Esileht > Kriitika, Uudisteos > Memory

Memory

3. juuni, 2010 Daniel Vaarik

084396375101lzzzzzzzNeile, kes armastavad lugeda raamatuid ilma sisu ette teadmata, hoiatan, et järgnev postitus annab arvustatava raamatu kohta teatud süžeed puudutavaid vihjeid, kuid siiski pole tegemist täieliku katsega kõik välja rääkida ja ära rikkuda.

Donald E. Westlake on esinenud paljude pseudonüümide all nagu näiteks Richard Stark, James Blue või Tucker Coe. Tema poolt kirjutatud rohkem kui saja raamatu seast leiame põhiliselt kriminulle, kuid ka näiteks soft-pornot. 1960. aastatel kirjutas ta kriminulli pealkirjaga Memory, mille kohta tema agent ütles, et see on “liiga kirjanduslik” ja kuna agendile tundus, et see ilmselt ei müü, jäi käsikiri sahtlisse vedelema. Memory avaldati alles 2010. aastal, veidi pärast Westlake’i surma ning mitu täiesti tõsist kirjanduskriitikut on reageerinud nagu oleks pööningult leidnud Picasso maali või garaažist seniteadmata Jimi Hendrixi salvestuse. Või eriti lühidalt öeldes, nad on hüüdnud valjusti “Ohoo!”

Võib olla on üheks raamatu hea vastuvõtu põhjuseks ka see, et ta mõjub oma stiilipuhtuses tänases maailmas pisut teisiti, kui ta oleks mõjunud 60ndatel. Võib olla on selle headuse põhjuseks see, et raamatu sisu ja vorm on samamoodi pinges nagu selle kirjutamise ja väljaandmise ajastud, sest see ilmub sarjas nimega Hard Case Crime ning retrostiilis Pulp Fiction on sellele otsaette kirjutatud, kuid samal ajal on seda teost võimalik lugeda nagu arutlust inimeseks olemisest. Palju on toodud paralleele Dostojevskiga.

Nüüd ma olen siin kiidusõnu visanud nagu rahet ja oleks aeg öelda, miks mulle see raamat meeldis. Põhimõtteliselt meeldis see mulle sellepärast, et see oli ilusti ja hästi kirjutatud. Need, kes ootavad kiirelt sammuvat põnevikku, tuleks võib olla pettuda, sest raamat ei liigu väga kiiresti edasi, palju pühendatakse aega inimsuhete näitamisele läbi nihestunud ja mälu kaotanud peategelase silmade, kes ei saa kuigi paljudest asjadest enam aru.

Õnnetuse tagajärjel on ta mälu on nagu lambivihk, mis toob pimedusest välja ümbritseva detaile, mis valgustatud sõõri edasi liikudes kaovad taas hämarusse. Selline puue on karm karistus, nagu me läbi peategelasest näitleja piinade teada saame. Raamatus on häid monolooge ning ilusaid sügiseseid stseene, või mis… tegelikult on siin uusi algusi ja võimalikke maailmu … kuid peategelase asi ei ole neid mäletada. Seda enam võiks need jääda lugeja mällu. Tegelikult pole peategelase mälu ju päriselt kadunud, vaid natuke lühem kui meie oma.

Nagu ma juba mõista olen andnud, on see raamat vastuoluline ning tuleb välja, et ta on ka tempo osas vastuokslik. Mõnes mõttes on see kõige kiiremas tempos liikuv kriminull, mida ma lugenud olen, sest kuritegu ja karistus leiavad aset esimese 2-3 lõiguga ning ülejäänud aja mõtleme me nende tähenduse üle. Lugeja jaoks jääb kuni viimaste hetkedeni aga saladuseks see, kas keegi ka surma sai, kas toimus mõrv?

Categories: Kriitika, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.