Esileht > Kirjastamine, Lugemine, Telgitagused, Tõlkimine > Tõlkida või tõlkimata jätta

Tõlkida või tõlkimata jätta

19. juuni, 2010 Krista Kaer
Kirjastaja. Foto: Kaisa Kaer

Kirjastaja. Foto: Kaisa Kaer

Viimasel ajal on olnud palju juttu küll keskkooliharidusest, küll ülikoolihariduse allakäigust ja üleüldse sellest, et peaaegu igas vallas ähvardab meid hukk ja kadu. Ei tahaks lisada omalt poolt nuttu ja hala Eesti tõlkekirjanduse taseme teemal, vaid vaadata, kuhu meie ilukirjanduse tõlkimine teel on ja millised on üldse selle väljavaated.

Ilukirjanduse tõlkimine on tavaliselt kõrgel tasemel just väiksemate rahvaste juures ning ka eestlased on oma tõlgete arvukuse ja kvaliteedi üle õigustatult uhked olnud. Nõukogude ajal seadis tsensuur muidugi tõlkimisele piirid ja tõlgitavate keelte osas olid eelistatud nn vennasrahvaste keeled. Nimetuste arv oli võrreldes praegusega muidugi väike, aga tõlked tegid see-eest läbi põhjaliku kvaliteedikontrolli. Mõnesaja lehekülje mahuga tõlget võidi toimetada rohkem kui aasta. Kui kadusid Nõukogude Liit ja tsensuur, oli rõõmu palju - mida kõike võis tõlkida ja avaldada ja lugeda! Nüüd enam tsensuurimuret ei ole, tõlked valmivad kiiresti ja toimetaminegi käib tihtipeale nagu „havi käsul, minu tahtel”. Kõik peaks ju iseenesest hästi olema, tõlgitavate raamatute valik on pealtnäha piiramatu ja tõlkijatel-toimetajatel kasutada sõnaraamatud ja andmebaasid, millest omal ajal unistadagi ei saanud. Samal ajal aga on põhjust karta, et maailmakirjanduse kättesaadavus eesti keeles lähitulevikus pigem kahaneb kui kasvab. Ja pole põhjust ka loota, et tõlgete kvaliteet üha paremaks läheb.

Tõlkekirjanduse tiraažid kahanevad järjekindlalt. Pean silmas just väga head paljudest eri keeltest tõlgitud kirjandust, mitte erandeid, see tähendab raamatuid, mis ilmuvad otsekui lainetena ja mida loevad isegi inimesed, kes muidu naljalt raamatut kätte ei võta. Ma ei taha nende kohta midagi halba öelda, sest võib-olla on ka Dan Brown kedagi edasi lugema innustanud. Praegu näib, et maailm on pärast „Videvikku” ja Stieg Larssonit jälle ootel - millal tuleb uus märguanne, uus raamat, mida lihtsalt peab lugema. Nende lainete vahepeal ja nendega samal ajal aga ilmuvad suurepärased ja huvitavad raamatud, mille keskmine tiraaž on nüüd juba kahanenud 500 eksemplarini. Sama kehtib ka tõlgitud lastekirjanduse kohta. Tõlkeluulest ei maksa rääkidagi, hea kui seda saab 100 eksemplari välja anda.Võib-olla polegi siin midagi imestada ning need tiraažid on meie rahvaarvu juures täiesti loomulikud, ainult et niisugustes tiraažides raamatute avaldamine ei saa kuigi kaua kesta. Tõlkeraamatu avaldamiseks tuleb kirjastusel osta tõlkeõigused, maksta tõlke ja toimetamise eest, seega, mida väiksem on trükiarv, seda kallimaks läheb raamat ning varsti loobuvad raamatute ostmisest ka kõige innukamad lugejad. Raamatukogudele eraldatud raha on viimasel ajal samuti pigem vähenenud kui kasvanud. See tähendab, et kirjastused peavad üsna põhjalikult kaaluma, mida on võimalik väärtkirjandusest avaldada, ning otsustavaks ei pruugi saada mitte raamatu tase ja tähtsus, vaid selle maht ja toetuse olemasolu. Lisaks on isegi praeguse avatud maailma juures Eesti tõlkepilt küllaltki piiratud, kaugematest kultuuridest ja keeltest tõlgitud teoseid kohtab siin harva. Ja mis seal kaugematest kultuuridest rääkida - lähimate naabritegi kirjandus on meile samahästi kui tundmatu. Võib arvata, et kirjastajad muutuvad edaspidi veelgi ettevaatlikumaks. Seega läheb pealtnäha piiramatute võimaluste juures eesti keeles kättesaadavate tõlkeraamatute valik pigem viletsamaks kui paremaks.

Võiks ju arvata, et kui tõlkeid ilmub vähem, läheb nende tase üha paremaks, aga paraku see nii ei ole. Ühelt poolt on häda muidugi selles, et tõlketasud ei ole kuigi kõrged ning selleks, et end tõlkimisega kuidagi ära elatada, tuleb tööd teha üha rohkem ja kiiremini. Tõlkimine on aga asi, mida väga kiiresti ja hästi teha ei saa. See nõuab paratamatult süvenemist ja kontrollimist ja pidevat õppimist. Teiseks jääb üha vähemaks toimetajaid, kes on valmis tõlget sõna-sõnalt originaaltekstiga võrdlema ja tõlkijaga kaasa mõtlema. Ka toimetajatel on kiire. Tihti seisnebki toimetamine kirjavahemärkide korrigeerimises ja tähevigade leidmises. Nii et selles osas liigume Lääne-Euroopa poole, kus kogu vastutus tõlke kvaliteedi eest on tõlkijal ja toimetaja osaks jääb just nimelt väiksemate vigade parandamine. See võib aga tähendada, et keegi ei märka suuremaid vigu ja isegi vahelejäänud lauseid ja lõike. Selles võib üsna kergesti veenduda, võrreldes näiteks inglise või soome keeles ilmunud tõlkeid originaalidega. Ja karta on, et just sinnapoole kandub tulevikus ka Eesti tõlge.

Võib ju muidugi öelda, et võõrkeelte oskajate hulk aina kasvab ning vähemalt inglise keelest pole varsti enam üldse vaja tõlkida. See võib küll kehtida kergema kirjanduse ja teatmekirjanduse osas, aga neid, kes suudaksid head ilukirjandust originaalis nautida ei ole väga palju. Tegelikult võib raamatut lugeda ja süžeekäigust ettekujutuse saada ka siis, kui kõigist sõnadest aru ei saa. Seda, kui paljud nüansid seetõttu kaduma lähevad, on mõistnud ilmselt igaüks, kes püüab hakata tõlkima teksti, mis tundub pealtnäha täiesti arusaadav. Kiiresti saab selgeks, et sõnaraamatud peavad kogu aeg käeulatuses olema ning et isegi esmapilgul tuttavate sõnade tähendus vajab täpsustamist. Kui meil on kasvamas põlvkond, kes ei saa enam aru Eesti kirjandusklassikast või ei tunne Eesti luules kasutatud sõnu, kuidas võiksid need lugejad siis mõista võõrkeele peensusi ja tagamaid?

Tehniliste tekstide ja teabekirjanduse osas otsitakse abi üha õpivõimelisemaks ja nõtkemaks muutuvatelt masintõlke süsteemidelt, kuid seni valitseb veel arvamus, et ilukirjanduse vahendamiseks need ei kõlba. Võib-olla kunagi kõlbavad. Võib-olla hakkavad masinad kunagi kirjutama ka ilukirjandust - luule osas on selliseid katseid juba tehtud ning kes teab, ehk hakkab etteantud teemal kirjandusteoseid tulema nagu Vändrast saelaudu. Juba praegu pakutakse võimalust, et hea tasu eest kirjutatakse tellija tema soovitud klassikalisse teosesse ühe tegelasena sisse ja temast saab sellise raamatu uhke omanik. Ja kirjandus kui kunst ja tõlkimine kui tõlgenduskunst jäävad vaid üsna väheste veidrike lõbuks ja raamatuid antakse välja paarsada eksemplari.

Head ilukirjandust ei ilmu muidugi kusagil tohututes tiraažides, aga isegi Soomes tähendab väike tiraaž siiski paari tuhandet raamatut. Meie viissada on üsnagi kriitilise piiri peal. Me võime lastagi asjal omasoodu kulgeda ja loota, et kui masu läbi saab, tõusevad trükiarvud ehk viiesajalt kuuesajale, aga kindlasti ei hakata sellepärast tõlkima näiteks Aafrika riikide kirjandust või isegi eksperimentaalsemaid ja uudsemaid romaane Lääne-Euroopast. E-raamatute puhul muutub ainult vorm, tõlkida tuleks neid ikkagi. Pole midagi parata, tuleb tunnistada, et nii väikese rahvaarvu puhul nagu Eestis ning lugemishuvi üldise vähenemisega, ei saa kirjandust (algupärast ja tõlkekirjandust) päriselt turu meelevalda jätta. Kui eeldada, et tõlkekirjandus on osa Eesti kultuurist ning see avardab mõnikord sõnavara enamgi kui originaalkirjandus, siis tuleks vist ühe võimalusena jälle välja kaevata kunagine mõte raamatute riiklikust ostust. Nii nagu tehti Norras, kui saadi aru, et raamatute ilmumisel hakkab olukord nukraks kiskuma. Norra eeskuju on järginud mitmed riigid ja tulemustega on igal pool väga rahule jäädud. Eestis võiks see tähendada nii Eesti algupärase ilukirjanduse, kirjandusajakirjade kui ka tõlkekirjanduse valiku ostmist raamatukogudele ja koolidele lisaks raamatukogude tavapärasele finantseerimisele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kukkus ikkagi natuke nutu ja hala moodi välja. Võimalikke kommentaare ennetades tahaksin lisada, et ma ei karda sugugi, et mulle elu lõpuni tõlketööd ei jätku. Küll jätkub. Ma ei karda ka, et Varrak ilma hea tõlkekirjanduseta hakkama ei saa. Küllap saab, sest rahalist tulu ei tõuse sellest ka praegu. Lisaks oskan ma ise piisavalt inglise keelt, et lugeda selles keeles avaldatud tõlkeid, mille hulk viimasel ajal kahanemise asemel hoopis kasvab. Aga et ma olen harjunud sellega, et väärtkirjanduse tõlked eesti keelde on olnud üldiselt täpsemad ja paremad kui tõlked inglise keelde, ja et mu emakeel on eesti keel, siis tahan ma enda meelest täiesti õigustatult võimalust lugeda eesti keeles häid tõlkeid prantsuse, saksa, rootsi, läti, leedu, araabia, norra, tšehhi, hiina, hindi, heebrea, itaalia, hollandi, jaapani, vene ja paljudest teistest keeltest. Et teistsugune mõtlemine, teistsugune väljendumine meie oma keeles meieni jõuaks ja seeläbi meie kultuuri osaks saaks.

Artikkel ilmus tänases Postimehes

  1. 19. juuni, 2010 kell 15:24 | #1

    Lyhikokkuvõte tundub kyll olevat selline, et kui keegi kavatseb kirjastajaks hakata, ostku nöör ja seep enne ära - pärast ei ole selleks enam raha. Rõõmsameelne ja julgustav jutuke toob helgust iga kirjandussõbra sydamesse..

Kommentaarid on suletud.