Esileht > Eesti kirjandus, Kriitika > Väärt eesti juturaamatud

Väärt eesti juturaamatud

5. juuni, 2010 Marek Tamm

Lugesin üsna järjest läbi kaks algupärast jutukogu, mida soovitan igaühele, kes Eesti proosast vähegi peab. Sest paremat üldiselt ei anta. Need kaks teost on miskitpidi väga sarnased ja miskitpidi suisa vastandlikud. Sama kehtib ka nende autorite kohta. Maarja Kangro ja Lauri Pilter on ühest põlvkonnast, mõlemad õppisid Tartus inglise filoloogiat, mõlemad on hinnatud luuletõlkijad, proosast rääkimata, nii üks kui teine on kirjutanud ise nii jutte kui ka luuletusi. Kuid nende mina-jutustajad on radikaalselt erinevad: Maarja tekstides kõneleb jõuline, otsustuskindel ja eneseirooniline hääl, samas kui Lauri tekstide hääl on veidi heitunud, kujundiküllane ja ebakindel; kui Maarja stiil on täpne, lõikav ja distantseeritud, siis Lauri viljeleb hõllanduslikku, hämarapoolset ja hektilist kirjaviisi. Ent mis peamine – mõlemad kirjutavad väga hästi.

Lauri Pilter, "Retk Rahemäkke" (2010)

Lauri Pilter, "Retk Rahemäkke" (2010)

“Retk Rahemäkke” on Lauri Pilteri teine proosateos; esimene, “Lohejas pilv”, ilmus kuue aasta eest ja on minu jaoks siiani selle kümnendi parimaid proosateoseid. See on kaunilt kirjutatud kinnismõtteline teos, suurepärane näide romantilisest kirjandusest, kus elu matkib kunsti, mitte vastupidi (nagu realistlikus proosas). “Retk Rahemäkke” on mitmes mõttes “Loheja pilve” järg, alates sellest, et mõlemas on mina-jutustajaks Lavrani-nimeline tegelane, kuid teemad on kummatigi teisenenud. Kui “Lohejas pilv” keerles tervenisti juudi-teema ümber, siis uues raamatus on see vaid üks motiividest. “Retk Rahamäkke” on laadilt hõllanduslik teos, suurem osa juttudest saab alguse meenutuspiltidega 1980. aastate algusest, mina-jutustaja lapse- ja teismeeast. Ilmselt ongi temaatilise keskme puudumine see, mis jätab raamatust heterogeense mulje, samas kui “Lohejas pilv”, laadilt “romaan lühijuttudes”, veenis oma terviklikkuses. “Retke” hoiab koos eeskätt autori stiil, poeetilise tõsiseltvõetavuse piiril kulgev kirjaviis, mida Eesti kirjanduses mujalt ei leia. Jah, Pilter on Tõnu Õnnepalu kõrval meie kirjanduse suurimaid stiliste. Üks täiesti juhuslik näide 27. leheküljelt, poeetiline kanatapu thick description, mis tegelikult kirjeldab rongis nähtud läbipekstud noort meest:

Sinine kana rabistab, tõstab trambeldes-tagudes tiibu, heitleb üles, sinna, kuhu ta sinine kuulub, aga vaob, päratu, seletuseta raskus rusub teda alla, üha madalale, alla, mille allpoolsuse määr tundub lausvõimatu, vajumine, lamastumine, rusustamine, millel sootuks polegi põhja, põhjatu laskumine, tema tiivad löövad, tema ihu ihkab, lendu, kõrgust, püsi ja tõusu, tema püüe pürgib, ta on lind, kodu lind, aga kus – all, üleval, laotuses või laotusetuses – on linnu kodu.

Kokku kümnest jutust koosnevas raamatus oli minu jaoks parim pala “Waldsteini sonaat”.

Maarja Kangro, "Ahvid ja solidaarsus" (2010)

Maarja Kangro, "Ahvid ja solidaarsus" (2010)

“Ahvid ja solidaarsus” on seni kolm luulekogu avaldanud Maarja Kangro esimene proosaraamat. Et see raamat pidi tulema, oli muidugi ammu selge, sest “Vikerkaares” ja “Loomingus” ilmunu olid meid selleks juba ette valmistanud. Maarja kirjutab sellist proosat, mida ma olen alati nõus lugema. Veidi alasti, samas üldistav, olmeline ja metafüüsiline ühtaegu, laitmatus stiilis (ei midagi ülearust!), hariv ja lõbustav. Pealegi pole sellise häälega ükski Eesti naiskirjanik meiega varem rääkinud. Tean naislugejaid, kes suisa pelgavad Maarja tekste, nagu seetõttu teda ennastki, sest jutustaja jõulisus tundub liiga harjumatu.

Adam ei meeldinud mulle nii väga, aga ma otsustasin ta ära skoorida. Võib-olla ma muidu hiljem kahetseksin, et üks kergelt püütav kalake sai mööda lastud (lk. 49).

See on ilmselt üks neist lausetest, mille pärast osa lugejaid Maarja raamatu (oma meeste eest) ära peidavad. Tõsi, Maarja tekstid mõjuvad oma eheduses väga veenvalt, nendes on palju dialoogi ja tegevust, lugedes oled nagu keset elu ennast. Ja kohati võib tulla tõesti hirm naha vahele, või siis hoopis – nagu minu puhul – sündida hea tuju.

Kokku kümnest jutust koosnevas raamatus oli minu jaoks parim pala “48 tundi”.

Jah, mul on hea meel nende pärast, kes peavad tänavust Eesti proosat hindama; esimese kuue kuuga on meil ilmunud väärt jutukirjandust kuni kolm korda rohkem kui eelmise aasta peale kokku.

Categories: Eesti kirjandus, Kriitika Tags:
  1. Mihkel Kunnus
    5. juuni, 2010 kell 22:28 | #1

    Maarja Kangro asi on igatahes antropoloogiliselt väga tänuväärne, väärt kraam kahtlemata. Eks reaktsiooni hirmu ja lõbu vahel määrab vast günofoobia tase ning kristlike intuitsioonide tugevus.

    „Listen, Boccaccio,“ said Goethe, „why are you always bragging that you’re a misogynist?“
    „Because misogynists are the best of men.“
    All poets reacted to these words with hooting. Boccaccio was forced to raise his voice:
    „Please understand me. Misogynists don’t despise women. Misogynists don’t like feminity. Men have always been divided into two categories. Worshipers of women, otherwise known as poets, and misogynists, or, more accurately, gynophobes. Worshipers or poets revere traditional feminine values such as feelings, the home, motherhood, fertility, sacred flashes of hysteria, and the divine voice of nature within us, while in misogynists or gynophobes these values inspire a touch of terror. Worshipers revere women’s femininity, while misogynists always prefer women to femininity. Don’t forget: a woman can be happy only with a misogynist. No woman has ever been happy with any of you!“

    Milan Kundera “The Book of Laughter and Forgetting”

Kommentaarid on suletud.