Esileht > Lugemine, Raamat, Tõlkimine > Riyadhi tüdrukud

Riyadhi tüdrukud

10. juuni, 2010 Piret Peiker

riyadh21Haarasin Rajaa Alsanea “Riyadhi tüdrukud” endale suuremas meelelahutusliku lugemise näljas ühest Budapesti äärelinna supermarketist, kus oli üldse kokku kümmekond mitte-ungarikeelset raamatut. Alles hiljem taipasin, et tegemist on noore Saudi naisautori araabia keeles 2005 ja inglise keeles 2007 ilmunud omapärase chick-lit-romaaniga, millest olin tegelikult juba ennegi kuulnud. Raamatu minajutustaja räägib üsna carriebradshaw’likul noodil nelja äsja ülikooli astunud jõuka riyadhitari armastuse- ja eneseteostusotsingutest, sekka poodlemisretkedest, virtuaalse flirdi võimaluste galeriist ning isegi salajasest šampanjapeost. Raamat keelati kodumaal (ajutiselt) ära ning autorit ähvardas korraks kohtuprotsess, samas muutus see kohe bestselleriks ja leidis kiiresti ka USA ja UK kirjastajad. Ingliskeelse tõlke ilmumisega kaasnes veel üks väiksem skandaal, mis võib-olla raamatu saatuse seisukohalt on aga isegi olulisem. Nimelt Alsanea ei aktsepteerinud Marilyn Boothi, Oxfordi kaasaegse Araabia kirjanduse professori tõlget ja tegi selle enda, paljude kriitikute omaga totaalselt mitteühtiva maitse järel ümber.

Raamatu korduvate viidete läbi rõhutatud intertekst on “Seks ja linn”, kuid romaan on ja ei ole ka tavapärases glam-lit‘i võtmes loetav. Peatükis, kus Gamrah, tüdrukutest kõige naiivsem, kes ühtlasi ainsana oskab inglise keelt halvasti, Chicagos üksi lummatuna “Seksi ja linna” vaatab, käis peast läbi mõte, et huvitav, mida ta selles sarjas näeb, miks see talle nii meeldib (see ei selgu) ning siis teine tõdemus, et minu enda positsioon “Riyadhi tüdrukuid” lugedes on ilmselt üsna võrreldav. Näiteks üks nihestus on, et raamat ühendab huvitavaks seguks naisteka ja ühiskondliku protestiromaani — kombinatsioon, mis internetikommentaaride järgi otsustades ärritas mitmeid lugejaid, kes ainult üht või ainult teist olid lootnud. Võimustruktuuridest räägitakse raamatus otseselt vähe, kuid lugemise edenedes ilmneb, et isiklik on poliitiline. Jutustaja veenab meid otse ja kaude, et tüdrukute armutragöödiad ei tule mitte eksistentsiaalsest paratamatusest ega isegi mitte sellest, et mehed on sead, vaid sellest, et vähemalt mis lähisuhete haldamist puudutab, on süsteem mäda.

Romaani kirjandusliku väärtuse osas on kommenteerijad olnud seinast seina arvamustel — ausalt öeldes mina ei tea, mul ei ole mõõdupuud, missugune on “hea” Saudi Araabia chick-lit. Huvitav lugeda oli seda minu jaoks küll ja osalt just mitutpidi raskesti määratletavuse pärast. Ilmselt mängib romaanile lähenemisel aga rolli ka ülalmainitud tõlkeprobleem, kuivõrd araabiakeelsed lugejad kinnitavad, et teksti üks teravmeelsemaid külgi ja selle ühiskonnasatiiri mõistmiseks oluline on erinevate stiiliregistrite kasutus — klassikalise araabia keele üleannetu ja vaimukas miksimine kaasaegse Riyadhi kõnekeele, e-slängi, erinevate Saudi murretega, inglise laenudega jne.

Selline mitmekihiline keel on igale tõlkijale pähkel (huvitav, missugune võiks välja näha eestikeelne variant?), kuid Marilyn Boothil õnnestus ta enda hinnangul siiski luua “elav ja idiomaatiline” tõlge, mille Alsanea siis keelelistest klišeedest ja mõttetutest didaktilistest allmärkustest kubisevaks tekstiks ümber tegi. Ühest küljest võiks siin näha punktivõitu orientalismi üle — õigus otsustada, kuidas romaani Läänes presenteerida jäi Saudi kirjanikule, mitte Briti professorile. Ja see otsus oli teadlik, ingliskeelses eessõnas ütleb Alsanea otse välja, et muutis oma originaalteksti, kuna tahtis Lääne lugejale võimalikult selgeks seletada, kuidas Saudi Araabias asjad päriselt on. Teisalt on mul raske keelata empaatiat ka tõlkijale, kelle töö kujutab ju samuti endast loomingulist teost, mis aga nüüd jääbki avaldamata. Rääkimata sellest, et mul oleks suur uudishimu näha seda romaanivarianti, millest ma mitte-araablasest lugejana autori arvates eriti midagi aru ei saaks.

Categories: Lugemine, Raamat, Tõlkimine Tags:
Kommentaarid on suletud.