karpideks ja nii moodustab kellegi konkreetne identiteet omamoodi matrjoška, mille südamikuks on justkui see, “kes ta tõeliselt on” — ja kuhu kultuurideterministide laialt levinud seisukoha järgi inimene ise suurt midagi parata ei saa. See vaade liigitab inimesi vastavalt sellele, kes nad on, mitte läbi selle, mida nad teevad — ja nii räägitaksegi mitmel pool Euroopas moslemikuritegevusest, mis toob esiplaanile kultuurilised põhjused ning jätab taustale majandusliku ebavõrdsuse, sotsiaalse tõrjutuse ja segregeerituse. Nii suhtuvad autorid tõsise skepsisega tervesse hulka erinevatesse kultuurilistesse väidetesse ning rõhutavad alati vajadust ka teiste perspektiivide järele, tuues läbi kümnete ja kümnete näidete välja kuidas kultuuri kasutatakse järjepidevalt ära erinevate majanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks.

Autorite arvates on ekslik näha kultuuri justkui hullusärki, mis indiviidi vabu valikuid piirab ning nad argumenteerivad pigem sellise nägemuse poolt, mis käsitleb kultuuri kui midagi, mis võiks eeskätt anda meile uusi võimalusi. Ja nii ei saa nende arvates kultuuri kasutada suurt millegi lihtsustamiseks või äraseletamiseks, vaid pigem uute tähenduste ja perspektiivide avamiseks.

Kokkuvõttes arvan, et see raamat tõesti väärib väga laia lugejaskonda — kuid jään paraku kahtlevaks, kas ta selle saavutab. Enamike inimeste jaoks on maailm vast piisavalt keeruline paik, ilma et peaks otsima raamatuid, mis seda segadust veelgi suurendavad, ja nii on Fukuyama, Huntingtoni ja Hofstede populaarsus ju tegelikult väga lihtsalt mõistetav.

Categories: Kriitika, Teadus, Uudisteos Tags:
  1. Peep
    25. aprill, 2010 kell 12:27 | #1

    Sõnaga “kultuur” tähistatakse tõesti nii palju asju, et selle all võib mõelda mida tahes. Ka “Võõrsõnade leksikon” annab 4 erinevat tähendusvälja. Ja needki ei mahuta selle sõna kõiki kasutusvõimalusi. Kui lähtuda leksikoni 1. tähendusest, inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum, mõeldes seejuures ka sõna algtähendusele ladina keeles, “cultura” - viljelus, harimine, siis mahubki selle sõna tähendusvälja sisse kogu inimkond kõigi oma tööde ja tegemistega, kogu oma elu-oluga, võib öelda, et koos saba ja sarvedega. Selles mõttes on antropoloogidel tuline õigus, et pole rahvast ilma kultuurita. Nende teeneks on vastuhakk igasugusele end ülimuslikuks pidavale kultuurisundusele. “Barbarid”, “primitiivsed rahvad”, “valge mehe taak” jne. “Kultuur” on inimeste jaoks laias tähenduses sama hõlmav nagu kogu Maa jaoks on sõna “ilm”. “Ilm” on nii ruumiline mõiste kui antud hetkel kehtiv looduslike tingimuste kogum.

    Nii nagu me ei saa kuidagi hakkama ilma ilmata, ei saa me kuidagi hakkama ka ilma kultuurita. Küllap selle sarnasuse põhjal leiutasimegi aastakümnete eest, ühe sõnaloome tuhina käigus, koos Kalle Istvan Elleriga sõnale “kultuur” eestikeelse vaste - “elm”. “Elu” ja “ilm”. See selleks.

    Nagu kõigi äärmiselt laia tähendusväljaga sõnade puhul, on ka selle “kultuuriga” häda selles, et kuigi see kokkuleppeline mõiste on piisava täpsusega kasutatav väga laias plaanis, siis ühe inimese iseloomustamiseks on see üsna kasutu. Mõõtkava on lihtsalt liig suur. Siis tulebki täpsuse huvides mõõtkava vähendada. Kuna ma ise pole hea näide, toon näite ühe põlise saarlase kohta. Isand M kuulub Euroopa kultuuri, Põhja-Euroopa kultuuri, Eesti kultuuri, Saaremaa kultuuri, Kärla kultuuri, Körkküla kultuuri, Kaasiku kultuuri. Vaat selles Kaasiku kultuuris oleneb isand M-ist väga palju iga jumala päev. Võib muidugi juhtuda, et see elu tundub hullusärgina, aga mida suurema mõõtkavaga kultuuri mõistet kasutame, seda hägusamaks muutub isand M-i osa. Nii kehalised kui vaimsed piirid tema ümber avarduvad kaugele selle taha kuhu ta oma elu jooksul on võimeline küünituma. Seegi on vaid ruumilisest vaatenurgast vaadatuna.

  2. 25. aprill, 2010 kell 13:06 | #2

    Lisalugemiseks soovitan antropoloog Lorenzo Cañás Bottose artiklit “Mõned põhjused, miks ma ei kasuta kultuuri mõistet”, Vikerkaar, nr 1-2/2009.

  3. 25. aprill, 2010 kell 13:35 | #3

    @Marek Tamm

    Lorenzo oli tegelikult ka üks neist, keda ma esimese lausega konkreetselt silmas pidasin :).

  4. Heino Viik
    28. aprill, 2010 kell 21:36 | #4

    “Enamike inimeste jaoks on maailm vast piisavalt keeruline paik, ilma et peaks otsima raamatuid, mis seda segadust veelgi suurendavad” - hästi öeldud ja nii see tõesti paistab olevat! Aga huvitav ülevaade igatahes.

Kommentaarid on suletud.