Esileht > Lugemine > Brittide tubli lugemise edendamine

Brittide tubli lugemise edendamine

30. mai, 2010 Krista Kaer

jonathan-douglas-keynote227. mail esines Tallinnas Briti Nõukogu ja Kultuuriministeeriumi kutsel Jonathan Douglas, Briti Riikliku Kirjaoskuse Hooldusasutuse direktor, kes rääkis sellest, mida on tehtud Suurbritannias lugemise edendamiseks. Ja tehtud on piisavalt palju, sest Douglas võis isegi öelda, et praegu ühendavad Suurbritannias inimesi pigem raamatud kui TV-programmid.

Ühendkuningriigi esimene lugemisaasta toimus 1998/99. aastal, kui avastati, et lugemisega on suhteliselt kehvad lood ning hakati välja töötama riiklikku kirjaoskuse strateegiat.  Selle käigus toimus õpetajate ümberõpe ning kirjaoskus ja lugemine viidi tõesti uuele tasemele, kuid samal ajal lugemist nautivate laste arv hoopis kahanes, mitte ei kasvanud. Viidi läbi uuringud ning leiti, et lugemise puhul on oluline just selle nautimine. Ainult siis, kui noored 15-aastaseks saamisel mitte lihtsalt ei loe, vaid tunnevad sellest rõõmu, on lugemine nende elus edasiviivaks jõuks, mis aitab tagada näiteks ka sotsiaalse mobiilsuse, murda välja ka väga vaesest keskkonnast ning minna eluga edasi taustast hoolimata. Just siis, kui lugemine hakkab rõõmu pakkuma, muutub välimine motivatsioon sisemiseks ning tekib sisemine dialoog, edasine teadasaamise soov ja tahe oma maailma avardada. Nii et edasine tegutsemine oli suunatud just sellele, et arendada seda sisemist motivatsiooni, isiklikku ja ehedat lugemissoovi.

Kui 2008. aasta kuulutati rahvuslikuks lugemisaastaks, lähtuti juba kõigist eelnevatest uuringutest ning anti endale aru, et lugemisoskus ja tahe pole mitte lihtsalt õpetajate, raamatukogutöötajate ja kirjandusega seotud inimeste asi, vaid küsimus sellest, milliseks kujuneb tulevikuühiskond. Küsitluste tulemusel sai selgeks, et lugemine puudutab ühiskonna kõiki valdkondi, sellest sõltub kuritegevuse tase, lahutuste arv, tööhõive ning et vähema lugemusega inimestel on oluliselt väiksem kontroll oma elu üle kui neil, kes loevad rohkem. Gordon Brownilt pärineb formuleering: “Lugemine on parim vaesusest välja viiv redel”. Lugemise propageerimise võtsid endale südameasjaks ka poliitikud ning sellega tegeles peaministri strateegiaüksus. Lugemisaastat organiseeris  12 inimesest koosnev toimkond, kuhu kuulusid eelkõige reklaami-, turunduse-ja kommunikatsioonispetsialistid, kellega olid omakorda seotud 150 kohalikku koordinaatorit. Koostööd tehti kohalike ettevõtete ja äridega, aga muidugi ka koolidega, raamatukogudega, kirjanikega ja kirjastustega. Eesmärgiks oli muuta lugemine oluliseks ja tähtsaks inimestele, kes olid seni arvanud, et see pole nende jaoks. Nii et küsimus polnud mitte käitumise, vaid suhtumise muutmises.

Jonathan Douglas on väga hea esineja ning kahtlemata oleks ka eestlastel Briti kogemusest nii mõndagi õppida. Kõigepealt seda, et meiegi lugemisaastale oleksid pidanud eelnema põhjalikud küsitlused ja uuringud. Nii näitas brittide kogemus näiteks seda, et paljud noored peavad lugemist tegevuseks, mis viib teistest eraldumiseni ja üksijäämiseni. Seega tuli katsuda näidata, et lugemine aitab teiste sekka sobituda, mitte halvas mõttes eristuda. Lugemiskogemust õpetati teistega jagama, nii et sellest sai tegevus, mis ühendas, mitte ei eraldanud. Kui meie kooliraamatukogude töötajad oskavad üsna täpselt öelda, et laste lugemishuvi väheneb järsult pärast 4. klassi, siis tuleks võib-olla suunata tähelepanu sellele, et seda katkestust ei toimuks. Samuti räägib Briti kogemus, et pole kasu sellest, kui rääkida lugemise kasulikkusest ja toredusest neile, kes juba nagunii loevad. Pöörduda tuleks nende poole, kes ei loe, ning seega pole abi ka kirjandusväljaannetest ega päevalehtede kultuurikülgedest. Inglismaal võeti appi The Sun ja selle lugejate iidolid, et meelitada töölisklassi isasid oma lastele ette lugema ja nende lugemist julgustama. Rõhuti just sellele, et lugemine ei ole ajaviide, mis võib tulla alles siis, kui kõik muu, eluase, töö, jõukus jne on olemas, vaid eluliselt vajalik tegevus, mis aitab inimest kõigis teistes valdkondades.  Plakatid olid silmatorkavad ning neis seostati lugemisega suurimaid saavutusi inimese elus. Kõige kollasemate ajalehtede ja ajakirjade kaudu edastati sõnumit, et lapse edasine edu elus sõltub sellest, kas ta oskab ja armastab lugeda. See, millest lugemise nauding alguse saab, pole oluline. Seega on väga tähtis see, et last lugemise juurest käskude, keeldudega ja tema lugemisvara halvustamisega eemale ei peletataks. Sedasama on oma raamatutes rõhutanud ka  Daniel Pennac, kellel endalgi olid lugemisraskused ning kes on toonud punkthaaval välja lugeja õigused.

Selles, et Eestis pole lugemisega kaugeltki kõik korras ning et aina rohkem on piiratud sõnavaraga ja viletsa väljendusoskusega inimesi, pole enam ammu kahtlust. Ja küsimus polegi enam isegi väljendusoskuses, vaid ka kirjutatu mõistmises. Poolekeelsed inimesed on suletud piiridesse, millest neid oleks siiski võimalik välja aidata. Meie lugemisaasta on praegu juba poole peal ja peaks aitama seda  olukorda parandada, aga paraku näib see olevat jäänud poolunne.  Küllap oleks kasuks tulnud ka see, kui lugemisaasta toimimise eest vastutajad oleksid tutvunud nii Briti kui ka teiste maade kogemustega enne selle aasta algust ja õppinud neist seda, mida annaks Eestis rakendada.

Categories: Lugemine Tags:
Kommentaarid on suletud.