Esileht > Kirjandusuudis, Kirjanik, Telgitagused > Sofi Oksasega Pariisis

Sofi Oksasega Pariisis

11. juuni, 2010 Marek Tamm
"Puhastuse" esitlus Pariisis. Foto: Triinu Tamm

"Puhastuse" esitlus Pariisis. Foto: Triinu Tamm

Sattusin hiljuti huvitavasse situatsiooni: Stocki kirjastus Prantsusmaal otsustas üllitada prantsuse keeles Sofi Oksase “Puhastuse” tõlke ja palus, et aitaksin läbi viia selle esitlust Pariisis. Formaadiks valisime vestluse autoriga, kuid lisaks kutsusime vestlusringi Nancy Hustoni — nimeka Kanada päritolu prantsuse kirjaniku, kelle looming kätkeb minu hinnangul mitmeid kokkupuutepunkte “Puhastusega”. Meeldival moel oli Huston ideega päri ja nii astusimegi selle nädala teisipäeval kolmekesi rahva ette Soome Instituudi avaras, ent lämbes saalis, otse keset Ladina kvartali tavapärast melu. (Vastas, üle tee, Sorbonne’i suures amfiteatris oli pool tundi varem alustanud tänavust Marc Blochi loengut Itaalia ajaloolane Carlo Ginzburg, millest pidin kahetsusega loobuma.)

Kuid veel enne meie esinemist peamiselt kirjanduskriitikutest ja raamatukaupmeestest koosnevale publikule, kogunesime lähedalasuvas Le Reflet’ kohvikus. Kui me sinna jõudsime, olid Sofi ja Stocki inimesed juba kohal, hetk hiljem saabus ka Nancy Huston. Tema esimesed sõnad Sofile olid — “Bravo!”, öeldud vaikselt, ent veendunult. Kaks autorit leidsid kohe ühise keele, mis täitis mind kergendusega, sest oli kaunis riskantne kutsuda ühe laua taha kaks kirjanikku, kes teineteist varem näinud pole. Selgub, et Sofi on jõudnud läbi lugeda kaks Nancy romaani (nagu minagi). Nancy mainib, et luges “Puhastuse” läbi esmalt inglise keeles (neil on ühine Ameerika kirjastaja) ja on sirvinud ka prantsuse tõlget; ta vihjab muuseas, et prantsuse tõlge ei pruugi olla lõpuni täpne, sest kui ta võrdles mõnda keerulisemat kohta, siis oli prantsuse tõlkija läinud lihtsamat teed ja mõnest kujundist loobunud. Mispeale on lõbus vaadata Stocki kirjastaja ehmunud ilmet…

Sofi Oksanen ja tema tôlk Taina Tervonen

Sofi Oksanen ja tema tôlk Taina Tervonen

Soome Instituudi saal on rahvast täis ja õhku on jäänud loetud kuupmeetrid (väljas on palav ilm). Meile antakse mikrofonid, ent need töötavad vaevaliselt. Kui olin esialgu saanud ülesande pöörata vestluses võrdset tähelepanu mõlemale kirjanikule, siis Nancy taandab ennast kohe peale esimest küsimust Sofi toetaja rolli ja peamiselt ülistab tema romaani, lugedes sellest koguni vabatahtlikult ette kaks pikemat katkendit. Ta kiidab Sofi detailitäpsust poole sajandi taguse maaelu kujutamisel, mis toob talle meelde omaenda lapsepõlve Kanadas. Imetleb Sofi julgust sellise jõhkra loo jutustamisel. Rõhutab, et see romaan aitab paljudel inimestel avastada Eesti traagilist lähiajalugu. Sofi räägib soome keeles tõlgi vahendusel, teeb seda väga hästi, vastab lühidalt ja täpselt, toonitab oma Eesti päritolu ja soovi kirjutada naistest, kellest suur ajalugu vaikib. Saal on mõlema kirjaniku kütkes, nii et esimene tund möödub üsna märkamatult, isegi kui heli jukerdab ja õhk on otsas. Siis annan sõnajärje saalile, kust esitatakse mitu küsimust, mõni veidram, mõni sisukam. Kaks inimest eelistavad küsimise asemel rääkida, kuidas romaani lugemine oli neile vapustav elamus ja nad ei jõua ära oodata, millal Sofi ülejäänud kaks romaani prantsuse keelde tõlgitakse. Stocki kirjastaja lubab seepeale, et “Stalini lehmad” on neil juba töösse võetud.

Nancy Huston lugemas katket "Puhastusest"

Nancy Huston lugemas katket "Puhastusest"

Kui etteaste läbi, juuakse šampust ja jagatakse autogramme. Hiljem lähme esinejate ja korraldajate seltskonnaga sööma lähedalasuvasse restorani (arve tasumise eest hoolitsevad, nagu hiljem kuulen, võrdselt Stocki kirjastus, Soome Instituut ja Eesti Saatkond). Oma suureks rõõmuks avastan end istumas Nancy abikaasa Tzvetan Todorovi paremal käel, kohtusime eelmine kord täpselt 11 aastat tagasi, kui temaga pikema intervjuu tegin. Todorov on samuti romaani lugenud ja vaimustuses, tunnistab suisa, et “Puhastus” on peajagu üle kõigest sellest, mis viimastel aastatel Prantsusmaal kirjutatud. “Sellist elutarkust ja moraalset sügavust tänapäeva prantsuse kirjandusest ei leia,” paistab ta päris siiralt uskuvat. Kuid räägime temaga pikalt paljudel teemadel, tema valmivast raamatust (Goya maalidest, täpsemalt Goya kunstisse kätketud filosoofiast), ajalookirjutusest (kuidas see on liiga spetsialiseerunud), semiootikast (ta tõdeb, et semiootika vastu on ta huvi raugenud, ent kui ütlen, et Eestis tegeletakse sellega edasi, siis ta tõdeb, et jah, mõneti on see loogiline, sest kunagi oli Tartu ju semiootika pealinn maailmas), kirjandusest ja selle õpetamisest (ta kurdab, kuidas kirjandusõpetuses on vahend muutunud eesmärgiks — Tolstoi ja Dostojevski asemel õpetatakse noortele Genette’i ja Todorovi kirjandusteoreetilisi konstruktsioone), reisimisest (püüan teda Eestisse meelitada, ent ta ei anna eriti lootust, sest ütleb, et reisib üha vähem ja ka siis tuttavatesse paikadesse) ja paljust muust.

Vahepeal satume Sofiga, kes istub mu vastas, eestikeelsesse jutuhoogu, kuni märkame, et kõik on meid kuulama jäänud — paljudele on see ilmselt esimene kord seda keelt kuulda. Sofi tõdeb, et tänane üritus oli alles algus: ta tuleb uuesti Prantsusmaale augustis, siis novembris ja seejärel järgmise aasta veebruaris. Kuid juba homme läheb ta Poola ja siis Kasahstani (kui mul õieti meelde jäi). Jätkuvalt ei jõua imestada, kuidas ta leiab endas indu kirjaniku-ametit sellise pühendumusega võtta. Nancy ütleb kõrvalt, et tema järgmine aasta lõpetab, s.t. rohkem oma raamatute promotuurile ei lähe, vaid keskendub ainult kirjutamisele (ta teab, millest räägib, sest tuli eile Montréalist, kus tutvustas oma uut romaani, ja astub ülehomme üles Pariisi kirjandusfestivalil). Hetk hiljem peab Soome saatkonna esindaja kõne ja kutsub meid üles koju magama minema, sest Sofil läheb hommikul vara lennuk. Hüvastijätt restoraniuksel kestab pool tundi.

Categories: Kirjandusuudis, Kirjanik, Telgitagused Tags:
Kommentaarid on suletud.