Esileht > Kirjandusuudis, Kriitika, Vana klassika > Kadunud Man Bookeri auhind

Kadunud Man Bookeri auhind

31. mai, 2010 Krista Kaer

the-lost-man-booker-prize-0011

Vähe sellest, et Suurbritannias on  häbematult palju kirjandusauhindu, nüüd otsustati veel anda ka üks Bookeri auhind tagantjärele.  Sellele mõttele tuli The Booker Prize Foundation’i auarhivaar Peter Straus, kes leidis, et kuna 1971. aastal, kaks aastat pärast auhinna asutamist, otsustati hakata seda andma samal aastal avaldatud raamatutele ja viia auhinnasaaja teatavakstegemise kuupäev aprillist novembrisse, siis jäid 1970. aastal ilmunud raamatud arvestusest välja. Nii otsustatigi 2010. aasta 1. veebruaril välja anda Kadunud Man Bookeri auhind (Lost Man Booker Prize) ning moodustati kolmeliikmeline žürii. See valis välja 22 raamatut ning 25. märtsil tehti Oxfordi kirjandusfestivalil teatavaks lõppvalik, kuhu kuulusid kuue kirjaniku teosed: 1. Nina Bawden “The Birds on the Trees” (Linnud puude otsas); 2. J.G. Farrell “Troubles” (Rahutused); 3. Shirley Hazzard “The Bay of Noon” (Lõunane laht); 4. Mary Renault “Fire From Heaven”(Tuli taevast); 5. Muriel Spark “The Driver’s Seat” (Juhiiste) ja 6. Patrick White “The Vivisector” (Vivisektsionist).

Kõik kuus romaani oleksid igati auhinda väärt. Nina Bawden on hiljem tuntuks saanud lastekirjanikuna, kuid “Linnud puude otsas” on perekonnaprobleeme, klassivahesid ja kasvamisraskusi lahkav psühholoogiline romaan. Shirley Hazzardit on korduvalt nimetatud suurkirjanikuks, kelle väärtus ajas üksnes kasvab ning kelle kirjelduste peenus, meelelisuse ja intelligentsuse segunemine hakkab mõjuma siis, kui oled tema maailma sisse elanud. Mary Renault kandideeris esimese raamatuga Aleksander Suure triloogiast ning jäi sõelale ilmselt tänu raamatus loodud maailma veenvusele. Muriel Sparki romaan on täpne, vaimukas ja näitab, kui absurdne on ettekujutus, nagu kontrolliks inimene oma elu. Patrick White’i suurteos räägib kunstnikust, kelles on väga palju teda ennast. Raamatus kirjeldatud maalid pärinevad White’i sõbralt Francis Baconilt.

Lõpuks kuulutati Kadunud Man Bookeri auhinna  saajaks  J.G. (James Gordon) Farrell, kes oli saanud Bookeri auhinna ka 1973. aastal romaaniga “Krishnapuri piiramine” (The Siege of Krishnapur). Rahutused (või pahandused või ebameeldivused või hädad) oli väljend, mida kasutati peaaegu kõige kohta, mis Iirimaal toimus, väiksemast nägelusest täismõõdulise ülestõusuni. Troubles oli ka sõna, millega tähistati Iiri iseseisvussõda või Inglise-Iiri sõda, mis algas  1919. aastal, mil raamatu peategelane major Brendan Archer saabub kusagil Wexfordi rannikul asuvasse Majestic hotelli kohtuma mõrsjaga, keda ta õieti ei tunnegi.  Kihlusest ei tule midagi välja, kuid major jääb hotelli, mille vaikne allakäik peegeldab ühe ajastu kokkuvarisemist väljaspool selle seinu. “Rahutused” on esimene romaan Farrelli nn Impeeriumi triloogias, sellele järgnes “Krishnapuri piiramine” 1973. aastal ja “Singapuri haaramine” (Singapore Grip) 1978. aastal. Aasta hiljem uppus Farrell 44-aastaselt Iirimaal kala püüdes.

Mäletan, et lugesin kunagi ammu “Krishnapuri piiramist” ja see jättis mulle nii sügava mulje, et üritasin kätte saada ka sama autori teisi teoseid. Neid oli aga väga raske kusagilt leida, kuigi väidetakse, et Farrelli raamatud olid sedavõrd populaarsed, et ei kadunud müügilt kogu vahepealse aja. Igatahes tähendab see kadunud auhind vähemsalt lõppnimekirja pääsenud raamatutele kadumisest pääsemist ja uustrükke. Shirley Hazzard väärib igati avastamist ja “Vivisektsionist” on üks võimsamaid kunstnikest kirjutatud raamatuid. Ja ma olen nüüd ka Farrelli “Rahutuste” õnnelik omanik.

Kommentaarid on suletud.