Esileht > Kirjanik, Kriitika, Vana klassika > Autorite mets, tihe, läbipaistmatu

Autorite mets, tihe, läbipaistmatu

16. märts, 2009 Tiit Aleksejev

pascal_quignard22007-12-057873686230251jbpdvujml_ss500_220912

Tulevik kuulub lühivormidele, kirjutab kriitik ajalehes. Endale tundub, et kirjanduse püsivam osa liigub pigem tiheduse suunas.  Dialoogid  muutuvad “filmilikemaks”, kirjeldused surutakse kokku. Tulemuseks ei pea alati olema lühidus. Pigem intensiivsus. Selgus, kui asi õnnestub. Petlik selgus, nagu lõunamaa meredes:  põhi on nähtav, aga sinna on võib olla pikk tee. Vale-läbipaistvus.

Heaks näiteks on Pascal Quignard’i “Väikesed traktaadid”, mida ma loen ja loen. Õigemi ei loe ja ei loe.  Tahaksin nendega juba ühele poole jõuda, nad alla neelata, aga ei õnnestu. Kõige rohkem viis-kuus lehekülge korraga, siis tuleb paus teha. Kohvi keeta. Järele mõelda. Kui iga raamatu puhul peaks nii palju mõtlema, siis ei jõuaks üldse kuhugi.

“Väikesed traktaadid” räägivad väikestest asjadest. Taasleitud pisiasjadest, kui täpne olla.  Mingis mõttes sarnaneb see tekst Sei Shonagoni “Padjaraamatuga”. Või siis Kenko “Jõudeaja võrsetega”. Ka seal on vale-asju. Paljusid neid ei ole tegelikult olemas. Pole kunagi olnudki. Küsimus: kas väljamõeldud asjade üksikasjalik kirjeldamine on realism? Vastus:  jah, on küll.

Aastatel 2003–2006 elab Belgias eestlasest autor, kelle nimi on Timofei Hiiemänd.  Aastal 2009 elab Belgias eestlasest autor, kelle nimi on Vladimir Hiietamm.  2009 a. kevadel räägib kirjanduskomisjoni esimees autorist, kelle nimi on Hiietamm, omistades talle raamatu,  mille on kirjutanud Hiiemänd.  Küsimus: kumb neist kahest autorist on väljamõeldis? Vastus: autor ei ole see, kes ta enda arvates on. Autor on see, kes ta lugeja arvates on. Võõraks jäänud tekstide metsas.

Antiookia retoorik Heraikleos kirjutab oma traktaadis “Charonion”:  ”pimeduses muutuvad kõik kivid ühesugusteks”.

Selline võiks olla variatsioon teemal “Väikesed traktaadid”. Juba nende ostmine oli tavapärasest erinev. Jäin Brüsselis valloonist raamatukaupmehega vestlema. Nagu see ikka käib: millega tegelete (miks ei küsita kunagi: millega tegelemisest te mõtlete?), kust pärit olete? Jah, hingasin sisse, see vana laul… Eestist? küsis mees. Mul on siin teie riiul täiesti olemas. Ja oligi: Kross, Kaplinski, Limonov (tema tõstsin ma hiljem slovaki kirjanduse riiulile), Luik. Mul on veini ka, ütles mees. Veiniriiulil. Kuidas oleks ühe väikese klaasikesega?  Ja nii see läks. Sama poe vitriinis “Traktaadid” olidki. Seespool, nii et väljast näha ei oleks.

Kunagi tahaksin neist pikemalt kirjutada.  Siinkohal soovitaksin hoopis Pascal Quignard’i seni ainsat eesti keeles ilmunud raamatut  “Kõik maailma hommikud”.  Tõlkinud Triinu Tamm. Tiraaž on ammu läbi müüdud, nii et jäävad üle antikvariaadid. Raamatust on tehtud film ja filmimuusikast on välja antud plaat. Ja kõik kolm on väga head.

Categories: Kirjanik, Kriitika, Vana klassika Tags:
Kommentaarid on suletud.