Esileht > Lugemine, Mälestused > 96 minutit ühislugemist

96 minutit ühislugemist

16. juuni, 2010 Kai Aareleid

blokaadiraamat1Hljutine ühislugemispostitus siin blogis tõi meelde ühe teise iselaadse lugemisprojekti, mille kajastamiseks pole seni sobivat hetke leidnud. Olgu see siis nüüd ära mainitud. Nimelt tõi vene režissöör Aleksander Sokurov möödunud aasta alguses, kui Peterburi/Leningrad tähistas 65 aasta möödumist blokaadi lõplikust murdmisest, ekraanile Daniil Granini ja Aless Adamovitši kaheosalise blokaadilugude epopöa “Blokaadiraamat” (“Блокадная книга”, 1977-1981). Film sai pealkirja “Loeme Blokaadiraamatut” («Читаем Блокадную книгу» ja selles tõepoolest loetakse 96 minutit järjest katkendeid raamatust. Lugejate nimistu on pikk: on näitlejaid, luuletajaid, muusikuid ja teisi avaliku elu tegelasi, aga ka kooliõpilasi, sekka mõni üksik, kes blokaadi tõeliselt läbi tegi.

Temaatika on paljukirjutatud ja paljufilmitud, lood on rohkem või vähem paatoslikud või liigutavad, esitatud suurema või väiksema meisterlikkuse ja siirusega – aga mõte iseenesest – ekraanil lihtsalt lugeda, taustaks enamjaolt ainult muusika ja mööda klaasi voolavad vihmapisarad – see nõuab julgust. See jääb valgusaastate kaugusele nürimeelsest trummitagumisest ja austust nõutavast retoorikast, mida on küllalt nähtud, eriti seoses viimase aja tähtpäevadega. See on lõpuks lihtsalt ilus ja laseb kooruda selliste lugude tõelisel tuumal: et inimlik valu on igal pool ühesugune ja seda ei olegi võimalik mõõta.

Ma ei hakka siin kirjeldama, et on liigutav näha, mida teeb lugemine mõne lugejaga ekraanil, sest kõigele vaatamata on raske uskuda, et need lood suudaks (tiheda subtiitritekstina) laia maailma publikut poolteist tundi järjest köita. Aga ma arvan, et see ongi suuresti vene projekt – nende endi jaoks, mis on ju samuti suur missioon. Olen kuulnud väidetavat, et Granini ja Adamovitši raamatut on lugenud iga peterburilane (või oli see siiski iga leningradlane?). Päris julge väide. Ent kui ka ei ole, siis vast sel viisil, ekraanil ette loetuna, jõuab ta ka nendeni, kes raamatut ennast kunagi kätte ei võta.

Kui kedagi juhtumisi peaks huvitama, siis filmi saab kahes osas ja sissejuhatavate stuudiovestlusega näha siin.

Kes ka rohkemat ei viitsi, võib kerida 1. osa 6. minutile ja kuulata suurepärast Oleg Basilašvilit lugemas episoodi, kuidas üks mees 42. aasta lumises aprillis raamatuid päästis. Sest kuidas jätta maha Dostojevski?!

Categories: Lugemine, Mälestused Tags:
Kommentaarid on suletud.