Esileht > Kriitika > Elementaarne, mu kallis Huree Chunder Mookerjee

Elementaarne, mu kallis Huree Chunder Mookerjee

31. mai, 2010 Tarmo Jüristo
The Mandala of Sherlock Holmes

Jamyang Norbu, "The Mandala of Sherlock Holmes" (1999)

1891. aastal Inglismaal ilmunud lugu The Adventure of the Final Problem põhjustas Arthur Conan Doyle’i ja tema Sherlock Holmes’i juttude paljudele austajatele šoki. Vaatamata dr. Watsoni ja meisterdetektiiv Sherlock Holmesi lugude suurele populaarsusele oli Conan Doyle juba mõnda aega andnud märku, et ta on oma loodud kangelastest tüdinud ning mainitud jutustuses oligi ta otsustanud Sherlock Holmesi parematele jahimaadele saata ning sellega ühtlasi juba päris pikaks veninud sarjale joone alla tõmmata. Fännidele selline otsus mõistagi ei meeldinud ning kolm aastat hiljem vandus Arthur Conan Doyle lõpuks lugejate ja oma kirjastajate survele alla ning avaldas loo pealkirjaga The Adventure of the Empty House , milles selgus, et Sherlock Holmesi surm oli viimase poolt kavalalt lavastatud pettus. Oma pidevalt segaduses olevat sõpra Watsonit asjade sellisest käigust valgustades mainib Holmes möödaminnes, et muuseas oli ta vahepealset aega kasutanud selleks, et paar aastat incognito Tiibetis ringi kolada, Lhasat külastada ja Dalai Lamaga kohtuda.

Enam kui sada aastat hiljem võttis Tiibeti päritolu kirjanik Jamyang Norbu selle põgusa repliigi aluseks oma raamatule The Mandala of Sherlock Holmes (1999), mis täidab Conan Doyle poolt jäetud lünga ja jutustab loo vapra detektiivi seiklustest Indias ja Tiibetis. Kui valdava enamuse Arthur Conan Doyle Sherlocki-lugude jutustajaks on dr. Watson, siis Norbu versioonis on selleks Huree Chunder Mookerjee — tegelane Rudyard Kiplingi romaanist Kim. Kogu “Sherlock Holmesi mandala” ongi sisuliselt kummardus neile kahele suurele kirjanduslikule eeskujule ning sisaldab kümnete kaupa vihjeid ja ka otseseid tsitaate nii Conan Doyle’i kui Kiplingi erinevatest jutustustest.

Siiski pole Norbu romaani puhul tegemist pelgalt teravmeelse ja loomutruu pastiche‘iga. Algupärastes Sherlock Holmesi lugudes on dr. Watsonil täita laiem roll kui lihtsalt jutustaja oma. Kirjutades oma jutustused Watsoni vaatepunktist sai Conan Doyle jätta Sherlock Holmesi lugejate jaoks kättesaamatuks ja läbinähtamatuks. Sellel on mõistagi omad eelised põnevuse säilitamisel, aga see pole sugugi kõik. Dr. Watson kehastab 19. sajandi teise poole Briti impeeriumi kodanikku, kelle turvaline maailm ähvardab koost laguneda ning kelle ainsaks lootuseks on mõistust ja kainet kaalutlust esindav ekstsentrikust detektiiv. Romantikust Watsoni jaoks salapärasena näivas ja lootusetult keerukas maailmas on tema sõber Holmes primordiaalne korda loov printsiip — mida Watson ise küll kunagi lõpuni ei suuda mõista.

Siin on nüüd Jamyang Norbu ka muidu väga nauditava raamatu kokkuvõttes vast kõige huvitavam aspekt. Kiplingult laenatud  Huree Chunder Mookerjee on Bengaali päritolu spioon ja õpetlane, kelle jaoks on maailm ratsionaalne ja tehnoloogiline. Kohtudes Sherlock Holmesiga põrkub ta aga millegagi, mis jääb talle mõistetamatuks ja müstiliseks. “Sherlock Holmesi mandala” on žanritruu hea ja kurja vaheline kosmiline võitlus, kus hea ja kurja rajajooned jooksevad aga hoopis teistes kohtades — ning kus lõpuks triumfeerib mitte mõistus vaid spirituaalsus.

Norbu võitis oma raamatuga 2000. aastal India ühe prestiižikaima kirjandusauhinna ja kõigile Sherlock Holmesi lugude austajatele on seal ohtralt leidmisrõõmu. Kuid nagu öeldud: tegelikult väärib see raamat lugemist veel ka paaril muul põhjusel.

  1. Heimar Pehk
    31. mai, 2010 kell 14:46 | #1

    tundub päris huvitav olema!

Kommentaarid on suletud.