Esileht > Lugemine, Raamat > Kümme päeva raamatuta. Teekond Buhaarasse ja kaugemale

Kümme päeva raamatuta. Teekond Buhaarasse ja kaugemale

27. aprill, 2010 Kai Aareleid

Seda lugu kirja pannes sahises Kõzõlkumi kõrbe hallikas liiv ikka veel mu taskutes ja krigises hammaste all. Selja taga oli kümme päeva raamatuta: nagunii poleks viitsinud, nagunii poleks raatsinud lugeda. Aga kümme päeva raamatuta ei saa vist inimeste maailmas ikka päriselt võimalik olla. Sest raamatud võivad ilmuda väga erineval kujul.

korb

Oma teekonnal läbi Usbekistani kohtasin ennekõike palju toredaid inimesi. Ent alles öises  Taškendis kojulennu eel aega parajaks tehes taipasin, kui mitmed neist olid mind tegelikult enese teadmata juhatanud raamatute juurde.

Buhaara miniatuurimaalija näiteks jutustas, et näeb juba aastaid vaeva ühe värsikogu piltide kallal. Valimik Ališer Navoii luulet. Seda raamatut veel ei ole, kuid Navoii on, ka eesti keeles. Enne pole lihtsalt põhjust olnud süveneda. Ja millal see viimati oli, kui sai riiulist välja võetud Haljand Udami “Orienditeekond”? Igatahes mitte enne seda reisi.

Kauges kõrbelinnas osutas vaibatöökoja perenaine laual aukohal seisvale raamatule: “… tema, Inglismaa mees, meie juht, kirjutama selle töökoja tegemisest raamat, saatma meile…” (Cristopher Aslan Alexander “A Carpet Ride to Khiva”, 2010) Kui see raamat mulle kunagi peaks kätte sattuma, oleks sel tähendus ja värv juba ainuüksi sellepärast, et olen kõndinud sama medrese võlvide all, kahetsenud, et mu seljakotis ei jätku ruumi ehtsale Hiiva siidvaibale ja (nagu kokkusattumusena selgus) saanud peavarju samas võõrastemajas, kus raamatu autor.

Samarkandis pidin teejuhi juttu kuulates paratamatult mõtlema ühest vana aja reisikirjast. Timuri-aegsest Samarkandist teaksime võrratult palju vähem, kui ei oleks ühe julge hispaanlasest saadiku ja kirjamehe üksikasjalikke ülestähendusi. Ruy González de Clavijo kirjutas oma reisikirja “Embajada a Tamorlán” (“Saatkond Timuri juures” ) umbes aastal 1406. Sellised raamatud loovad epohhi, seavad mõõdupuu.

Isegi kui reisil ei teki vääramatust jõust tingitud viivitusi, jääb ootesaalides, lennukites ja rongides niipalju ikka aega, et piiluda, mida teised loevad, ja koostada mõttes soovi- või vähemalt otsingunimekirju.

Aeg-ajalt meenutasin rännates ka neid ingliskeelseid reisijuhte, mis said enne reisi läbi sirvitud ja koju öökapile maha jäetud (ühe kobedamana võiks huvilisele soovitada Odyssey reisijuhti  “Uzbekistan. The Golden Road to Samarkand, autorid Calum Macleod ja Bradley Mayhew) – ja mõtlesin, kui väga teistsugune võiks olla eestlasele kirjutatud reisijuht. Sest Kesk-Aasia on meie jaoks küll kauge ja võõras, aga veel mitte nii võõras kui neile, kes pole pidanud elama ühes teatavas viieteistliikmelises “vennalikus” peres. Selline omakeelne reisijuht võiks olemas olla küll, kõigi tänapäevaste reisikirjade kõrval.

Ning on veel palju muud. Kummalisi kohtumisi raamatutega ka pärast rännakut. Sest lugejast rändur toob ikka reisilt kaasa nähtamatu magneti, mis veel tükk aega hiljem tolle maanurgaga seotud raamatute poole kisub. Nii juhtubki, et kümme päeva raamatuta on raamatulembesele rändurile lõpuks ikka kümme päeva ühel või teisel viisil raamatutega sillutatud teed. Isegi kõrbes.

Categories: Lugemine, Raamat Tags:
Kommentaarid on suletud.