Esileht > Kriitika > Ühispuhastus - sissejuhatus

Ühispuhastus - sissejuhatus

28. juuni, 2010 Tarmo Jüristo

Nagu varem kokku lepitud, algab täna Sofi Oksase romaani “Puhastus” ühine lugemine — ja loetu üle arutamine. Esmalt väike õiendus: täpsemal ülevaatamisel selgus, et “Puhastusel” on mitte neli (nagu ma varasemalt ekslikult maha hüüdsin), vaid viis osa. Kuna viimane osa on aga mõneti eriline ja ühtlasi ka lühem, siis see varasemalt välja pakutud ajakava vast muutma ei peaks, viimaseks nädalaks jääb siis lihtsalt kaks osa: neljas ja viies.

Mõtlesin, et pakun algatuseks omalt poolt veel mõned lähtekohad, mis edasise arutamise loodetavalt paremini käima aitavad. Need ei ole aga kindlasti kohustuslikud või millegi poolest põhimõtteliselt tähtsamad kui mõned teised.

Esiteks võiks “Puhastust” (üle)lugedes pöörata tähelepanu jutustaja positsioonile. Ette rutates võib öelda, et suuremas osas on raamat kirjutatud kolmandas isikus, samas kui perspektiiv vaheldub ning mõned tegelased on lugeja jaoks “läbipaistvamad” kui teised. Samuti tasuks pidada silmas seda, millised on erinevad žanrid, millesse “Puhastus” paigutub ja millega suhestub — ning kuidas need vahelduvad. Järgmine suurem teema võiks olla see, kuidas romaanis kirjeldatakse tegelasi, olustikku ja ümbrust — eraldi juhiksin siin tähelepanu lõhnade ja emotsioonide kirjeldustele. Sofi Oksanen on ise ühes oma intervjuus öelnud, et romaanis ei peaks olema midagi asjatut või üleliigset — ning seega tasub panna tähele igat pisematki detaili ja mõelda, miks see seal on.

Siinkohal ongi aga vast tark soovitustega lõpetada. Ühtlasi on sellega ka kommentaarium avatud esialgseteks tähelepanekuteks, arvamusteks, küsimusteks ja vastusteks. Nädala lõpus teen omalt poolt kokkuvõtte — seniks aga head lugemist ja diskussiooni.

Categories: Kriitika Tags:
  1. 28. juuni, 2010 kell 18:09 | #1

    Mõtlesin Tarmo suunistele lisada veel paar. Nimelt tasub ilukirjandusteoseid lugedes alati silmas pidada neid tekste, mis põhiteksti ümbritsevad — peritekste, nagu kirjandusteoreetik Gérard Genette neid on nimetanud, ehk siis raamatu pealkirja, motosid, kaanetekste jms. “Puhastuse” puhul tunduvad olulised kaks peritekstilist küsimust: kuidas tõlgendada raamatu pealkirja ning mis tähendust omistada romaani motodele. Kuigi ma ei tahaks ise arutlusele miskeid piire maha panna, siis pakun, et pealkirja saab mõista vähemalt kaheti: puhastus puudutab kas romaan tegelasi või siis meid, lugejaid. Mulle endale seostub puhastus miskipärast esimesena puhastustulega, s.t. millegi metafüüsilise, mitte praktilisega (nagu näiteks keemiline puhastus). Kuid isegi huvitavamat mõtteainest võiksid pakkuda romaani motod. Need on mäletatavasti kõik pärit Paul-Eerik Rummolt, üks neist on pandud raamatu üldmotoks, teised juhatavad sisse romaani esimesed neli osa. Romaanimoto kõlab järgmiselt: “seintel on kõrvad ja kõrvus ilusad kõrvarõngad”. Kui rea esimene pool on tuttav nõukogudeaegne metafoor, siis teine pool ei pruugi olla kohe mõistetav. Muide, selle moto kohta küsiti autorilt seletust ka Pariisis, ja siis ta vastas, et Rummo oli aidanud tal ise selle luulerea tähendust avada. Nimelt on siin vihjatud sellele, et uued soveti võimuesindajad või kaasajooksikud omastasid tihtipeale küüditatute vara ja nii võis peale sõda näha ringi patseerimas naisi, kel kõrvas varastatud kõrvarõngad. Kõrvarõngad on aga üks “Puhastuse” keskseid kujundeid ja pole juhuslik, et selle leiame ka romaani originaalkujundusest (mida kasutab ka eestikeelne väljaanne). Tuleb küll lisada, et kujundaja ei lugenud romaani väga hoolikalt, sest need kõrvarõngad, millest on romaanis juttu, on valgetest pärlitest, samas kui kaanel ripub kõrvas kuldne rõngas.

  2. 28. juuni, 2010 kell 19:45 | #2

    Aitäh Marekile nende kommentaaride eest. Romaani pealkiri on muidugi tähenduslik, seda päris mitmes mõttes — ja kindlasti jõuame lugemise edenedes selle juurde veel tagasi, kuivõrd puhtus ja räpasus, täiuslikkus ja kadedus moodustavad ühe kogu raamatut läbiva pinge-liini. Sellega seoses tasub tähele panna Zara kirjeldust esimeses peatükis — tema juukseid, küüsi — ja seda, kuidas Aliide ja Zara tutvus algab omamoodi “puhastusega”, seda küll just pigem praktilisemat kui metafüüsilist laadi vanniskäiguga. Ja kaanekujundusest rääkides tasuks “Puhastuse” puhul muidugi heita pilk ka tagakaanele :).

    Aga millised on teiste lugejate esimesed muljed?

  3. Piret Peiker
    Piret Peiker
    29. juuni, 2010 kell 17:28 | #3

    Vähemalt esimeses osas ja esmatasandil on räpasus ja puhastamine tõesti üsna otsesed ja maised ning kirjeldusstiili poolest lausa naturalistlikult edasi antud. Huvitav, et kaks peamist tegelast, kelle läbi me romaani maailma tajume ja kelle saatusele lugejana ilmselt kõige rohkem kaasa elame, on mõlemad „räpased”. Aliide, kes Zarale vanni valmistab, pole ju mingi kena puhas vanainimene − tema ümber tiirlevad kärbsed, Hans Peki päevikusissekande järgi haiseb ta sibula järele, tema uksele soditakse. Pesemine ei ole ka üleüldsegi mitte ühemõtteliselt positiivne, kui mõelda sellele, et peatüki edenedes (lk. 60) saame teada, miks Zara romaani algul vett kardab.

    Ja veel, et hakata harutama „Puhastuse” žanrite teemat − vist on seni raamatut kõige rohkem võetud ajaloolise romaani võtmes. Seda mitte ainut Eestis, aga Eestis on eraldi rõõmustatud selle üle, et romaan Eesti lähiajalugu rahvusvaheliselt nii hästi tutvustab. Ajalooromaani puhul oleks minu meelest viljakas küsida selle ajalookujutuse eripärade kohta võrreldes teiste samu perioode kirjeldavate tekstidega ja kasvõi omaenda mälestustega. Mina näiteks olin 1990-ndate alguses Zara-ealine ja käisin tihti maal sugulaste juures ning selle kogemusega võrreldes on „Puhastuse” esimese osa maailm, kus külainimesed kommunistist vanatädi agressiivselt taga kiusavad, väga erinev. Minu mälu järgi oli inimestel, noortel veel eriti, tollal kaugelt liiga kiire uue elu elamisega, et millestki sellisest huvituda. Muidugi ei taha ma romaani ajaloolise tõenäosuse väänamises süüdistada (kivide aknasse loopimise statistikat mul pole ka), pigem taas kord küsida, miks just nii, mis mõju on ajaloo just sellisel kujutamisel romaanile ja selle lugemisele.

  4. 1. juuli, 2010 kell 16:44 | #4

    Proovin omalt poolt vaadata miljööd kahest vaatepunktist, üks on “tähenärijalik” ja tegelikult siis “ajalooromaanilik” usutavus ja teine on kunstilised valikud. Naljakas on see, et raamatute miljööline usutavus tuleb teemaks tavaliselt alles siis, kui veenvus on JUBA keskmisest kõrgem. Siis hakatakse vaatama ka ükskute detailide sobivust ja minnakse nii öelda ajaloolise romaani väljale.

    Minu jaoks on päris keeruline hakata tegema järeldusi selle kohta, kas mõni ajalooline detail “Puhastuse” esimeses peatükis väljub kunstilise või isegi ajaloolise veenvuse piirest. Põhjuseks mitte see, et seda ei saaks mingil põhjusel põhimõtteliselt teha, vaid pigem see, et ma olen kõiki neid tükke ühel või teisel kujul enam vähem samal ajal kogenud, küll mitte samas kohas.

    Seega, need tükid ja detailid on minu jaoks nii öelda võimalikud. See asetab mind selle raamatu lugejana umbes samasse positsiooni nagu filmivaatajana Sügisballi vaadates. Filmi turg on laiem kui Eesti, kuid mind mõjutab kohaliku publikuna lisaks veel see, et ma tean “tegelikku” Lasnamäed. Puhastus saab seejuures veenvuse teljel paremini hakkama kui Sügisball.

    Esiteks interjöör ja miljöö Aliide Truu majas oli väga sarnane sellele, mis valitses Võrumaa talus, kus elasid ühed mu vanad sugulased. See oli koht, kus ka üheksakümnendatel võisid kasutusel olla saapatallast kärbsepiitsad ja kust uute tarbeesemete laine käis kaarega mööda ja ilmselt käib veel siiani. Moosid ja ürdid ja selline kraam - isegi liiga usutav.

    Muide, kui liikuda mööda Peipsi äärt, siis leiab kindlasti kohti, mis on muutumatud snäpšotid aastast 1982. Näiteks Kallaste linnas.

    See, millele Piret aga viitab, seda noorte inimeste viha küüditaja vastu on võimalik aga ette kujutada ühes teises kohas Kesk-Eestis, kus kurvad lood olid veel sedavõrd elus, stigma sedavõrd kõvasti küljes, et küüditaja naise akna võis mõni noor segi visata küll. Kas just täpselt 92 või hiljem, seda ma ei tea, kuid see ei tundu neid inimesi ja seda kanti teades sugugi võimatu.

    Lähimineviku Eesti on nii sopiline ja sealt võib leida kõike… ning Aliide elab võimalikus majas, võimalikul maastikul, võimalikus sootsiumis.

    Kui nüüd siit aga minna jutustaja vaatepunkti juurde, siis see on teine teema. Tema valikud kannavad süžee arendamise eesmärki ning karakterite väljajoonistamine eeldab mingite aspektide rõhutamist, suunamist.

    Tarmoga tegelikult sama asja arutanud olles tõusis näiteks üheks selliseks detailiks, mille valik võib esmapilgul kummaline tunduda, must volga staatusesümbolina 90ndate alguse Vladivostokis. Kuid selle roll metafoorina saab peagi selgeks, kui jõuame Zara ema ja vanaema sügavamte hirmudeni. Volga on teadlik valik, kus kunstiline vajadus peaaegu vastandub ajaloolisele tõele, kuid jääb siiski võimalikkuse piiridesse.

    Lisaks muidugi on huvitav see, et jutustaja on põlvkondlikult määratletav kui kindlasti Aliidest noorem ja ehk ka Zarast vanem, ma ei tahaks siin liiga detaili minna, sest see teeb selle kommentaari liiga pikaks, kuid loodetavasti nõustuvad ka teised. Jutustaja vaade maa-elule (eriti kärbestele :)) on minu arusaamist mööda küllaltki urbanistlik, kuid kui me räägime kunstilisest valikust ja ajaloo pideva mõtestamise vajadusest uutele põlvkondadele, siis ehk see ongi ainuvõimalik tee selleks, et rääkida millestki ajaloolisest veenvalt võimalikult paljudele uutele lugejatele.

  5. Piret Peiker
    Piret Peiker
    2. juuli, 2010 kell 09:37 | #5

    Nõus, Volga on valik, mis ühendab Zara perekonna vanu hirme ja Zara enda peatselt tekkivaid uusi hirme. Seda seost oleks võinud muidugi luua ka teisiti, näiteks pannes asju tugevasti kokku metafoorsel tasandil, jättes need aga eristatuks realistlikul tasandil. Kohati romaan teeb ka nii, vt rebaseboa ja Zara vanaema silmade kõrvutus lk. 30. Kuid hästi, ütleme, et must Volga on suur üldistav kujund, mille hindamiseks peame teksti lugema rohkem ajatuna ja vähem ajaloolisena. Näiteks Joan Smithi arvustus “Timesis” võtab “Puhastuse” sõnumi kokku umbes nii, et ideoloogiad tulevad ja lähevad, inimeste võimuiha, julmused ja läbielatavad kannatused on ikka üsna samad. Võibolla ei ole siis üldse tähtis, või vähemalt on ainult kohaliku tähtsusega, et kõrvalproduktina ajatusele surundub kokku II MS järgne NL ajalugu, Stalini aeg ja 80-ndad-90-ndad muutuvad sarnaseks?

    Minu arust päris nii ei ole, sest et Oksaneni tekstis endas on kunstiline valik kutsuda seda lugema (ka) ajalooromaanina või siis vahepeal realistliku põneviku-gängsteriromaanina (või mis oleks hea määratlus?). Miks muidu rõhutatud päevikulisus ja dokumentaalsus, kohanimed ja aastaarvud? Näiteks “Sügisballis” ei öelda välja, et tegemist on Lasnamäega.

  6. 2. juuli, 2010 kell 11:16 | #6

    Tegelikult on selle teema osas ka metafoorne seos olemas ja see on Lavrenti nimevalik, mis viitab täpselt samasse kohta ja samale ajaloolisele isikule, kui must Volga.

    Ajaloolise täpsuse ja ajastutruuduse teemal arutledes võiks aga vast mõelda ka selle peale miks leiab tegevuse pealiin aset just sel hetkel, kui ta leiab — s.o. 1992 aasta hilissuvel. Miks mitte 1991 lõpus? Või 1993 kevadel? Kuidas on see (ja ka mitmed muud dateeringud raamatus) romaani seisukohalt olulised? Ning lugedes Oksase kohati lausa barokselt detailirohkeid kirjeldusi tasuks tähele panna ka seda, mis on puudu — Aliide majapidamine on täis kuivavaid ravimtaimi, külmkapis on pruunist klaasist vitamiinitops, mille sildil on GOST-märge, uks käib kinni teibaga, eeskojas on värskelt teritatud vikat ja toas “Rekordi” telekas, aga ometi on tähenduslik ka see, mida seal ei ole.

    Samamoodi huvitav on lugu tegelaste kirjeldustega — kas keegi oskab, olles lugenud läbi terve esimese osa, kirjeldada mulle, millised näevad välja Aliide või Zara? Kirjeldada nii, et selle põhjal võiks inimest teiste Lääne-Eesti vanemate maatädide või (Zara puhul) noorte naiste seast ära tunda?

    Üldiselt ma väga loodan, et sellel asjal on kaasalugejaid ikka mõnevõrra rohkem, kui siin sõnavõtjaid — kui me seda raamatut jäämegi kolme-neljakesi omavahel kangutama, siis tuleb esialgne kavatsus küll paraku läbikukkunuks lugeda.

  7. 2. juuli, 2010 kell 12:21 | #7

    Nii ta kipub minema, et siis, kui avalikult välja lubad, pole ei aega ega ka võimalust raamatut lugeda. Esimesed paar peatükki sain siiski uneajast näpistades läbi. Ega see näpistamine eriti raske muidugi olnud. Kohe raamatu alguses tekitab Oksanen nii palju küsimusi, et pooleli jätta küll ei saa.

    Tarmo ja Mareki juhtnööre lugedes olin nagu pisut nõutu, sest mina loen raamatuid, mitte ei analüüsi neid. Skaala on pigem huvitav-igav, paneb mõtlema-ei tekita assotsiatsioone, kole kujundus-ilus kujundus, keeruline-arusaadav jne. Mina pole kunagi raamatut lugedes niipalju igasugu taustale ja millele veel mõelnud. Aga noh, eks ma esindan siis lihtsa lugeja arvamust :)

    Niipalju siiski juhtnööridest, et uurisin enne lugemist hoolega raamatu kaant. Kohe teose algul ilmus kärbes ja pärast mainiti ka kõrvarõngaid. Need tunduvad olevat raamatu läbivad teemad, millele vihjatakse kohe. Lisaks hirm – vana naine kardab, et kärbes tahab tema kööki lennata, et õuele ilmunud tüdruk on varaste peibutis ja tahab tema vara ära viia. Noor tüdruk kardab – oma meest, vana naist, veel midagi, mis esialgu saladuseks jääb.

    Pole küll tervet esimest osa veel läbi lugenud, aga nende paari peatükiga tekkis mul igal juhul üsna selge kujutluspilt, millised näevad välja nii Aliide kui Zara. Zara tunneksin tänaval ära küll. Aliide puhul nii kindel ei ole.

  8. 3. juuli, 2010 kell 01:12 | #8

    Tere Tiina.

    Kindlasti ei olegi olemas ühte ja ainuõiget moodust raamatut lugeda või ka analüüsida ja niisamuti on ainult ootuspärane, et erinevatel lugejatel ja analüüsijatel on selleks erinevad skaalad ning kategooriad.

    Hirmu juurde tulen oma nädalalõpu kokkuvõttes veel kindlasti tagasi, praegu aga võtaksin kinni Su kujutluspildist — äkki Sa (või minupoolest ka ükskõik kes teine) tõepoolest siis kirjeldaks, millisena Sa näiteks Zarat oma vaimusilmas näed? Ja miks just sellisena — tekst annab selles osas otseseid viiteid ja tugipunkte väga napilt, kuna kooruva küünelaki ja väljakasvanud juuste järgi on kedagi tänaval siiski vast keeruline ära tunda (seda enam, et neist mõlemast, sisuliselt ainsatest konkreetsetest kirjeldustest, mis tekst meile tema kohta annab, püüdis ta võimalikult kiirelt lahti saada). On ta pikem või lühem? Kleenuke või tugevama kehaehitusega? Mis värvi on ta silmad, kas ta on äkki veidi lühinägelik? Või ma küsin siis otse: kas Sinu vaimusilmas on Zara välimuse juures midagi erilist ja silmatorkavat?

  9. 3. juuli, 2010 kell 11:40 | #9

    Kujutluspilt sai ilmselt alguse kooruvast küünelakist. Lühikesed küüned, küünealused mustad ja nende peal punane poolenisti mahakoorunud küünelakk. Lisaks pidepunktile, et juuksed on blondeeritud ja väljakasvanud, on need ka pikad, ehk ka väljakasvanud keemiliste lokkidega, salguliseks lõigatud. Ma ei tea, kui vana ta on, aga kujutluses alla 20ne. Zara on pigem lühike kui pikk, õbluke. Ümara kahvatu näoga, kes headel päevadel kannab tugevat meiki ja tegelikult ei erine kõigist neist hilisteismelistest tänaval promeneerivatest tüdrukutest.

    Nüüd ma küll kinnistasin selle kujutluspildi enda jaoks, kuigi edasisel lugemisel oleks see võinud ka muutuda :)

  10. 3. juuli, 2010 kell 13:28 | #10

    Tahtsin Tarmo kommentaari peale lihtsalt märku anda, et loen ja mõtlen samuti kaasa, kuid ei pääse päris iga hetk võrku ja see teeb kommentaariumis osalemise pisut keeruliseks.
    Jäin siin mõtlema eespool õhku heidetud küsimuse üle: kuidas kirjeldada Aliidet või Zarat? Ja tõesti – vaatamata väga lihalikele kirjeldustele (sülg, vesine rähm, veninud kõrvalestad, rasvane juus, ligased kaenlaalused, lima ja mustad hambad… – on millestki isikupärasest kinni hakata väga raske. Ja see vähenegi “kooritakse” ära: riided lendavad pliidi alla, juuksed lõigatakse. Ainult armid jäävad alles, olgu sinikate või kahekordsete aluspükste näol (mille tähendus selles peatükis veel ei avane) – ja neidki annab kinni katta. Nii et mina vist küll ei oskaks ei Zara ega Aliide välimust kirjeldada. Samas ei ole see midagi väga tavatut: ka üksikasjalik kirjeldus võib teinekord osutuda mittemidagiütlevaks ja lugejana on aistingutega ehk lihtsamgi samastuda kui nähtavaga.
    Ei hakka ka pikemalt arutlema usutavuse üle – üldjoontes liigub “Puhastus” tõesti võimalikus ja usutavas maailmas. Pisiasjad, mida meie eestlastest lugejatena märkame ja millest mõned tunduvad kas paigast ära või üle paisutatud, on ilmselt just niisugused detailid, mille abil võõras aeg või olustik endale või lugejale kombatavaks muuta. Vähesteks kohtadeks, kus vint minu jaoks üle keeratakse on näiteks soolatops akna vahel (lk 25) – millegipärast kahtlen, et seda oli Vladivostokist tulijale seletada vaja, küll aga või(k)s see äratada küsimusi lääne inimeses ja sööbida meelde näiteks soomlasele; samuti tundub natuke üleliia täpsustav “Lihula mustriga kaunistatud linane rätik” (lk 28) ja ehk mõned uudistekatked. Aga ma tunnistan, et esiteks võivad need teiste lugejate meelest täiesti normaalsed tunduda ja teiseks on tähenärimine selle teose puhul meie jaoks justkui “sisse kirjutatud” – mida võib ju samuti autori õnnestumiseks pidada.
    Enamjaolt on “Eesti elu üksikasjad” selles raamatus ikka õnnestunud. Vitamiinipurk (lk 57)ja piimaseen (lk 66) ei mõjunud sugugi ainult argiste pisiseikadena, vaid olid kirjutatud loo temposse. “…ajakirjas “Taluperenaine”, kunagi paar maailma tagasi” (lk 88) on peaaegu sama hea metafoor kui Aliide praguline portselanist lemmiktass, “milles oli kadunud maailma peenust”(lk 52). Ja esimese osa liigutavamaid kohti oli “Emasüda” (lk 43-44): kuidas sellest sõnast oli Zarale ja vanaemale kasvanud uus keel. See oli ilus.

  11. Marek Laane
    4. juuli, 2010 kell 01:39 | #11

    Ma tahtsin ka oma mõtteid avaldada, aga kui ma olin nendega alles poole peale jõudnud, adusin, et neid on liiga palju, et neid oleks vähegi paslik siia kirja panna - nii pikk mõtteavaldus ei jääks vist väga kena paistma kommentaarina. Sestap panin need kirja oma ajaveebi sissekandes http://qiilaq.blogspot.com/2010/07/oksanen-sofi-puhastus-i-osa.html (mida muidugi võib ka siia kopeerida, kui idee algatajate meelest see sobib…)

    Kõigepealt tuleks ilmselt öelda, et erinevalt nende ridade lugejatest olen ma nähtavasti üks väheseid, kes ei ole “Puhastust” varem lugenud ega tea õieti kuigi palju ei sellest teosest ega autorist, peale mõningate pudemete, mis paratamatult on silma jäänud (ülistus eesti lähiajaloo valupunktide hea esituse eest, autori eesti päritolu, auhindade võitmine ja muu selline ajakirjandusest silma jäänu). Koos sadade teiste raamatutega on ta kannatlikult hunnikus oodanud “peremehe” vaba aega, mille tekkimiseks mõneti ootamatult andiski alust blogis välja kuulutatud ühislugemise mõte. Ühtlasi võiks ilmselt lisada, et see on esimene ilukirjanduslik raamat üle õige mitme aasta, mille ma olen lugemiseks kätte võtnud, ning samuti üldse elus esimene, mida ma teadlikult ei loe ühe ropsuga läbi, vaid surun kihku tagasi ning pean kinni ühislugemise statuudist ja piirdun ühe osaga nädalas.

    See öeldud, tekitas I osa läbilugemine kaks valdavat tunnet. Esimene neist oli väike hämmastus: see on väga külm raamat, kale, kiretu, ma ei olegi kindel, milline omadussõna päris täpselt sobib. See ei paneks mind imestama, kui oleks tegemist otseselt eesti kirjandusega, mille üks tunnusjoon mu meelest ongi kiretus, külm vaatlemine ja eritlemine. Soome kirjandusest - mida, tõsi, ma pole väga palju lugenud, ehk sadakond teost üldse kokku - on mul seni olnud mulje kui mõnevõrra “soojemast” kirjandusest. Mitte et “Puhastuse” I osas selliseid tundelisi kohti olnud poleks, kuid vaimustavalt head ja põhjalikud kirjeldused tapavad kõik tundeliigutused - õieti ainuke kord, kus asi läks veidi kirglikumaks-tundelisemaks, oli päris I osa lõpus, Zara ja Aliide fotodialoogi ajal. Dialoogiga ongi muidugi tundeid sageli etem edasi anda kui kirjeldusega. Olgu ka öeldud, et see kiretus või külmus ei ole minu silmis sugugi halb loomuomadus - üks mu lemmikuid maailmakirjanduses on näiteks Victor Hugo oma fantastiliste pikkade, informatiivsete, mõtlema panevate kirjeldustega, mis on mind sundinud “Hüljatuid” mitu korda naudingu taaskordamiseks üle lugema.

    Teine valdav tunne oli äratundmine: jah, täpselt nii, see on just nii, nagu ma mäletan! Kogu see Aliide elamine kõigi nende pisiasjadega tõi mulle elavalt silme ette lapsepõlvekodu. Raadio, külmkapp, köök, kuivavad taimed ja hoidised, kõik, kõik see oli nii hirmsasti tuttav, nii et oma mälestusi appi võttes ja nendega kombineerides oli mul kogu aeg elav pilt silme ees. See sai alguse kohe päris alguses, ilmselt sellestsamast kärbsepiitsast, millega maaelu paratamatute kaaslaste tagaajamine tuli otsekohe mitte ainult silme ette, vaid lausa kätte :-) Rääkimata mälestustest, kuidas ise sai kärbsepiitsa valmistatud, ikka kenasti jalgratta sisekummist (või kui eriti vedas, siis tugevamast autokummist) välja lõigatud lapatsit oksaprakku sobitatud ja traadiga tugevasti kinni köidetud. Tõsi, sellist asja, nagu ustele “tibla” ja muu sellise sodimine ning kividega loopimine, ei ole mulle mällu talletunud ega ole ma isegi millestki sellisest tolle nüüdseks umbes 30 aasta taguse mineviku kohta kuulnud, aga võimatu see ju ei ole - tollaste maanoorte pärisosa või lausa ainuke osa oli kõva joomine ja rahvusliku taasärkamise ajal võis alkoholist innustust saanuna taolisi intsidente ette tulla küll…

    Igatahes oli selge, et üks selle raamatu läbivaid allteemasid on hirm, mis kumab läbi sisuliselt igalt leheküljelt (vähemalt seni loetud osas). Ja see on samuti asi, mis muudab selle teose lähedasemaks - sedasama, minu puhul küll juba suhteliselt umbmäärase, aga vanemates inimestes usutavasti väga reaalsete mälupiltide toel elava hirmu tunnet mäletan ma väga hästi enda lapsepõlvest ja noorukieastki. Ma usun, et ehk on seda aega nii viisteist aastat alles, mil Eestis on olnud võimalik elada ilma sellist eksistentsiaalset hirmu tundmata. On muidugi terve hulk hirme, mis on jäänud või juurde tulnud ja mis on nähtavasti inimelu vältimatud kaaslased, aga see üleüldine tunne, et kuskil on “kallutatud jõud” ja et sa ise oled vaid mutrike, mis iga hetk võidakse paisata kuhu tahes, on siiski tasapisi hääbunud.

    Zara elu kirjeldamine oli natuke võõram, sest linnaelu ja eriti ühiskorterid on asjad, mida ma vaid külalisena olen näinud ja sestap eriti hästi ei tea ega tunne. Ainuke tuttavam asi kõiges selles oli too musta Volga kirjeldus, mis oli ühtaegu hirmu ja aukartuse allikas. See on samuti asi, mida ma lapsepõlvest mäletan: kui ma ei eksi, siis lähimas linna(kese)s Türis sellist asja ei olnud, küll aga rajoonikeskuses Paides ja aegajalt tegi see (neid võis ka mitu erinevat olla, ma tõesti ei tea) tiiru ka Türi peal. Ma ei tea seniajani, kes sellega või selles sõitis, aga ma mäletan hästi, et see oli midagi sellist, mida tuli vältida - seesama umbmäärane hirm elas 1970. aastate lõpul-1980. aastate algul igati edasi. Mõneti tuttavlik oli ka see Läänega seonduv parema elu ihalus, kuigi ehk Oksana ja Zara prostituuditee oli veidi liiga lihtsakoeliselt ja keerutamata sisse toodud. Aga eks see ole selline stamp, mis vastab ka päris palju toonastele reaalsetele oludele.

    Üks asi aga, mis mulle mitmel korral silma torkas, oli Aliide kõnepruuk. Tema vanust ei olnud küll täpselt öeldud, aga kõige järgi otsustades pidanuks ta olema kuskil 60-70-aastane. Et ma soome keelt ei mõista, siis võib see olla ka tõlkija süü (kuigi mu meelest on vähemalt loetud osa olnud väga kenasti tõlgitud, midagi laiduväärt igal juhul ei oska ma esile tuua), kuid õige mitmel korral tabasin ennast mõttelt, et no ei, niimoodi ei saa Aliide rääkida, see ei ole talle omane. Zara puhul mul sellist asja silma ei jäänud, kuigi teiselt poolt ei olnud ka (kirjaliku) teksti järgi võimalik hästi ära tabada, milles peitus tema keelepruugi “koitanus ja kolletanus”, mida päris algul ära mainiti. Mis on muidugi iseenesest usutav, kui ta oli oma keele omandanud vanaema käest, niisiis oma poole sajandi taguse pruugi järgi.

    See vanaema teema toob mind järjekordse kiituse juurde, mis kuulub autorile üsna osava loopunumise eest. Tegelaste omavahelised seosed ja paikapanemine toimub ajapikku: kui Liide ja Aliide võib üsna varakult seostada, siis Aliide ja Zara vanaema seos laseb ennast oodata, kuigi aimdus mingi seose olemasolu kohta on päris varakult olemas.

    Et mitte liiga pikaks minna, lisan siia mõned mõtted, mis tekkisid teiste ühislugemises osalenute arvamusi kaedes. Esiteks jäi mulle vähemalt praegu läbi loetud I osa põhjal veidi selgusetuks, miks peaks “Puhastust” käsitlema ajaloolise romaanina või ka vaid Eesti lähiajalugu selgitava teosena. Ajalool on muidugi kindlasti seal mingi koht ja võib-olla tuleb see edaspidi selgemalt sisse, aga esimese saja lehekülje pealt jätab asi rohkem millegi muu mulje. Ma ei ole neis kirjandusteaduslikes mõistetes väga kodus, aga kindlasti on olemas mingi termin selle kohta, kui kaks (pea)tegelast panevad paika oma minevikku ja omavahelisi suhteid - võib-olla on see psühholoogiline romaan, võib-olla veel midagi muud, aga vähemalt minu arusaamist mööda ei ole I osa järgi küll tegemist mingit otsa pidi ajaloolise romaaniga.

    Aga võimalik ka, et see edaspidi muutub, sest I osa moto “Kõik on vastus, kui nüüd teaks ka küsimust” võimaldab ju mõelda, et siin pannakse paika põhikude, millele hakatakse laduma midagi muud. Ootuste kohaselt Aliide ja Ingeli vahelisi suhteid ja miskitpidi ka Zarat kõige selle keskel. Kas see on seotud ajalooga või rohkem igivana armastuse teemaga (mingi eelaimdus potentsiaalsele armukolmnurgale või lausa -nelinurgale on samuti nagu olemas), selgub ilmselt juba järgmistes osades. Vähemalt seni tundub, et “puhastus” peaks eelkõige käima Aliide ja Zara hinge puhastamise kohta kõikvõimalikust taagast ja lagast, mida aeg on sinna ladestanud.

    Veel üks asi, millest ma hästi aru ei saanud, oli arutluse käivitamiseks visatud väide, nagu oleks raamat valdavalt kirjutatud kolmanda isiku positsioonilt. Ma ei osanud õieti kuskilt leida toda kolmandat isikut, mu meelest olid kõik peatükid või kuidas iganes nende jaotuste kohta peaks ütlema kirjutatud vastavalt kas Aliide või Zara vaatepunktist ning silmade ja tunnete läbi.

  12. 4. juuli, 2010 kell 02:13 | #12

    @Marek Laane
    Aitäh Marek, kaasa lugemast ja põhjaliku kommentaari eest. Kopeerisin Su lahkel loal kommentaari siia ümber — nii on vast ülevaatlikum ja ühtlasi ka mugavam vastata ja edasi arutada.

    Mõnede Su tähelepanekute osas ütlesin üht-teist oma 1. osa kokkuvõttes, siin aga selgitaks üht veidi tehnilisemat asja: kui ma mainisin “kolmandat isikut”, siis ei tähendanud see kedagi konkreetset, kes lugu jutustab, vaid nimelt abstraktset “jutustaja positsiooni”. S.t. lugu, mis on jutustatud “esimeses isikus”, on minavormis, “teises isikus” räägib loo vormis “sa ärkasid hommikul ja keetsid endale algatuseks kannu värsket kohvi”. Ja “kolmas isik” on selliselt moodus jutustada lugu nii, nagu see võiks paista kellelegi kolmandale, kes vaatab juhtuvat kõrvalt (või siis “ülalt”, nagu sageli tabavam on väljendada). Sellega seoses on aga alati hea tähele panna, et kolmandas isikus räägitud lugudes ei ole tavaliselt kõik tegelased samaväärselt “kõrvaltvaates”. “Puhastuse” puhul on heaks illustratsiooniks see, kuidas nii Aliide kui Zara puhul me teame nende mõtetest ja mälestustest, sellest kuidas neil kõrvas sügeleb või kuidas hammaste vahele jäänud vaarikaseemnest tekib suhu veremaitse — ühesõnaga asjadest, mida me tegelikus elus teise inimese kohta teada ei saa. Samas näiteks Paša on meie jaoks “läbipaistmatu”, me näeme teda ainult väljastpoolt, kuuleme ainult seda, mida ta ütleb ja ei tea, millest ta mõtleb.

    Muide, Sofi Oksanen on ise maininud, et esmalt oli tal olnud plaanis kirjutada “Puhastus” nimelt esimeses isikus, aga romaani kallal töötamise käigus ta siiski sellest plaanist loobus. Ta küll ei täpsustanud, aga ma ise arvaks, et järelikult oli esialgne kava kirjutada kogu raamat Zara minajutustusena — ning jällegi võiks siinkohal olla huvitav ette kujutada, milline see jutustus selliselt välja oleks võinud kukkuda ja miks Oksanen otsustas praeguse variandi kasuks.

  13. Marek Laane
    4. juuli, 2010 kell 02:24 | #13

    @Tarmo Jüristo
    Ahah, selge siis. Nagu ma ütlesin, ei ole ma neis kirjandusteaduslikes mõistetes nii hästi kodus :-) Nii nagu ma lugesin, oli mul kogu aeg vastavalt silme ees, kõrvade ja ihu sees see, et antud juhul näen ma toimuvat läbi Aliide või Zara silmade, tunnen tema tundeid ja nii edasi - ma pidasingi seda silmas, kui ma ütlesin, et ei mõistnud hästi seda “kolmanda isiku” positsiooni…

  14. Riina Raudne
    4. juuli, 2010 kell 14:09 | #14

    Tänud väga sisukate kommentaaride eest. Mind kõnetas “Puhastus” samuti kõige rohkem just psühholoogilise romaanina, mille panus on edasi anda kirjeldus sellest, “mis tunne oli” Stalini ajal ja hiljem selliste kompromissidega ja niimoodi hirmus elada; kuidas üks Lääne-Eesti naine selle hirmuga püüdis toime tulla ja mehhanismidest, mis selgitavad tausta sotsiaalse kapitali vähesusele nõuka-järgses Eestis. Need on minu jaoks olulised küsimused, sest olen põlvkonnast, kes mäletab küll nõuka-aegset banaani-defitsiiti ja metallist, plastmassjalaga jäätisepokaale, aga mitte enam hirmu. Pidin piinlikkusega Facebook chat’is Tarmole eile tunnistama, et Lavrenti nimevalik kupeldajale ei tekitanud seost, ehkki lk 34 Sofi Beriast kirjutab, ja ei tekitanud seost ka peale mitme eelmise kommentaari vihjeid. Tarmo lisavihjel googeldasin siis Lavrenti Beriat ja sain teada, et see isik sai muu kurjuse hulgas tuntuks ka oma vägivaldsete seksuaalsete eelistuste poolest. Ta olla oma musta autoga (Wikipedia andmeil muuseas mitte Volga vaid Packard limusiiniga?!) Moskva tänavail aeglaselt ringi sõitnud, osutanud noortele naistele, kes järgnevatel päevadel olla arreteeritud ja viidud Beria helikindlasse kontorisse, kus nad vägistati. Tihti kadusid naised varsti peale intsidenti sootuks. Sealt siis algne viide. Aga ma sooviks rohkem teada selle kohta, et kuidas see musta Volga fenomen levis ja kuidas pea 40 aastat peale Beria surma Vladivostokis endiselt musta Volgat kardeti- kas sellist tüüpi seksuaalne vägivald oli siis süstemaatiline? Sofi ütleb, leheküljel 34, et “Valitsuse must auto oli alati valitsuse must auto”. Kas me võiksime seda palun arutada?

    See on üks väike näide sellest, kuidas Oksaneni Puhastus on mulle olnud lähiajaloo alal võimas teema-taasavaja ja ma olen sellesse suhtunud natuke kui entertainment education’i. Vähemalt olen ma juba Stalini eluloo ostnud (Sebag Montefiore, 2007) ja internetist terve rea asjade kohta (isegi Volga) kohta lugenud. Samas mulle tundub eestlaste poolt kirjutatud arvustusi lugedes ja niisama tuttavatega vesteldes, et õhus on teatud ärevus seoses “Puhastuse” populaarsusega- et selle raamatul siiski on mitmeid vajakajäämisi, ja et oleks kuidagi taunitav, kui inimesed (eriti välismaalased) nüüd loeksid “Puhastust” ja mõtleksid, et nii oligi. Samas on paljud nendest kahtlustest otseselt artikuleerimata, ja kasulik oleks neist siin rohkem teada saada.

    Teemade puhul, millega ma olen rohkem kokku puutunud, jagub pigem ikka kiidusõnu. “Puhastuse” esimest osa võiks kasutada koolilastele soovitatava kirjandusena teemal “Inimkaubanduse ohud”. Oksanen kirjutaks lihtsalt ja ausalt justkui otse mõnest IOM raportist, rääkides tüüpilise loo Ida-Eurooopa inimkaubanduse fenomeni kohta, mis alates 1992. aastast on jõudsalt kasvanud ja on sel aastal paljudele noortele Eesti naistele ilmselt reaalsem oht kui 1992. aastal. Zara lugu illustreerib, kuidas tervest ja rõõmsameelsest Vladivostoki arstiambitsiooniga teismelisest, kes otsib lihtsalt lühiajalist, produktiivset, võimalust välismaal raha teenida (lk 46), saab aasta jooksul madala enesehinnanguga, hirmunud, paljusid tavalisi traumajärgse šoki sümptomeid eksponeeriv inimvare. Aliide näitel räägib Oksanen esimeses osas jälle sellest, et seksuaalse vägivalla psühholoogilised tagajärjed võivad kesta kogu elu (nt. lk. 67: “Oh jumal, kui hästi ta mäletas seda tunnet, nii hästi, et võttis selle vastu kohe, kui nägi seda võõra inimese silmis”). Ja ta teeb seda tohutult värvikalt ja kaasakiskuvalt. Selles suhtes ma Mareki ülaltoodud kommentaariga ei ole nõus, et Oksana ja Zara prostituudi tee oli lihtsakoeline või naiivne valik. Ma arvan, et oli lihtne, aga kahjuks mitte ebarealistlik. Samuti, Zara puhul on tegemist pigem illegaalse emigratsiooni katsega, mis lõppes seksuaalse orjusega kui prostitutsiooniga kõige tavalisemas mõistes- Zara ei ole just vabakutseline ettevõtja.

    Kirjandustehnilised detailid, mida ülalpool arutleti, jäid mullegi silma, aga mulle tundus, et paljudel kirjeldatud olustikulistel pisiasjadel oli oluline roll ka tegelaste psühholoogilise seisundi edasi andmisel. Enda “räpasena” tundmine on üks seksuaalse vägivalla ohvritel sageli kirjeldatud sümptomitest. Zara räpasus oli nii väliselt vaadeldav (murdunud küüned ja kooruv küünelakk) kui ka seestpoolt tunnetatav (”ligane kube ja kaenlaalused”; “suu täis musti hambad”; “võib-olla oli Pashal õigus ka selles, et ta lihtsalt polnud selline inimene, kes suudaks vitsahirmuta käituda. Võib-olla oli temas tõesti midagi halba ja kõlbmatut, midagi kaasasündinult valesti” lk. 56). Kärbse motiiv oli viis luua meeleolupilt vihmasest ja venivast Lääne-Eesti maahommikust, aga samas võis see ka öelda midagi Aliide Truu meeleseisundi kohta, tema peaaegu mikroskoopilistele detailile keskendunud tähelepanu kohta hoidistele ja kokkamisele. Läbi esimese peatüki tuleb selline “hetkes viibimine” Aliide puhul ikka ja jälle tagasi. Raudse tahtega olevikule keskendumine tundub Aliide jaoks olevat viis emotsionaalselt keerulistele situatsioonidele vastata (lk. 65; 66) ja hirm, mälestused, ebameeldivad helid või küsimused tagaplaanile suruda. Võib-olla on see tema toimetuleku strateegia?

    Aga veel metafooridest rääkides- miks üldse seksuaalne vägivald teemana “ajaloolisse romaani” sisse tuua? Miks just selle ja mitte mõne teise sotsiaalprobleemi arutelu, näitamaks, kuidas nõukogude kord ühiskonda lõhustas (alkoholism, struktuurne tööpuudus, vaesus, või majanduslik ebavõrdsus tulevad näidetena pähe)? Kas Sofi Oksanen pakub, et seksuaalne vägivald on metafoor sellele, mis okupatsioon ühiskonnaga tegi? Või ei paku?

  15. Marek Laane
    4. juuli, 2010 kell 17:06 | #15

    @Riina Raudne
    Nende mustade Volgade kohta - see peaks olema ülekanne NSV Liidus levinud “voronkadest” (vt nt http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%92%D0%BE%D1%80%D0%BE%D0%BD%D0%BE%D0%BA_(%D0%B0%D1%80%D0%B3%D0%BE) ); vaadeldaval ajal enam selliseid masinaid ei olnud, aga must värv, mis ju nagunii lisaks kõigele muule ka seotud ohu, surma ja muude selliste asjadega, oli jäänud nähtavasti väga tugevalt “kollektiivsesse mällu” ja et just sellist värvi Volgades eelistasid liikuda lisaks kõrgematele ametiisikutele ka julgeolekutöötajad, siis ilmselt siit korraga nii hirm kui ka aukartus. Ma oletan vähemalt, et umbkaudu selline võiks see seletus olla…

  16. 5. juuli, 2010 kell 01:30 | #16

    Volgade osas — nagu Piret eespool mainis, on selle puhul tegu kujundiga, mis küll esineb romaanis reaalselt, aga mille sisu on hästi selgelt ja eeskätt metafoorne. Seepärast ei tasu vast seda konkreetset detaili ka ülemäära realistlikult lugeda. Vähemalt Eestis oleks Paša ja Lavrenti 90ndate alguses sõitnud “mokrõi asfalt” Lada 2109-ga, must Volga oleks selles kontekstis olnud samasugune faux pas nagu reede õhtul Lucky Luke’i moodsa dressi asemel ülikonnas ilmumine. Must Volga on leitmotiv, mis markeerib teatud laadi ähvardust, potentsiaalset vägivalda ja omamoodi paratamatust, mida kõike romaan seob KGB, kuritegeliku maailma ning kaugemas võtmes kogu Nõukogude võimuga, mille ametlik staatusesümbol see auto ju oligi.

    Üldine tähelepanek seksuaalsest vägivallast kui metafoorist on aga väga hea ja selle kallal tasub kindlasti edasi kaevata.

  17. 5. juuli, 2010 kell 20:07 | #17

    Siinne arutelu on tõepoolest valgustav. Aga mina ei saanud veel ühest asjast aru - Oksankast. Kas ta tõepoolest tuli ja meelitas oma parima lapsepõlvesõbranna välismaale “tööle”, teades, milline põrgu teda seal ees ootab? Mismoodi üks sõbranna teeb sellist asja teisele? Või oli ta ise teistsuguses olukorras? Aga miks ta oleks pidanud olema? Need tema autojuhid ei saanud olla ju keegi teine kui Paša ja Lavrenti. Kas Zara teadis, mis “töö” teda ees ootab?

  18. Riina Raudne
    8. juuli, 2010 kell 11:48 | #18

    Tiina, vabandust, see kommentaar siin oli mul kahe silma vahele jäänud. Ma täpselt ei tea, aga äkki ühel tasandil võib siin olla vihje sellele, et selliste massiliste fenomenide puhul nagu inimkaubandus ja küüditamine, on ikka olnud vaja kohalikke olusid tundvate inimeste abi. Ma osalesin paar aastat tagasi ühes uuringus, kus intervjueerisime üle 200 tallinnas tegusteva sekstöösse kaasatud naise. See, et sõbranna kutsus, oli üks tavalisemaid viise, kuidas sekstööga algust tehti.

Kommentaarid on suletud.