Esileht > Kirjanik, Telgitagused > Makine’iga Tallinnas

Makine’iga Tallinnas

17. mai, 2010 Marek Tamm
Andreï Makine Tallinnas (Foto: Marek Tamm)

Andreï Makine Tallinnas (Foto: Marek Tamm)

Eelmise nädala Tallinna kirjandusfestival tõi külla terve rea põnevaid kirjanikke. Kuna mitmed neist olid n-ö omad ehk Varraku autorid, siis mahtus nelja festivalipäeva palju tihedat suhtlemist. Üks külalistest, kelle võõrustamine jäi meie perekondlikule vastutusele, oli vene päritolu prantsuse kirjanik Andreï Makine. Kuigi tema külaskäik kestis napilt kolm päeva, oli lahkumishetkel tunne, et meie läbikäimine ulatub aastate taha. Püüan nüüd hilinemisega mõne mälupildikese siinse blogi jaoks kinni püüda.

Õhtusöögil Briti suursaadiku residentsis istume laua taga kõrvuti ja Makine räägib huvitava loo: väikese poisina Krasnojarskis oli üheks tema mängukaaslaseks samas majas elanud poiss, kes oli päritolult eestlane (kas ta mõlemad vanemad olid eestlased või kuidas nad olid sattunud Siberisse, seda Makine enam ei mäletanud). Kord sõitis nende naabrusse üks buss, kust valgus välja hulk turiste. Nagu selgus – eestlased. Makine meenutas, et toona mõjusid kauged külalised tõeliste välismaalastena ja mõistagi otsiti kohe üles eestlasest poiss. Ja kui ta külalistega eesti keeles kõnelema hakkas, täitusid nii Makine kui ka teised kaaslased siira imetlusega – kuidas on võimalik, et see nende tavaline mänguseltsiline oskab korraga seda haruldast keelt! Ja Makine kinnitas, et sellest ajast peale on tal eesti keelega eriline suhe, see on tema jaoks igavesti hinnaline “välismaa keel”. Seetõttu on ta alati tahtnud Eestit külastada, et oma silmaga seda maad näha, kus seda keelt kõneldakse. (Kuid sellel ilusal lool on ka teine tahk, nagu selgub päev hiljem, kui Makine tõrjub ettepaneku seda lugu oma esinemisel kirjandusfestivali telgis avalikult rääkida. Jah, eesti keel sünnitas temas küll imetlust, ent jättis samuti hinge mõru maigu: silmitsi “välismaalastest” eestlastega tundis ta ennast korraga kehvema ja rumalamana, nii nagu me paljud tundsime ennast nõukogude ajal, kui esimest korda välismaalastega kokku puutusime.)

Istume Nokus ja joome kakaod. “Prantslasi ei huvita enam midagi muud kui jalgpall,” tõdeb Makine heitunult. Kui Zidane vigastas oma säärelihast, siis rääkis prantsuse meedia mitu päeva vaid Zidane’i kintsust. Ja see maa, mis on sünnitanud nõnda palju suuri kirjanikke, leidis hiljuti, et on hea mõte panna püsti ülisuur plakat, mis kujutab Franck Ribéryd. Sedasama jalgpallurit, keda süüdistatakse alaealisega magamises. Autahvel pedofiilile!, hüüatab Makine mõrult. Televisioon on tema hinnangul sisukatest saadetest tühjaks jooksnud ja sealgi laiutab jalgpall. Ta möönab, et osaleb teinekord kirjandussaadetes, et oma kirjastajale meelejärgi olla, kuid rahuldust need ei paku. (See stseen tuleb muidugi tuttav ette neile, kes on lugenud Makine’i “Ühe tundmatu mehe elu”: “Saade pidi algama kesköö paiku. “Pärast telemängu, jalgpalli ja kõike muud. Väärtuste hierarhia.” Šutov tahtis juba eos vältida igasugust kibedust. Televiisoris peab olema naeratav, pisut lihtsameelne, nüansid on üleliigsed.”)

Teise päeva õhtusöögil Kaera Jaanis, kui meeleolu on juba piisavalt ülev, uurin Makine’ilt, miks ta vahetas mõned aastad tagasi kirjastust. Ja kuulen üllatuseks huvitava loo. 2000. aastal sai üleöö kuulsaks hiinlase Dai Sijie prantsuskeelne romaan “Balzac ja väike rätsepatüdruk”, raamatut müüdi sadu tuhandeid eksemplare ja see tõlgiti 25 keelde. Makine avastab juhuslikult, et raamatu keskne stseen on sisuliselt maha kirjutatud tema “Prantsuse testamendist”. Kui ta asja uurima hakkab, selgub, et hiina autor ei valda kuigivõrd prantsuse keelt ja tema romaani on tegelikult (ümber) kirjutanud keegi teine. Kuivõrd neil mõlemal on üks kirjastaja (Gallimard), teatab Makine kirjastuse omanikule, et ta lahkub kirjastusest, kui viimane ei loobu edaspidi Sijie loomingu üllitamisest. Arvestades tolle suurt menu ei ole kirjastus ettepanekuga nõus ja nõnda otsustabki Makine ise lahkuda. (Seegi lugu pole päris võõras “Tundmatu mehe elu” lugejatele. Juba osundatud kesköises kirjandussaates on lisaks peategelasele külaliseks ka üks “kavala näoga hiinlane, pilk vilamas kallite prilliraamide taga”: “Ta rääkis üsna vaevaliselt prantsuse keelt. Ometi väitis ta, et kirjutab prantsuse keeles ja et tema raamatuid avaldab üks Pariisi paremaid kirjastusi…”)

Andreï Makine Tallinnas (Foto: Marek Tamm)

Andreï Makine Tallinnas (Foto: Marek Tamm)

Briti suursaadiku juures tõdeb Makine naerdes, et ta on ilmselt viimane inimene Prantsusmaal, kes pole iial Internetti kasutanud. Tal puudub nii e-mail kui ka arvuti. Kui küsin, kas ta kirjutab oma raamatud käsitsi, vastab ta jaatavalt, lisades küll täpsustavalt, et hiljem lööb ta käsikirja siiski ise trükimasinas ümber. See pole viimane kord, kui Makine rõhutab, et ta kuulub ühte teise ajastusse ja et ta tunneb ennast tänapäeva maailmas üha võõramana. (”Tundmatu mehe elu”: “”Ma uurisin järele,” ütleb Vlad, “teid ei ole Euroopas üldse korralikult turustatud.” Šutov vajub kühmu, hämmeldunud, märkab siis oma fotot [arvutis]. “Ma ei ole väga… tuntud… Ma ei teadnudki, et minu raamatuid leiab Internetist. Tegelikult mul polegi arvutit, ma kirjutan käsitsi ja pärast löön masinal ümber…” Vlad ja Jana naeravad kõhklevalt: nende külalisel on pisut karm huumorimeel.”)

Kuid on üks tahk Makine’i juures, mida tema romaanidest eriti ei leia, kuid mis muudab ta inimesena sümpaatseks ja ligipääsetavaks: hea huumorimeel. Ta tuleb kaasa ka kõige iroonilisemate naljadega ega põrku tagasi lõõpimast asjade üle, mille tõsidust on ta hetk tagasi toonitanud. Nii jääbki mulle nendest paarist päevast kõige elavamalt meelde Makine’i nakatav naer.

Kommentaarid on suletud.