Esileht > Kirjandusuudis, Kirjanik > Vila-Matas Pariisis

Vila-Matas Pariisis

18. juuni, 2010 Marek Tamm
Enrique Vila-Matas Pariisi kirjandusfestivalil. Foto: Marek Tamm

Enrique Vila-Matas Pariisi kirjandusfestivalil. Fotod: Marek Tamm

Sõitsin küll Pariisist juba pea nädala eest Languedoci, ent Kai viimane postitus elustas mälupildid Pariisi kirjandusfestivalist, kuhu sattusin juhuslikult, sest silmasin, et paljude esinejate seas astub üles ka Enrique Vila-Matas, hispaania kirjanik, kelle looming on üks mu viimaste aastate avastusi. Vila-Matas oli tulnud kohale eeskätt selleks, et tutvustada oma uut romaani “Dublinesca”, mis oli värskelt prantsuse keelde tõlgitud. Ta istus püünel ühes oma prantsuse tõlkija André Gabastou ja hispaania ametivenna  José Carlos Llopiga. Ja mõistagi keerles jutt Joyce’i, Dublini ja Finnegansi ordu ümber. Viimase kohta sai teada, et naisi sinna ei võeta ja välismaalasi samuti mitte. Ja kui vestluse moderaator soovis teada, milliseid tänapäeva hispaania kirjanikke tasub lugeda, siis sai ta Vilas-Mataselt vastuse, et lugeda tuleks kõiki Finnegansi ordu liikmeid, sest ordusse võetakse ainult erakordselt häid kirjanikke.

Vila-Matas ja Co Pariisi kirjandusfestivalil

Vila-Matas ja Co Pariisi kirjandusfestivalil

Enrique Vila-Matas ja André Gabastou

Enrique Vila-Matas ja André Gabastou

Kuna hispaanlasi sunniti rääkima prantsuse keeles (jah, Pariisi kirjandusfestivalil miskeid muid barbaarseid keeli lavale ei lubata), siis kulges jutt veidi konarlikult ja kohati läks siiski üle ka hispaaniakeelseks. Kuid isegi keele kiuste sai aimu, et Vilas-Matasel on harukordselt hea huumorimeel, selline hea vanamoodne absurditaju, mis lubas tal iga olukorra lahendada enda kasuks. Ja selle lühikese jutu täienduseks veel paar pilti, mida publiku hulgas klõpsisin (publik muide ei olnudki väga suur, vaevalt mõnikümmend inimest, nii et meie kirjandusfestivalid ei peakski väga häbenema). Päev oli laupäev, 12. juuni.

P.S. Ei raatsi jätta lisamata, et seda postitust klõbistan väikesest keskaegsest linnakesest, Saint-Guilhem-le-Désert’ist, kuhu soovitan igaühel minna, kes Lõuna-Prantsusmaale satub. Minu “ilusate ajalooliste väikelinnade” edetabelis kuulub see esikolmikusse (olen siin juba teist korda). Ja mõistagi on see linnakese ainuke kohvik, kus on internet. Ja me oleme siin viimased kliendid, kellele vihjatakse, et võiks juba astuma hakata.

Kommentaarid on suletud.