Esileht > Toimetamine, Tõlkimine > Vana võlg: Agamben

Vana võlg: Agamben

4. juuni, 2010 Maarja Kangro
Giorgio Agamben, "Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu" (2009)

Giorgio Agamben, "Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu" (2009)

Ma ei ole siin blogis nii kaua näole andnud, et peaks nüüd ei tea mis ilmaimega lagedale tulema – nagu inimene, kes on seltskonnas tükk aega vait istunud ja äkki köhatab, nii et pilgud pöörduvad üllatunult. Aga kõigepealt kasutan ma hoopiski võimalust õiendada blogi teel ära üks vana võlg. Nimelt on mu tõlgitud ja eelmise aasta lõpus ilmunud Giorgio Agambeni raamatus “Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu” läinud küljenduse käigus kaduma 4000 tähemärgi ulatuses teksti. Ei tea, kuidas see haihtus ja kuidas ühes teises kohas asendusid osahulga ja liikme matemaatilised sümbolid küsimärkidega, aga mu oma süü on selles, et ma Gotlandi loomemaja mölludes pdf-e korralikult läbi ei lugenud.

Enesekindel olin ma just I peatüki algusosa suhtes, kust tekst oli välja kukkunud. Sellest jamast, mida oli märganud Jüri Lipping, kuulsin ma aasta algul Märdi vahendusel (ise ma ilmunud tõlkeid ja omaenda kirjutisi eriti vaadata ei julge, võib-olla just sihukesi ehmatusi kartes). Kuidagi lootsin ma, et umbkaudseid teid pidi jõuab puuduv osa avaldamiseks Sirpi. Aga kuna nii ei läinud, siis: parem hilja kui mitte kunagi, siin ta nüüd on. Kellel raamat on olemas, võib selle panna mõtteliselt sinna, kus praegu asub nonsenss-lause “Sellegipoolest on lihtne looduslik elu antiikmaailmas lahutatud polis’est selle ranges tähenduses ning säärase sajandi suurte totalitaarsete riikide struktuuril.”

Sellegipoolest on lihtne looduslik elu antiikmaailmas lahutatud polis’est selle ranges tähenduses ning säärase, paljalt taastootva eluna jääb ta selgelt oikos’e, kodu piiridesse („Poliitika” 1252a, 26-35). “Poliitika” alguses teeb Aristoteles üksikasjalikult selgeks, kuidas erinevad oikonomos (ettevõtmise juht) ja despotes (perekonnapea), kes tegelevad elu taastootmise ja ülalpidamisega, poliitikust, halvustades neid, kelle meelest seisneb erinevus üksnes määras ja mitte liigis. Ja kui Aristoteles määratleb ühes lääne poliitikatraditsioonis kanooniliseks saanud tekstilõigus täiusliku kogukonna eesmärgi (1252b, 30), vastandab ta selles määratluses nimelt pelga elamise fakti (to zen) poliitiliselt kvalifitseeritud elule (to eu zen): ginomene men oun tou zen eneken, ousa de tou eu zen, “sündinud, et elada, ent eksisteerides, et elada hästi” (Willem van Moerbeke ladinakeelses tõlkes, mis oli kasutada nii Aquino Thomasel kui ka Padova Marsiliusel: facta quidem igitur vivendi gratia, existens autem gratia bene vivendi).

On tõsi, et üks ülikuulus lõik määratleb inimest politikon zoon‘ina (1253a, 4): ent siin (lisaks tõigale, et atika proosas verbi bionai olevikuvormis praktiliselt ei kasutatud) pole poliitilisus elusolendi kui sellise atribuut, vaid spetsiifiline erinevus, mis määratleb liiki zoon. (Pealegi eristab Aristoteles sealsamas inimtegevust teiste elusolendite omast: keelega kaasneva poliitilisuse tõttu põhineb see hea ja halva, õiglase ja ebaõiglase ning mitte lihtsalt meeldiva ja valusa ühiskogemusel).

Nimelt sellele määratlusele viidates võtab Foucault “Teadmistahte” lõpus (lk 154) kokku protsessi, mille kaudu looduslikku elu hakatakse modernse ajastu lävel haarama riigivõimu mehhanismidesse ja kalkulatsioonidesse ning mille läbi poliitika muundub biopoliitikaks: “Aastatuhandete kestel oli inimene selline, nagu teda käsitas Aristoteles: elus loom, kes on võimeline poliitiliseks eksistentsiks. Uusaegne inimene on loom, kelle poliitika reguleerib tema kui elusolendi elu.”

Foucault’ järgi asub ühiskonna “bioloogilise modernsuse lävi” hetkes, mil liik ning indiviid kui lihtne elav keha saavad ühiskonna poliitiliste strateegiate panuseks. Alates 1977. aastast nihkub Foucault’ Collège du France’i kursuste fookusesse üleminek “territoriaalselt riigilt” “rahvastiku riigile” ning koos sellega bioloogilise elu ja rahva tervise plahvatuslikult kasvav tähtsus suveräänse võimu jaoks. Viimane muutub nüüd üha enam “inimeste valitsuseks” (Dits et écrits, lk 719). “Selle tulemuseks on inimese teatav loomastamine, mis viiakse täide väga keerukate poliitiliste tehnikate abil. Esmakordselt ajaloos tulevad ilmsiks humanitaar- ja sotsiaalteaduste potentsiaalid ning samuti võimalus elu üheaegselt nii kaitsta kui ka anda voli selle hävitamiseks.” Sellest vaatenurgast poleks kapitalismi areng ja triumf saanud võimalikuks ilma distsiplinaarkontrollita, mille viis sisse uus biovõim, mis lõi teatud tehnoloogiate abil endale tarvilikud “kuulekad kehad”.

Õigupoolest oli Hannah Arendt juba viiekümnendate aastate lõpul (seega peaaegu kakskümment aastat enne “Teadmistahet”) analüüsinud teoses “Inimolu tingimused” (The Human Condition) protsessi, mis toob homo laborans‘i ja koos temaga ka bioloogilise elu järk-järgult modernse poliitikamaastiku keskmesse. Just loodusliku elu ülimusest poliitilise tegutsemise ees tuletab Arendt modernsete ühiskondade avaliku ruumi transformatsiooni ja allakäigu. Et Arendti uurimistöö jäi praktiliselt järjeta ja Foucault võis alustada oma biopoliitikaalaseid väljakaevamisi ilma Arendtile viitamata, annab tunnistust raskustest ja tõrgetest, mida mõte tolles valdkonnas kohtas. Tõenäoliselt on needsamad raskused ka põhjuseks, miks Arendt ei seosta “Inimolu tingimusi” oma varasemate vahedate totalitaarse võimu analüüsidega (milles puudub igasugune biopoliitiline perspektiiv). Ning küllap tuleneb neist raskustest ka samavõrd iseäralik asjaolu, et Foucault ei ole oma uurimistöös kunagi peatunud modernse biovõimu teostumispaikadel par excellence: koonduslaagril ja XX sajandi suurte totalitaarsete riikide struktuuril.

Vaat kui tore, et blogindus ja elektrooniline veaparanduse võimalus on ikka olemas. Muidu kleebi või laternapostid täis.

Categories: Toimetamine, Tõlkimine Tags:
Kommentaarid on suletud.