Esileht > Ajalugu, Kirjanik, Telgitagused > Montefiorega Tallinnas

Montefiorega Tallinnas

22. mai, 2010 Marek Tamm

Et jätkata mälestuspiltidega Tallinna kirjandusfestivalilt, siis Andreï Makine’i kõrval oli festivali teine peakülaline Briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore. Ta jõudis Tallinnasse küll festivali viimasel päeval, ent lahkus siit samuti kõige viimasena – ülemöödunud esmaspäeval. Erinevalt teistest kaugematest külalistest polnud see tal esimest korda Tallinnas käia. 1990. aastate alguses peatus ta siin pikemalt tagasiteel Kaukaasiast, kus ta oli tegutsenud rindereporterina. Nagu ta tunnistas intervjuus, mille me tegime veel enne tema siialendu Postimehe jaoks (01.05), “nägi Eesti toona välja nagu väga elav internetifirma, kus töötavad nutikad haritud noored teadlased ja kõige kaunimad naised kogu maailmas, nii et mulle see väga meeldis. Siin käisid pidevalt peod ja kõik olid elevil oma vabanemise pärast.” Tema toonaseks tähelennuks jäi Kalle Kulbokilt saadud missioon edastada prints Edwardile palve võtta Eesti kuningriiklaste palvel vastu Eesti troon. Kuivõrd ta viis missiooni kuningakojas ellu, siis isegi kui pakkumine põrkus printsi vastuseisule, õnnestus Eestil selle uudisega mitu päeva Briti kollast pressi rõõmustada.

Montefiore ja Laar Tallinna kirjandusfestivalil. Foto: Marek Tamm

Montefiore ja Laar Tallinna kirjandusfestivalil. Foto: Marek Tamm

Tallinnas oli Montefiorel kaks avalikku ülesastumist: üks kirjandusfestivali telgis, kus ta vestluspartneriks oli Mart Laar, ja teine Tallinna Ülikoolis, kus ta rääkis peamiselt tudengitest kuulajatele oma uurimistööst Stalini üle. (Viimane esinemine on videos vaadatav ka Tallinna Virtuaalses Ülikoolis.)

“Ma olen kogenud Venemaal nii Siberi tundrate jäist hingust kui ka Kremli võimupäikese kuldset paitust” – umbes selliste sõnadega võttis Montefiore kokku oma kogemused Venemaa arhiivides. Kuivõrd tema esimene raamat, 2000. aastal ilmunud “Potjomkin: vürstide vürst” (e.k. 2002) võeti Venemaal väga hästi vastu ja seda olevat lugenud koguni Putin ise, siis ei olnud tal mingeid takistusi, et pääseda ligi kõikidele vajalikele dokumentidele, kui ta hakkas kirjutama oma järgmist raamatut Stalinist. Talle anti arhiivis omaette tuba, kuhu abilised tassisid kokku kõik vajalikud dokumendid ja aitasid vajadusel nende lugemisel. Kui aga raamat viimaks ilmus (”Stalin: punase tsaari õukond”, 2003, e.k. 2005), olid lahked võõrustajad väga pettunud ja hetkega kadus võimupäike pilve taha. Nii et kui Montefiore naasis Venemaale, et alustada uurimistööd Stalini noorusest rääkiva raamatu tarbeks, siis ei teinud keegi teda Moskvas enam tundma. Arhiivis, kus ta enne oli saanud kuninglikult töötada, vastati talle soovi peale teatud materjale vaadata, et kahjuks kukkusid eelmisel öösel kaks purjus valvurit liftišahti ja dokumentide edastamine on seetõttu ajutiselt peatatud. “Venemaa on ainus paik maailmas, kus sellisel puhul ei või olla kindel, kas see lugu oli väljamõeldud või olid valvurid tõepoolest šahtis oma elu kaotanud,” lisas Montefiore kirjandustelgis oma kuulajate naerupahvaku saatel. Kuivõrd väärtuslikum teave “Noore Stalini” tegevusest leidus Gruusia arhiivides, kus president Saakašvili tagas talle isiklikult ligipääsu kõikidele vajalikele dokumentidele, ei jäänud raamat siiski kirjutamata, vaid ilmus 2007. aastal (e.k. 2008).

Montefiore Tallinna kirjandusfestivalil. Foto: Marek Tamm

Montefiore Tallinna kirjandusfestivalil. Foto: Marek Tamm

Kui jalutame Montefiorega pärast tema ülikooliloengut Kadrioru pargis, siis tunnistab ta ootamatult, et kõhkleb, mis teemal oma järgmine raamat kirjutada. Tal on jäänud kirja panna vaid loetud leheküljed mahukast Jeruusalemma ajaloost, mis peaks nägema ilmavalgust tuleva aasta jaanuaris, samuti on tal peas valmis uus ajalooline romaan, mille ta loodab kirjutada teistsuguses, lakoonilisemas stiilis kui “Šašenka“, ent uue ajalooraamatu teemat ta alles otsib, püüdes sealjuures vastu seista kirjastaja survele kirjutada ülevaade Romanovite dünastia ajaloost.

Kadriorus ei jaluta me niisama, vaid teeme aega parajaks, et minna lõunat sööma Kadrioru lossi, kus president oli lahkelt  nõus meid võõrustama. Järgnevad kaks tundi väikese ümarlaua ääres mööduvad lennates. Kuigi president on alles eile õhtul naasnud Moskvast, ei ole temas põrmugi märke väsimusest ja laua taga hargneb väga huvitav vestlus. Kuuleme värskeid uudiseid Punaselt väljakult ning saame osa presidendi kohtumistest erinevate võimukandjatega. Montefiore taandub rohkem küsija rolli, sest on selgelt kuuldust huvitatud. Hiljem küsib ta mult presidendi e-maili, et talle huvitava vestluse eest tänusõnad saata.

Kuigi äralennuni on veel mõned tunnid aega, leiab Montefiore, et ta peaks minema hotelli asju pakkima. Jään veidi pikalt vaatama, sest nende kolme päeva jooksul olen näinud teda vaid ühtedes ja samades casual riietes, mispeale ta möönab, et, tõsi, asju tal eriti kaasas pole. Kuid ta tahab pääseda Internetti, et kirju lugeda, – ja suhelda oma tuhandete Facebooki fännidega, keda ta oma Eesti reisi ajal hulganisti juurde korjas, mõtlen endamisi juurde.

Categories: Ajalugu, Kirjanik, Telgitagused Tags:
Kommentaarid on suletud.