Esileht > Kirjandusuudis, Lugemine, Uudisteos > Bloomsday. Dublinesca

Bloomsday. Dublinesca

16. juuni, 2010 Kai Aareleid

Täna siis loeti Dublinis jupiti ette ilmselt terve “Ulysses”. Ja nii igal aastal. Raamat ühes, hüva kesvamärjuke teises käes. 16. juuni, Bloomsday.

Bloomsday ja 16. juuni muidugi sellepärast, et sel tavalisel päeval 1904. aastal leiab aset James Joyce’i “Ulyssese” tegevustik, “tavalise mehe” Leopold Bloomi rännakud “tavalises linnas” Dublinis, mis pärast “Ulyssest” pole enam teps mitte tavalised. Joyce olla ise öelnud, et kui peaks kunagi juhtuma, et mõni katastroof Dublini maa pealt minema pühib, võib tema “Ulyssese” teksti põhjal selle täielikult taastada – sellisena nagu linn oli raamatu ilmumise aastal 1922. Vaat nii täpse pildi andvat see umbes 700-leheküljeline romaan Iirimaa pealinnast ja sealsetest inimtüüpidest.

joyceThe Irish Times’i tänavuses Bloomsday-essees kirjeldab Bridget Hourican vaimukalt, kui tüütu ja teisalt tänuväärne võis olla tegelaskujuna “Ulyssese” lehekülgedele sattumine. Kui mõni mees pidi intervjueerijatele kategooriliselt teatama: “Ma ei ole väljamõeldud tegelane. Ma olen elus inimene!”, siis mõnele teisele võis see kimbatust tekitavas olukorras osutuda päästerõngaks. Igalt iirlaselt küsitakse ju mingil hetkel, mida ta arvab “Ulyssesest”. Ja siis on suurepärane, kui tõdemusele “ma pole seda veel lugeda jõudnud” saab paljutähenduslikult lisada: aga see-eest oli mu vanaonu selles raamatus…

Bloomsdayle sõidavad täna kokku Joyce’i austajad tervest maailmast, eraldi on aga põhjust rääkida ühest ebatavalisest hispaanlaste seltskonnast, kes juba kolmandat aastat selleks puhuks Dublini tee jalge alla võtab. See on rühm hispaania kirjandusinimesi, täpsemalt kuus meest, kes kutsuvad ennast Finnegansi orduks (La Orden del Finnegans). Olgu nad kõik siinkohal ka ära nimetatud: Eduardo Lago, Jordi Soler, Antonio Soler, Malcolm Otero, Jose Antonio Garriga Vela ja Enrique Vila-Matas.

Finnegansi ordu ainuke eesmärk on avaldada austust Joyce’i “Ulyssesele” ja ordu liikmed kohustuvad, kui vähegi võimalik, osalema Bloomsday tähistamisel Dublinis. Martello tornis Sandycove’is (kus algas ka romaani tegevus) on neil kombeks lugeda katkendeid raamatust, ja hiljem kõndida Dalkeys asuvasse Finnegans Pubi. Selline seltskond.

vila-matasHuvitav on aga see, et vast kõige tuntuma Finnegansi ordu kavaleri, Enrique Vila-Matase viimane romaan “Dublinesca”, mis ilmus alles mõni kuu tagasi, jutustab meile ühe võimaliku versiooni selle ordu sünniloost. Ning selgitab ühtlasi nimevalikut: Finnegans justnimelt pubi, mitte Joyce’i raamatupealkirja järgi.

Vila-Matase raamat vääriks pikematki sissevaadet, sest jutustades loo moodsa kirjastamismaailma  ja ühtlasi elu hammasrataste vahele jäänud väikekirjastajast, kes võtab nõuks korraldada matusetalituse Gutenbergi ajastule, maalib “Dublinesca” kohati päris groteskse pildi kirjandusest ja kirjastamisest – muuhulgas sellest (nagu pealkirjastas oma raamatu Sergio Pitol), et meil on “liiga palju raamatuid”. Ainult et kui Pitol selle üle arutleb, siis Vila-Matas ühe mehe mõttevoolu läbi näitab seda. Ja kuigi lugemine on pikaldane (raske on vastu panna kiustatusele üleilmse otsingumootori abil välja selgitada, kas tõesti kõik need inimesed, kõik need kirjanikud ja teosed, keda peategelane Bloomsdayd oodates mõttes rehitseb, on ka päriselt olemas, on see kohati väga naljakas ja seda iroonilisem, et nii mõneski kohas naerab lugeja ju tegelikult iseenda üle. Aga jäägu pikem jutt mõneks teiseks korraks.

Vila-Matas annab oma raamatutes piisavalt vihjeid oma kirjanduslike sümpaatiate kohta ja teatavatest iirlastest ei saa ta enamasti üle ega ümber. On üsna loogiline, et eeskujudelt õpitakse, teadlikult või siis mitte. Järele mõeldes, kui tema enda tekstid üldse kedagi meenutavad, siis just Joyce’i. Andku Joyce’i kummardajad selline võrdlus andeks – või lugegu Vila-Matast.

Categories: Kirjandusuudis, Lugemine, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.