Esileht > Luule, Mälestused, Telgitagused, Tõlkimine > Rahvusvaheline luule, vein ja Pol Pot

Rahvusvaheline luule, vein ja Pol Pot

16. juuni, 2010 Maarja Kangro

veiniklaasKasutan jälle võimalust vanu asju üles riputada, sest ega nad siin blogis leiba küsi. Seekord panen lugemiseks välja mõned killud rohkem kui kuu aja eest Käsmus toimunud luuletõlke töötoast, kus osales selle blogi teinegi liige Tõnu Õnnepalu. 1. – 6. maini kostitasid Eesti Kirjanduse Teabekeskus, Kulka ja Literature Across Frontiers meid veini, toidu ja meelelahutusega selle eest, et me rahvusvaheliselt luulet tõlgiksime. Eestlastest võtsid osa veel Doris Kareva, Hasso Krull ja Carolina Pihelgas, välismaalt tulid kohale Eiríkur Örn Norðdahl Islandilt, Jaume Subirana Katalooniast, Martin Solotruk Slovakkiast, Gregor Podlogar Sloveeniast ja lõpuks ka Amir Or Iisraelist. Meie koordinaator ja hooldaja oli Ilvi Liive, kes saatis igaühelt ühe tõlkeluuletuse ka Sirpi. Slaavi poisid olid väga südamlikud, aga valjuhäälsed, ja nii tuli teistelgi seltskonnavestluse käigus poliitikast, jalgpallist ja luulest rääkides kõva häält teha. Meie introvertsed poisid ei hakanudki alati häälekuses konkureerima, nii et vahel Tõnu lihtsalt naeratas vaikselt ja Hasso kortsutas aeg-ajalt vaikselt ka kulmu (nt kui räägiti pikalt digiraamatust). Käisime saunas, Aarne Vaigu meremuuseumis, Viinistul ja jõime iga õhtu nii palju veini, et Carolina ja Hasso leidsid pärast, et hambad on siniseks tõmbunud. Seltskond oli väga kena, nii et nendega koos võiks veelgi luulet tõlkida, muust rääkimata.

Tõlkeseminari mõte oli see, et ehkki „haruldasematest“ keeltest tõlkimine käis inglise, prantsuse ja saksa keele vahendusel, olid mõlemalt poolt autorid käepärast, et nendega tekstid (ideaalis) peensusteni läbi arutada. Kui me tõlgitavaid tekste eestlastega omavahel jaotasime, olid teised algul kõige rohkem huvitatud katalaani tõlkimisest. Jaume kirjutab napis vormis nukravõitu impressioone ja tundepilte. Üks oli näiteks auto alla jäänud koerast, mille tõlkisid nii Doris kui ka Tõnu. Samuti läksid üsna ruttu loosi sloveen Gregori luuletused, kelle luuletajahääl peegeldas po-mo maailma paineid, kust ülevus on kadunud. Näiteks olid tal ühes luuletuses „tugitoolid kaljude asemel“ (aga sihukesi antikliimakseid oli mitmeid). Mina tundsin algusest peale kõige rohkem tõmmet kontseptuaalse ja poliitilise islandlase tekstide poole, ja lõpuks jäigi mulle suurem osa Eirikuri asju. Panen siia praegu üles mõned Eirikuri tekstide tõlked; tahtsin algul panna muidki, aga vaatasin siis, et postitus venib liiga pikaks. Kes teab, võib-olla viitsib ka Tõnu oma tõlketeoseid avalikustada :)

Eiríkur Örn Norðdahl on suhteliselt noor luuletaja (s 1978), kes on oma eluloos öelnud, et uurib poliitilise, sotsiaalse ja mentaalse suhteid, luues pseudohüsteerilistes situatsioonides pseudohüsteerilisi karaktereid.

Esimene luuletus teeb nalja haikužanri ohtra tarvituse üle. Kuna hiljuti ilmus raamat „Eesti haiku“ ja arvustus, mille Jan Kaus mult selle kohta tellis, põhjustas Kirjanike Liidu listis isegi veidi elevust, on luuletus mu meelest praeguses kontekstis täitsa omal kohal:

… ja sõna oli Clint

Kõigi üpris suureks üllatuseks
tormas haiku üle põldude
nagu meeltesegane
ja hakkas vasakult ja paremalt
raiuma värsimõõtu.

Musttuhat vabavärssi
leidis otsa,
epistlid löödi lömaks vastu seina,
tsesuurid nirisemas hingetorust.

Armukuplee nuttis põsed märjaks,
üksi oma räpasel koikul,
öistest teenustest määrdunul,
ta haises valedest
ja suri siiski kergesti.

Kõige võimsamad värsseeposed
ja isegi kõhedalt musklis moeröögatused
lamasid selili, soolikad väljas,
kobrutasid, said ikka ja jälle mõõgaga,
sest elu ei kingitud neilegi.

Paralleelid, vastandused,
kordused,
sõnamulinad ja värsijalad,
liialdused
ja litootesed
ägasid rütmis
ja möirgasid hinge heites,
kui hullunud jaapani värsivorm
ratsutas üle väljade
ristisjalu,
üks sõna üle teise,
peaaegu ülbes
Rahus.

Lõpuks langes haiku põlvili,
tõi kuuldavale sõjahüüu,
tõstis mõõga kõrgele pea kohale
ja torkas siis tera omale makku.

pol-pot
Järgmine tekst Kambodža diktaatorist Pol Potist on originaalis tegelikult pantoum’i vormis; sain sellest teada alles siis, kui nägin islandikeelset originaali – aga luuletus oli mul selleks hetkeks juba inglise ümberjutustuse järgi „tõlgitud“ ja ridu ümber ehitama ma ei hakanud. Selle eest on mu töötlusel jälle oma väike sidusus ja narratiiv, mis puhtalt absurdi ja kõladega mängival originaalil puudus – ja autor jäi tekstiga rahule. Motiivid ja kujundid on samad, mis originaalis. Eirikur on teistestki maailma diktaatoritest loonud kõlamängulisi ettelugemistekste (mis on või ei ole pantoum’id), teiste hulgas näiteks „Maó! Maó! Maó!“, „Dj´ugasvili“ ja „Batista“. Tema elav esitus on tõeliselt virtuooslik ja võlus publiku ära ka kevadise kirjandusfestivali ajal.

Pol Pot (tõlge-töötlus)

Pol Pot poseeris peeglile paleepeldikus,
pool potti podises, potis polnud ploomimoos,
Pampersid põrandal polnud puhtad,
peenis põdes Parkinsoni.

Pol Pot poseeris popstaarina,
pomises peenisele: „Paisu, partei päralt!“
Piidles pohmellis palet, papilloome, poorilisi põski.
Peldikuuksele prõmmiti.

„Pagana paariad,“ pomises Pol Pot, poseerides
Plutona, pantokraatorina, paavstina, Pipi Pikksukana.
Pol Pot peeretas, perutas ponina, pugis pirukaid,
puskis peeglit, pobises projektidest, pildus paberit.

Peldikuuksele prõmmiti.
„Pingutage, parasiidid,“ pomises Pol Pot.
Pladistas põlvini potis, pasundas:
„Pol Poti parim, puhastav paraad!“

Peldikuuksele prõmmiti.
„Pasandage põldudele!“ pomises Pol Pot.
„Pagana peenutsevad professorid!
Populatsioonipraak!“

Peldikuuksele prõmmiti.
„Parool, palun!“ pomises Pol Pot.
„Psühhiaater,“ poetati. Pol Pot pruuskas: „Persse!“
Poksijast psühhiaater puudutas peldikuust.

Pehkinud peldikuuks paiskus pärani.
Põrandalt paistis pisike plekk, pääsukesepask,
pleekinud püksid. Pool potti pragunes.
Pol Pot poseeris popstaarina.

Viimane pikk tekst on sünteesitud Islandi parempoolse poliitiku Jón Magnússoni ajaleheartiklist:

Kelner, mu natsilipu peal on svastika
Jón Magnússoni järgi

Kas see oleks soovitav, et 50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast asuksid siia elama?

Mina näiteks armastan taanlasi, rootslasi ja norralasi väga.

Keegi ei tohiks minust nii aru saada, nagu ma oleksin poolakate või muude meie maailmajao kristlaste vastu.

Süsteem ei tule ilmselgelt 50 000 norralase, 100 000 rootslase ja 60 000 taanlasega toime.

Mina armastan väga 50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast.

On ohtlik, kui inimesed arutlevad pidevalt ebaoluliste asjade üle ja jätavad tähtsad küsimused, tulevikuküsimused tähelepanuta, nagu neid polekski.

On ohtlik, kui inimesed arutlevad pidevalt 50 000 norralase, 100 000 rootslase ja 60 000 taanlase üle.

Näiteks.

Šveitslastel on maailma tugevaim demokraatiatraditsioon.

Kas see on vastutustundeline seisukoht?

Me ei taha 3% Šveitsi valijaskonna üle täielikult kontrolli kaotada.

Võib-olla ei tohi nii öelda.

Võib-olla on poliitilisel korrektsusel selline ülemvõim, et igasugune kõrvalekalle sellest mõistetakse hukka.

Võib-olla mõistetakse.

Kas me aktsepteerime seda, kas meil pole midagi selle vastu, et igal viiendal islandlasel on omaenda seadused, et ta ei respekteeri inimõigusi isegi mitte minimaalselt ja viib naisi endast välja?

Aga kuidas on 50 000 norralase, 100 000 rootslase ja 60 000 taanlasega?

Islandile ja islandlastele.

Võimudel pole ülevaadet sellest, kui palju välismaalasi on siia elama asunud.

Kui ma oleksin poolakas, kel on vähe tööd, ei hakkaks ma Islandile kolimise üle kaks korda mõtlema. Kas me peame seda soovitavaks?

Võimudel pole ülevaadet, kui mitu 50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast on siia elama asunud.

Normaalsed šveitslased on raevus.

Sel pole midagi pistmist rassismiga ega lugupidamatusega teiste rahvaste suhtes.

Me ei taha asjade käigu üle täielikult kontrolli kaotada.

Meil, islandlastel, on vedanud.

Meie, islandlased, oleme olnud töökas rahvas.

50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast, 3% Šveitsi valijaskonnast, iga viies islandlane ja 80 000 immigranti on töökas rahvas.

Meie, islandlased, oleme olnud 50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast.

Töökas rahvas.

Magnús Þór Hafsteinsson hoiatas teid sellise vastutustundetuse tagajärgede eest.

Liivatera rahvaste ookeanis islandlastele, 3% Šveitsi valijaskonnast.

Ma ei taha, et Islandile tuleks gruppe, kes on olnud tüliks kogu Euroopale.

Me tahame, et meie heaoluühiskond jääks töökatele inimestele.

Normaalsed šveitslased on endast väljas!

Suurim oht, millega islandlased ja islandi kultuur kunagi silmitsi on seisnud, on praegu.

Categories: Luule, Mälestused, Telgitagused, Tõlkimine Tags:
  1. 16. juuni, 2010 kell 17:24 | #1

    Hehe, väga hea.. eriti see viimane luuletus, see on ikka puhas kuld :)

  2. Peep
    19. juuni, 2010 kell 12:04 | #2

    Hää Maarja! Mul oli õnn kuulda seda Pol Poti luuletuse originaali ja tõlget juba seal kirjandustelgis. Juba siis jättis see mulle sügava mulje. Ka üle lugedes tuleb Sulle au anda. Sama pikalt Peest kinni pidamist olen kuulnud vaid ühe Ain Sarve leivanumbri puhul, mida ta suure mõnuga igal esinemisel ette kandis. Meelde on jäänud katke: “… palju puskarit pruulitud. Petserimaa pruuk, pulmi peetakse põhjalikult…”. See luuletõlge näitab ka Sinu vaba ujumisoskust eesti keele laineis.

    Seda arusaamatum on mulle, Sinu artiklite tarbetutest võõrtüvelistest sõnadest kubisev keel. Sa nagu topid nimme lausetesse komistustõkkeid. Kui Sa kirjutad ise teksti Eesti lugejatele, kes ei kasuta oma igapäevakeeles erialaterminite valanguid, siis miks ei kasuta Sa selle juures oma suurt ja nõtket eesti keele pagasit? Kas Sinu meelest on asi jõudnud sinnamaale, et eesti keeles kõlbab küll luuletusi kirjutada, kuid kõigil muudel aladel on see lootusetult puudulik?

    Kõigile neile, kes kannatavad võõrterminite paine all, soovitan soojalt enda peal rakendatud moodust. Igapäevane kõnekeel kõnekeeleks, aga nagu mul kirjutades tuleb pauhti pähe võõrtüveline sõna, siis hakkan mõtlema, kas tõesti ei ole seda mõtet võimalik ka omatüvelise sõnaga väljendada. Tuleb välja, et on küll. Aga loll lugu on see küll, et ma pean enda väljendamiseks otsima abi “Võõrsõnede leksikonist”.
    Väga paljude kirjutiste puhul tahaks öelda: “Ole hea inimene, võta aega maha ja proovi see artikkel eesti keelde tõlkida!” Nagu omast käest tean, pakub selline tõlkimine päris ootamatuid avastamisrõõme eesti keele kohta.
    See, et ka artiklites või esseedes on võimalik kasutada nõtket, väljendusrikast ja üldarusaadavat eesti keelt, tõestavad õnneks samuti paljud autorid. Kas Linnart Mälli saab süüdistada selles, et ta ei teadnud võõrsõnade tähendusi? Kas selles saab süüdistada Mihkel Mutti?

Kommentaarid on suletud.