Esileht > E-raamat, Kriitika, Lugemine > Mina ja e-raamat

Mina ja e-raamat

12. märts, 2009 Daniel Vaarik
Cory Doctorowi raamat, mille lugemise ajal sain tõeliseks e-raamatusõbraks.

Cory Doctorow, "Down and Out in the Magic Kingdom" (2003)

Ma ei taha kellegagi vaielda ega tõestada, ma tahan lihtsalt öelda, kuidas see asi on minu jaoks.  Mäletan täpselt, millal ma hakkasin eelistama e-raamatut tavalisele raamatule. See oli 17. augustil 2008, õhtul kella 7 ja 8 vahel, kui ma istusin Vilniuses In Vino sisehoovis. Ma ootasin tellitud jänesepraadi ning kuna minu iPod Touchis oli kolm e-raamatut, siis hakkasin ma neist ühte lugema. See oli Cory Doctorowi “Down and Out in the Magic Kingdom”.

Ühtäkki avastasin, et olin raamatusse süvenenud, nii et ma ei märganud sedagi, kui ettekandja tõi taldriku ja seejärel toidu.

Et e-kujul raamatuid lugeda saab, oli mulle selge juba 2003. aastast, kui ma kandsin oma onu poolt arvutisse toksitud vanaisa memuaare pihuarvutis kaasas ning lugesin igal vabal hetkel. Kuid seekordne arusaam oli uutmoodi.  Ma taipasin korraga, et mulle sobib e-raamat rohkem kui tavaline raamat…

Mulle meeldis, kui kergeks oli tehtud selle “lappamine” ning millise sujuvusega tekst liikus kindlalt, kuid tundlikult, vastavalt minu näpuliigutuste tugevusele. Rääkimata sellest, kuidas ma sain seda suuremaks ja väiksemaks muuta pöidla ja nimetissõrme liigutustega.

Lisaks avastasin ma, et kuna mulle pole kunagi meeldinud raamatute ja filmide lõppu ette teada, siis on päris raamatusse sisse ehitatud üks tõeline tujurikkuja - midagi ei ole teha, kuid enamuste füüsiliste raamatute puhul on vähemalt üks asi ette teada - millal ta lõpeb. Leheküljed saavad varsti otsa ja sa näed seda ju. E-raamatuga nii ei ole. Korraga avastad ennast lugemast raamatut, mille pikkust sa ei teagi. See tähendab, et see võib lõppeda järgmisel leheküljel, või hoopis 500 lehekülje pärast. Vähemalt ilukirjanduse puhul meeldib mulle selline teadmatus väga. See annab mõttele vabadust.

Rääkimata sellest, et kui ma peaksin endaga praegu, Münchenis ringi kõndides, reaalselt kaasas tassima kõiki neid mitutkümmet raamatut, mis mul praegu iPhone’is on… Ükskord ma ju tulin  Kreekast tagasi 14 raamatuga, mis ma tee peal ostnud olin ja mida ma muidugi hotellidesse maha ei tahtnud jätta. Lõpuks pidin ostma isegi eraldi koti nende tassimiseks.

Võib olla oli sellel pöördelisel momendil Vilniuses ka oma roll keskkonnal, kus ma istusin, ilusal ilmal ja heal tujul. Kuid just nii kujunevadki emotsionaalsed kütked, mis panevad meid ühe või teise tehnoloogiaga kokku kasvama. Täpselt nagu need inimesed, kes räägivad trükivärskete raamatute lõhnast või mõnusatest krudisevates lehekülgedest, võin mina rääkida sellest, millise suvise kergusega ma leian oma iPhone’ist üles just sellise raamatu, millise ma tahan, kuidas selle leheküljelt sujuvalt mu silme eest mööda liiguvad ja nii edasi ja nii edasi.

Nagu ilmselt kõigil selle blogi kirjutajatel ja lugejatel on ka minu kodu täis raamatuid, mis vallutavad kõik tühja riiulipinna ja siiamaani ei saa ma raamatupoest minema ilma paari-kolme uue raamatuta, kuid pärast augustit 2008, on midagi teistmoodi.

P.S. Kui tahate e-raamatute kujunemisloost tõeliselt head artiklit lugeda, siis vajutage siia.

Categories: E-raamat, Kriitika, Lugemine Tags:
  1. tanja
    12. märts, 2009 kell 23:37 | #1

    eputav seisukoht. e-raamat ei loe meil veel tükk aega midagi ja isegi usa-s on see üksnes kõrvaläri tavaraamatu kõrval

  2. 13. märts, 2009 kell 00:43 | #2

    Jah, see on küll tõsi, et “tujurikkuja” raamatu lõppemisest teadmise näol on füüsilistesse raamatutesse sisse ehitatud. David Lodge kirjutab ka: “Ma tahan öelda, et me valmistame ennast romaani lõpuks ette. Kui me loeme, oleme teadlikud sellest, et raamatusse on jäänud vaid lehekülg või paar, ja me valmistume seda sulgema. Aga filmi puhul ei oska me kuidagi ära arvata [---]. Kuidagi ei ole võimalik ära arvata, missugune kaader jääb viimaseks.” (”Ühest kohast teise”).

    Reisimise puhul on see “mitukümmend raamatut iPhone’is” ikka väga tõsiseltvõetav argument. Ma usun, et sellega on nõus igaüks, kes on pidanud raamatuid pungil täis kohvrit mööda tänavaid lohistama ja hiljem lennujaamas muretsema, et kas ületab nüüd lubatud kaalu või ei. Aga kodus tugitoolis lugemise puhul kalduks ma jällegi pigem neid krudisevaid pärislehekülgi eelistama.

  3. 15. märts, 2009 kell 03:22 | #3

    Olen üldiselt päri, et e-raamat paistab olevat meie tulevik. See ei pane mind sugugi muretsema lugemise ja raamatute käekäigu pärast. Küll muretsen ma selle pärast, mis saab raamatupoodidest ja -kogudest. Mul on tõesti õõvastav mõelda, et mõne kümnendi pärast tuleb elada maailmas, kus puudub võimalus silmsideks raamatuga, kus pole võimalik siseneda raamatupoodi (olgu või näiteks lennujaamas, nagu juhtus täna kahel korral — Lissabonis ja Amsterdamis), et sirvida uudiskirjandust, või astuda raamatukokku, et jalutada riiulite vahel. Sest on ilmselge, et e-raamatud tähendavad esmalt raamatukaubanduse lõppu (v.a. veebis) ja seejärel raamatukogude hääbumist (sest milleks minna riiulite vahele, kui kõik on kliki kaugusel ekraanil). Pole võimatu, et ma kuulun väljasurevasse liiki, ent raamatud pole mulle üksnes lugemiseks, vaid samuti keskkonnaks. Ma ei loe ainult raamatulehekülgi, vaid samuti raamatuselgi ja -kaasi. Ja ma pole kindel, kas tundlik puuteekraan suudab neid kunagi asendada…

  4. 17. märts, 2009 kell 03:29 | #4

    Mina kuulun samuti kindlasti Mareki laagrisse - ning praegu mitu kuud järjest reisides tassin truult kaasas mitmeid kilogramme raamatuid, postitades neid lugemisjärje edenedes kalli raha eest koju tagasi.Ning samamoodi arvan ka mina, et kuulun selliselt hääbuvasse hõimu, aga mis siis ikka. Siin (http://www.theatlantic.com/doc/200903u/amazon-kindle) on minu arust üks viimaste aegade parimad mõtisklusi selles osas, mida e-raamatu võidukäik endaga kaasa toob - küll ingliskeelne, aga kindlasti väärt lugemist kui see teema vähegi korda läheb.

  5. 17. märts, 2009 kell 03:31 | #5

    Tundub, et “some html allowed” ei sisalda linke, seega jäi eelmises kommentaaris aadress kättesamaatuks: http://www.theatlantic.com/doc/200903u/amazon-kindle

  6. Kunksmoor
    13. jaanuar, 2010 kell 22:43 | #6

    Daaaaaaaaah, kõrvaläri. Pool aastat hiljem on hea inimestele näidata, kui pimedad nad on (Amazoni müügitulemused). Ja kui kergelt nad “mina ei osta, sõber ei osta, järelikult keegi ei osta” üldistusi teevad.

Kommentaarid on suletud.