Esileht > Kriitika > Ühispuhastus - 1. osa

Ühispuhastus - 1. osa

4. juuli, 2010 Tarmo Jüristo

Esimene nädal ühislugemist on läbi saamas ja püüan siis teha lubatud omapoolse kokkuvõtte sellest, kuhu romaan on oma esimese 91. leheküljega jõudnud. Suured tänud senistele kommenteerijatele ning omalt poolt tahaksin veelkorra ka kõiki seni vaikselt kaasalugenuid oma arvamust või miks ka mitte küsimusi välja ütlema.

Nüüd aga “Puhastuse” esimese osa juurde.

Žanrid

Žanritest on kommentaariumis seni märkimist leidnud ajalooromaan, põnevik, psühholoogiline romaan ja päevik. Hetkel (1. osa lõpul) on selliseks tähelepanekuks veel küll veidi vara, aga jutustuse edenedes koorub välja ka omamoodi Bildungsroman — lugu tegelase takistuste ja ühiskonna kiuste üles kasvamisest — aga sellest rohkem vast kunagi hiljem.

Üldiselt balanseerib “Puhastus” põneviku ja ajaloolise romaani vahel, kusjuures nagu Piret mainis, on konkreetne ajalooline liin toodud sisse selgelt taotluslikult. Hans Peki päevikusissekanded annavad dokumentaalse tooni, tuhanded pisikesed ajastulised detailid loovad üldise realistliku fooni ning täpselt dateeritud ja ka ruumis paigutatud tegevus viitab üheselt tegelike inimeste tegelikule elule. Kõik need asjad oleks võinud olla lahendatud ka teisiti, Danieli poolt mainitud “Sügisball” on hea näide võimalikust alternatiivist. Samuti võib hetkeks ju mõelda ka nt. Umberto Eco “Roosi nime” peale, mis oli samuti täpselt dateeritud (aastasse 1327) ajalooline whodunnit — ometi ei teki meil Adso mälestusi lugedes tunnet, et tegu võiks olla päriselt ajaloolise Itaalia kloostriga ja päriselt aset leidnud sündmustega. “Puhastuse” puhul aga tekib — ka meie oleme jõudnud juba aruteludesse detailide täpsuse ja ajastutruuduse üle, mis “Roosi nime” puhul oleks ju üsna kohatud.

Sellel kõigel on oma selge efekt: “Puhastus” paneb meid mõtlema meie lähimineviku peale, seda vähemalt meenutama — ning vast päris mitmeid lugejaid ka seda minevikku (ümber) mõtestama. Aga ka see on teema, mis esimeses osas alles hakkab avanema ja kindlasti saame selle juurde veel korduvalt tagasi tulla. Praegu tahaksin lihtsalt markeerida, et see on üks romaani läbiv liin, mis on justkui kogu aeg taustal, aga mis ometi tasapisi aina selgemat kuju võtab.

Koht ja aeg

Kommentaariumis küsisin, miks on tegevus paigutunud nimelt 1992. aasta hilissuvesse. Esimeses peatükis, kohe peale oma õuel pambu märkamist, kuid enne välja minekut, tegi Aliide

… tule pliidi alla, täitis soojaveekatla ja klõpsas raadio mängima. Seal räägiti presidendivalimistest ja peale seda tuleb see tähtsam asi, ilmateade. [...] Vaikus oli sel aastal imelik, ühtaegu ootav ja tormijärgne. (lk. 10).

1992. aasta presidendivalimised oli aga teadagi Arnold Rüütli ja Lennart Meri vastasseis, mille võitis Meri. See on väga tähenduslik detail, mis leiab mainimist veel ka edaspidi. Ehk siis, romaani tegevus paigutub ajas vahetult enne seda punkti, millest sai Eesti lähiajaloo sümboolne veelahe, vana Nõukogude Eesti muutumine uueks, vabaks Eestiks. Seda mitte ainult nimes ja deklaratiivselt, vaid läbi selle, et võim läks ühtedest kätest teistesse — ja see on romaani suurema ning metafoorsema plaani seisukohalt väga oluline.

Samuti küsisin, et mis on Aliide majapidamises puudu, mida seal ei ole. Sellele saab vastata kahel erineval moel. Esiteks on sealt puudu mõned asjad, mida Oksanen mainib, et neid seal ei ole — Aliide elab üksi, laut on tühi ja sealt immitseb kööki vaikust (lk. 10), ta koer on surnud, tema tütar käib külas korra aastas. Vast huvitavamgi on aga panna tähele, et kõigi asjade juures, mida tekst kirjeldab, ei ole midagi uut. Aliide elu on tardunud vanasse aega, nagu kärbes merevaigutükki. Kuni sinna saabub räsitud tüdruk, kelle keeles on “vanem, koitanud ja kolletanud toon” (lk. 15). Ja see viib meid tegelaste juurde.

Tegelased

Kui Hansu päeviku-vinjett hetkeks kõrvale jätta, siis algab romaan ise kahe naise kohtumisega. Esimesel pilgul näib sugu olevat ainus neid ühendav joon — üks on vana, teine noor, üks elab Lääne-Eesti külas, teine pärineb Vladivostokist, isegi nende nimed paigutuvad tähestiku eri otstesse.

Ahjaa, Zara nimest rääkides — lisaks tähestiku-positsioonile on siin ka viide Piibli Saarale, kes on Vana Testamendi üks olulisemaid naistegelasi, Aabrahami naine ja Iisaku ema. Heebrea keeles tähendab Sara (שָׂרָה) kõrgest soost naist, printsessi, mille moodi Aliide õuele maandunud räpane tüdruk esmalt kindlasti ei paista. Zara räpasus on aga vaid pinnapealne:

Siiski, mustuse alt kumas valge nahk, kuiva alahuule küljes ripnesid mõned naharibad, nende vahelt pungitas tomatipunane huul, ebaloomuliku ereduse ja verevusega muutis see mustuse justkui kileks, mis tuleks samamoodi nagu külmas seisnud õuna vahane pind ära pühkida. (lk. 11)

Tasapisi, loo edenedes, hakkab selguma, et Aliidet ja Zarat seob midagi väga olulist, ja ma ei pea siinkohal silmas sugulust. Nad mõlemad on hirmul, nad kardavad üksteist, kuid neil mõlemal on ka omamoodi ühine hirm. Mõlema minevikus on midagi sellist, mis paneb neid kartma homset päeva — homset päeva, mis läheneb vääramatult, nagu Paša auto, millel kunagi bensiin otsa ei saa ja mis kunagi ei peatu. Kumbki neist ei taha sellest minevikust rääkida: Zara valetab kokku loo Kanada-reisist, Aliide räägib talle metssigadest. Aliide varasem jutuajamine Voldemariga lõpeb suurema tulepuhastusega ja selle käigus jääb Aliidele näppu midagi minevikust, millest vabanemiseks ta selle koguni sohu uputab.

Nagu ma varem tähelepanu juhtisin, ei anna tekst meile kummastki peategelasest praktiliselt mingit konkreetset kirjeldust. Zara puhul on mainitud katkist küünelakki ja väljakasvanud juukseid ning kirjeldatud ta riietust — kuid nagu Kai tabavalt märkis, on mõni lehekülg hiljem on lakk küüntelt maha kraabitud, juuksed ära lõigatud ja riided ahjus põletatud. Aliide kohta leiab raamatu lehekülgedelt veelgi vähem, mainitud on otsmikukortsu ja vanal, ammusest ajast pärineval fotol (lk. 85) hoiab Aliide kleidisaba paremalt kõrgemale kui vasakult ja ta piht ei ole päris sama peenike ega rind sama kõrge, kui ta õel, Ingelil. Ingel tuleb tõsisemalt mängu järgmises osas, nii et siin ma temaga tegelema ei hakka, samuti jäävad järgmiseks nädalaks ka Hans ja Martin. Aliide ja Zara puhul on meile aga tegelikult kirjeldatud nende perifeeriat, seda mis neid ümbritseb. See annab lugejale võimaluse tekstist tekkiv tühimik ise täita ja nii nagu ka Tiina kommentaariumi-vastus näitas, täidame me selle tühiku nt. Zara puhul kellegagi, kes “tegelikult ei erine kõigist neist hilisteismelistest tänaval promeneerivatest tüdrukutest”. See võib olla igaüks — ning see on nüüd taaskord üks oluline punkt, mis kindlasti ei ole romaani ülesehituse seisukohalt juhuslik valik.

Tegelased, kes aga veel esimeses osas arvestatavat osa kannavad, on Lavrenti ja Paša. Lavrenti nime konnotatsiooni sai juba varasemalt mainitud, aga ühe oma tuttavaga sellest rääkides selgus, et noorematele inimestele ei pruugi nimi “Lavrenti” tingimata väga tähenduslik ollagi. Saagu see siis siinkohal igaks juhuks lahti kirjutatud — Lavrenti viitab sellisele ajaloolisele tegelasele nagu Lavrenti Beria, kes oli Stalini lähim käsilane ja NKVD juht. Lisaks repressioonide läbiviimisele (millega on muide seotud üks veidi kaugem resonants romaani pealkirja ingliskeelses tõlkes) oli Beria kurikuulus selle poolest, et ta lasi endale tuua Moskva pealt noori tüdrukuid ja naisi, keda ta siis seejärel oma helikindlas kabinetis vägistas. Tüdrukuid toodi, teadagi, mustade Volgadega. Nii nagu enamuse teiste eelpool mainutud asjadega on ka Lavrentil (kes on romaanis endine KGB-lane) kahekordne roll ja tähendus, aga ka selle juurde jõuame täpsemalt vast edaspidi.

Tegelikult oleks terve hulk asju, millest esimese osa juures veel rääkida, aga need läheks juba vast liiga detailseks ja tehniliseks — ning ma tõesti ei tahagi püüda omalt poolt kõike ära öelda, vaid kuulaksin nüüd hea meelega, mida ülejäänud lugejatel on öelda. Järgmiseks nädalaks on diskussioon aga Pireti heades kätes, kelle abiga saame siis teises osas otsida mõnesid neid küsimusi, millele esimeses vastused olid.

Categories: Kriitika Tags:
  1. Riina Raudne
    5. juuli, 2010 kell 22:26 | #1

    @Tarmo
    Aitäh kokkuvõtte ja esimese nädala modereerimise eest. Ma ei olnud päris mitut asja ise tähele pannud ja see Ühispuhastus on meeldiva üllatusena väga harivaks osutunud! Eelmise nädala õppetund oli, et kõige rohkem selgust toob see, kui jätta endale vabadus naiivseid küsimusi küsida (isegi kui on piinlik!). Nüüd tekkis see küsimus, et minu jaoks on Zara nime valik ikka veel pisut krüptiline.

    Miks just Zara? Oletades, et Zara peaks mahtuma tegelasena omaenda elu ja vanemate konteksti, siis kas loogilised nimevalikud poleks mitte olnud eesti või vene nimed?

    Teooria, et nimi viitab Sarah’le kõlab mõistlikult: võib-olla tahtis Sofi Oksanen edasi anda, et Zara oli kõrget päritolu. Aga Jevgenia või Eugenia oleks siin sama asja ära ajanud ja vene keskkonda ehk kuidagi paremini sobinud (kui me oletame, et Linda Pekk soovis Vladivostokis “tiblaga” abielludes ja lapse saades Eesti oma mälus alla suruda aga samas ikkagi väita, et tema laps on kõrgest soost).

    Vaatasin veel järele, et “Zara” ise on ka heebreakeelne naisenimi ja tähendab “võõrast”. See tundub loogilisem, aga ikkagi milleks valinuks Zara ema ja isa (või Oksanen) heebreakeelse nime? Et anda edasi, et Zara ema suhtus kogu oma elusse Vladivostokis, sealhulgas Zara isasse ning võib-olla isegi oma lapsesse kui võõrasse? Või peaks otsima veel mingit seost ja viidet juutidele tol ajastul?

    See, et A ja Z on tähestikus erinevais otstes ka päriselt ei veena mind, sest mul tuli meelde ja Wikipedia kinnitas, et ükski versioon eesti tähestikust ei lõpe mitte Z-ga vaid lühiversioon lõpeb Ü-ga, ja võõrhäälikutega tähestik lõpeb Y-ga. Selle teooria järgi oleks Ülle nimena palju rohkem mõtet teinud. Oleks olnud korralik Eesti nimi, tähestiku lõpus. Vaatasin igaks juhuks ka Soome tähestiku üle, aga see lõpeb Ö-ga.

  2. Piret Peiker
    Piret Peiker
    5. juuli, 2010 kell 22:55 | #2

    “Puhastuses” selgub hiljem otsene tegevustiku tasandi põhjus, miks Linda sellise nime valis, aga reeglite järgi ei tohi praegu sellest rääkida. :) Piibli Saaraga on veel see seik, et ta varjas Egiptuses strateegiliselt oma peresidemeid (ei tunnistanud, et Aabraham on tema abikaasa).

  3. 6. juuli, 2010 kell 00:05 | #3

    Jah, iga asi omal ajal :) .

    Üldise kommentaarina tahaksin aga omalt poolt juhtida tähelepanu sellele, et romaani tegelased, kuitahes tõelised ja inimlikud, on siiski tegelased loos ja mitte päris inimesed ning seega oleks vast tark neid analüüsida eeskätt tekstiliste ja mitte psühholoogiliste vahenditega. Ehk siis — selle asemel, et väga sügavuti arutada millised psühholoogilised tegurid viisid nt. Linda või Aliide mõne teo või otsuseni, võiks pigem vaadata millised põhjused või tagajärjed on sellistel otsustel või tegudel romaani seisukohalt — ja kuidas need mõjutavad meid lugejana.

    Psühholoogilisi või ja ajaloolisi küsitavusi on minu arvates “Puhastuses” väga palju, aga isiklikult ei tahagi ma nende kallal väga urgitseda. Näiteks tunduks mulle väga kahtlane, et Vladivostokis üles kasvanud Zaral oleks selline raskus mõista, et kolhoosi põllult vilja võtmine on vargus — ja siin ei olnud küsimus mitte selles, kas Zara arvas, et selline süsteem on õiglane, ta lihtsalt ei saanud aru. See küsitavus realistlikus plaanis muutub aga väga lihtsalt mõistetavaks, kui vaadata kuidas paigutub see konkreetne episood Aliide ja Zara dialoogi ja sedakaudu kogu jutustuse struktuuri metafoorses plaanis. Sisuliselt on tegemist sama olukorraga, millest meil juba ka mustade Volgade juures juttu oli.

    Tähestikku puutuvas — sellised detailid on harva ühesed ja ammendavad. Aliide ja Zara omavaheline distants on romaani alguses joonistatud välja terve hulga erinevate viidetega, tähestik on neist vaid üks (ja ma nõustun täiesti, et see tõlgendus võib olla meelevaldne). Jah, ei eesti ega soome tähestikud ei lõpe Z-ga, kuid see ei piira “Puhastuse” võimalikku tähendusvälja. Seotud näitena tuli mulle pähe “Puhastuse” ingliskeelse tõlke pealkiri, millele ma korra varem ka möödaminnes vihjasin. Eestikeelne sõna “puhastus” (nagu ka soomekeelne originaalversioon “puhdistus”) omab laia ja kahemõttelist tähendusvälja, nagu Marek ka oma esimeses kommentaaris ära märkis — see võib olla puhastus nii argises kui metafüüsilises mõttes, nii väline kui sisemine. Inglise keeles on raamatu pealkirjaks “Purge”, mis kaldub selgelt metafüüsilise poole ning muuhulgas tekitab ingliskeelses lugejas konkreetse assotsiatsiooni, mida eesti- ja soomekeelne variant ei tee — nimelt viidatakse inglise keeles stalinlikele repressioonidele kui “puhastusele” (stalinist purges või koguni the Great Purge). Samas läheb aga sellel juhul kaduma nimelt see kahemõttelisus, Zara vanniskäigu seos pealkirjaga on katkenud.

    Aga nimedest rääkides — ja see läheb nüüd küll juba järgmise osa juurde — kindlasti on üks kogu raamatu silmatorkavamaid nimevalikuid Ingel (ja kui tahta tähestikumaagiat edasi ajada, siis asub tema nimi vist küll kõigis ladina juurtega alfabeetides otse Hansu kõrval :) ) ja kelle puhul on vast seos nime ja tegelaskuju olemuse vahel väga selge. Pigem tahaksin mina arutada selle üle mida Ingel kehastab, kuidas ta paigutub romaani teiste naistegelaste hulka. Teine huvitav tegelane on Martin, kelle nimel on taaskord väga huvitav konnotatsioon — kas keegi tahab proovida pakkuda, milline nimelt?

  4. Marek Laane
    6. juuli, 2010 kell 00:17 | #4

    @Tarmo Jüristo
    Hmm, see vilja varastamise episood mul küll küsimusi ei tekitanud, vaid ma pidasin seda päris loomulikuks isegi: see vilja varastamine toimus ajal, mil sellise asja eest vaat et surmanuhtlusega karistati; Zara aga oli üles kasvanud ajal, mil vargus riigi tagant oli ikka juba päris üleüldine, seda nii siin, Nõukogude Liidu läänepiiril, kui ka seal, idapiiril.

  5. 6. juuli, 2010 kell 00:38 | #5

    @Marek Laane
    Kui seda dialoogi tähelepanelikult lugeda, siis tuleb sealt välja, et Zaras ei tekitanud segadust varastamise fakt, ega ka mitte see, et selle eest karistati. Ta ei saanud aru kuidas oli see vargus, kui Aliide õde oma talu põllult vilja võttis, kui see juba kolhoosile kuulus. 1990.ndate alguses olin mina samuti ca. 20-aastane ning riigi ja isikliku vara (if any) erisuse mõistmine mulle kohe kindlasti keeruline kontseptsioon ei tundunud. Eks erinevad nõukogude inimesed jah austasid seda erisust erineval määral, aga mõistmine siiski vast üldiselt probleemiks ei olnud :) .

  6. Marek Laane
    6. juuli, 2010 kell 00:56 | #6

    @Tarmo Jüristo
    Mul jäi veidi teine mulje: Zara oli algusest peale imestunud, et viljavargus on üldse eriline kuritegu, mille eest “vargaks ja reeturiks” nimetada. See, et tegemist oli sama talu põlluga, selgub alles mõni hetk hiljem. Ja Zaral oli kohe ka täiesti loomulik põhjendus olemas: kui varastas vilja, järelikult oli näljane. Vähemalt mina nägin selles episoodis küll pigem seda hilissovjeetlikku mentaliteeti, kus varastamine (just riigivara varastamine) ei olnud enam üldises mentaliteedis taunitav tegevus, vaid täiesti teadvustatud kui üks ellujäämisstrateegiaid. Isikliku vara vargus oli mõistagi samasugune tabu, nagu see läbi ajaloo on olnud (või siis mitte olnud, oleneb, kelle silme läbi vaadata…)

  7. 6. juuli, 2010 kell 01:56 | #7

    Ah, las ta jääb.. võrreldes nii mõnegi muu asjaga on see viljavarguse koht vägagi leebe ja nagu ma ütlesin, ei ole selliste asjade kallal norimine tegelikult kuigi huvitav ega vii ka suurt kuskile välja. Ma usun, et Kail oli väga õigus, kui ta märkis, et sellised detailid torkavad silma vaid eestikeelsetele lugejatele, kes on ajastu ja kontekstiga isiklikult kokku puutunud. Samas, romaan ei ole ju tegelikult sellest — vaatamata kogu realistlikkusele ei ole “Puhastuse” eesmärgiks vast anda tõetruut pilti ajastust detailides, detailid on ainult vahend ja mitte eesmärk. Selle konkreetse dialoogi eesmärk ja tähendus on tuua jutustusse pööre ja avada uus suund, millele eespool vaid vihjatud on (Zara ema väide, et tal ei ole tädi, samas kui vanaema on Zarale andnud pildi, mis tõestab vastupidist). Vastus seisab Zara ees, aga ta küsimused sumbuvad raadio-hääle sisse.

  8. Riina Raudne
    6. juuli, 2010 kell 10:23 | #8

    Ma olen tegelikult nõus, et ei peaks liigselt detailidesse kinni jääma, ehkki senine arutelu on rikastav olnud.

    Mul on segadus sellega, et kuidas täpselt eristada psühholoogilisi ja tekstilisi vahendeid romaani seisukohalt? Kui me ei arutle romaani tegelaste üle nende psühholoogilistest, filosoofilistest, moraalsetest ja emotsionaalsetest motiividest lähtudes, kui me ei kujuta tegelasi vähemalt korraks ette nagu nad oleksid päris isikud, kas siis ei ole ohtu, et me loeme teksti küll läbi ja tunnistame selle mitmetasandilist tähendusrikkust, aga tegelikult ei jõuagi nende moraalsete küsimuste arutamiseni, mida Oksanen üritab tõstatada?

    Ma loodan väga, et me jõuame kõige selleni ka. Kui tundub, et romaani üks eesmärke on avada tolleaegsete isiklike valikute raskus ja psühholoogiline pinge, siis moraalsed järeldused ei ole minu meelest üldse lihtsad ja üheselt arusaadavad, samuti ei ole selge, et meil on isekeskis sarnased järeldused. Peale eilset teise osa ülelugemist (mis osutus oodatust emotsionaalsemaks ilmselt seoses tegelaste sügavama tundma õppimisega eelmisel nädalal!), ihkab vähemalt minu hing täna tugigruppi selliste teemade arutamiseks nagu: Olles lugejana teadlik kõigest, mis Aliide Tammega juhtus, kas tema teguviis oli õigustatav? Või arusaadav? Kas Aliide näitel võime mõista paljusid teisi kalestunud “kommuniste”? Kas ja millisel hetkel oleks Aliide võinud või pidanud kuidagi teisiti toimima? Kas Roosipuud olid Aliide vastu ebaõiglased?

    Ehkki tekstiline ajastutruudus huvitab endiselt. Kas kellelgi on viiteid S.O. etnograafilise uurimisprotsessi kohta?

  9. 6. juuli, 2010 kell 12:16 | #9

    @Riina Raudne
    Viimase küsimuse osas tean niipalju, et olulisim allikas kirjanikule olid vanad ajakirjad, need pakkuvad tihti olmedetaile, mida ajalooraamatutest ega isegi mälestustest ei leia. Ja neid vanu ajakirju oli Sofi läbi töötanud hoolikalt. Kuid teine oluline allikas on kindlasti tema Lääne-Eestis elav vanaema.

  10. 6. juuli, 2010 kell 14:19 | #10

    @Riina Raudne
    Oma märkusega pidasin ma silmas seda, et romaani tegelased teevad oma valikuid ja otsuseid lähtuvalt jutustuse kontekstist — mitte seepärast, et “neile nii meeldis” või et “nad teisiti ei saanud”, vaid seepärast, et autor nii valis ja tahab meile selle valikuga midagi öelda. On muidugi ainult abiks, kui need valikud on muuhulgas ka psühholoogiliselt usutavad.

    Kui näitena võtta üks kuulus lugu Ivan Krõlovi sulest, siis n.-ö. psühholoogilisel tasemel serveerib rebane kurele joogi taldrikust, kuna ta on kade ja riukalik. Samas tundub minule, et arutades kas rebane oli kade või mitte ja kas tal oli selleks äkki lapsepõlvest mõni hea põhjus (mis muidugi on iseenesest täiesti legitiimsed teemad, mida diskuteerida), kalduksime me eemale selle loo tegelikust pingest ja selgroost — või siis antud juhul moraalist. Krõlov ei võtnud ette üht rebase ja kure kohtumist, mida siis lugejatele kirjeldada, vaid tal oli lugejale midagi öelda ja selle edasi andmiseks kasutas ta kaht tegelast — rebast ja kurge. Rebane on kade ja riukalik, kuna see on loo seisukohalt vajalik.

    Sama kehtib minu arvates muuseas ka ajalooliste detailide kohta. Kui Aliide äkki tõuseks kolmandas osas lauast, haaraks eeskojast kaasa luua ja läheks õue naabri-Ainoga lendluupalli mängima (ja rahustan igaks juhuks siinkohal ette, et seda ei juhtu), siis ajaloolise miljöö ja realismi seisukohalt haaraks suur hulk lugejaid õigustatult kahe käega peast. Samas, analüüsides romaani võiks sellel hetkel küsida — mis juhtus? Kas me äkki peaksime ajaloolise jutustuse asemel lugema seda raamatut hoopis Harry Potteri või minupoolest Garcia Márqueziliku maagilise realismi raamis?

  11. Piret Peiker
    Piret Peiker
    6. juuli, 2010 kell 17:15 | #11

    Moraalsete valikute üle arutamine on samas ilmselt midagi, mida see lugu ja see tekst oma praegusel kujul lugejalt “ootavad”. Aga, Riina, ma ei usu, et oleme SELLES kõik kindlad või ühel nõul, kuidas “Puhastuse” moraalne maailm, tegelased selle osana, on üldse üles ehitatud. Romaani pinnalt moraalist rääkimiseks peaksime mu meelest lahti harutama, mis või kes on selle teksti järgi puhas või räpane, ülev või vastik, hea või kuri. Millised on nende vastandite vahelised piirid ja liikumised, kas on pooltoone? Kas tekst pakub välja moraalseid lõpphinnanguid ja lahendusi? Siis saame arutada, mis me sellisest tekstimaailmast arvame, missuguseid moraalseid järeldusi iseenda ja “päriselu” jaoks teha.

  12. Riina Raudne
    7. juuli, 2010 kell 08:50 | #12

    Hästi, ootan põnevusega.Tekst tundub väga rikas just selle koha pealt, et tegelaste jõudmine mõne teo, tegevuse või harjumuseni on kronoloogiliselt lahti seletatud, me saame keskkonna mõju nende arengupsühholoogiale natuke jälgida, eriti seksuaalse vägivalla liini pidi. Esimeses osas oli kirjeldatud tagajärgi Zara ja Aliide kogetule, teises osas jääb Linda peaaegu tummaks ja hakkab oma kätt kahvliga torkima peale intsidenti vallamajas toimunud ülekuulamisel (lk.145). Ka hiljem, Zara emana, ei räägi ta suurt midagi. Võluv Theodor Kruusi tütar, kes (lk. 117) lunastab oma isa välja öösiti miilitsa juures käies, kleiti seljast ja sukki jalast võttes, ja miilitsa ette põlivtades, poob end hiljem üles (lk. 172).

    Ehk siis, Tarmo viidatud raamistikus, autori valikul saab lugeja mitmel korral näha, mis need “head põhjused lapsepõlvest” on.

  13. 7. juuli, 2010 kell 17:35 | #13

    @Riina Raudne
    Jah, aga ärme jää lihtsalt selle tõdemuse juurde pidama. Kui korraks sellest psühholoogilisest plaanist taanduda ja vaadata kuidas sobituvad Linda ja Teodor Kruusi tütre lood suurde plaani, siis minu jaoks haagivad need mõlemad täpselt selle teemaga, mille Sa isegi varem üles tõstsid — okupatsioon kui vägistamine. Nii Linda enesevigastuslik käitumine ja vaikimine kui Teodor Kruusi tütre enesetapp ütlevad selles raamis, et okupatsioon ei olnud pelgalt vägivald selle põlvkonna vastu, kes 1939. aasta paiku oma otsuseid langetas või langetamata jättis, vaid sandistas ka järgmise põlvkonna — ja mõeldes Zara ning Talvi peale, veel sealt edasigi.

    Vallamaja keldris sai Aliidest Linda piinaja füüsilises mõttes. Veidi hiljem saab temast aga kaasosaline küüditamises, mis on romaani kontekstis samasugune piinamine, ainult rahva tasemel.

  14. Piret Peiker
    Piret Peiker
    7. juuli, 2010 kell 19:10 | #14

    See läheb natuke teie arutluse otsesest teemast kõrvale, aga minu meelest on sellel lisaefekt, et okupatsiooni kujutatakse läbivalt seksuaalse vägivalla metafoori kaudu. Ka sellel, miks Aliidest saab kaasosaline küüditamises on ju tegelikult otseselt seksuaalsed motiivid. Kas ei hakka tunduma, et igasugune vägivald on alati seksuaalne vägivald?

  15. Marek Laane
    7. juuli, 2010 kell 19:50 | #15

    @Piret Peiker
    Raamatuväliselt võib ju öelda, et seksuaalne vägivald on kõige selgem ja räigem näide vägivallast üldse. Mõned vägivallaliigid, nt vaimne vägivald, võivad ju olla tegelikult hullemadki, aga nende toimimine ei ole nii sirgjooneline ja otsene. Seksuaalne vägivald seevastu on vahetu inimese autonoomia rikkumine ning lisaks ka muidu ju üldiselt positiivse tooniga seksuaalsuse väärastamine (naudingut pakkuva armuühenduse asemel). Ja on ka selge, et see teema puudutab mõnevõrra rohkem naisi, sest enamikul juhtudel on ju seksuaalne vägivald just naiste pihta suunatud. Sellisena on seksuaalne vägivald nii füüsilisel kui metafoorsel tasandil väga võimas kujund, olgu vastuvõtja mis soost tahes.

  16. Riina Raudne
    8. juuli, 2010 kell 08:10 | #16

    @Piret Peiker
    See kommentaar ei lähe minu meelest üldse arutluse otsest teemast kõrvale :)
    Tahaks selle okupatsiooni võrdluse vägistamisega kohe põhjalikult lahti arutada, kaardistada, joonistada kontseptuaalse mudeli. Siiani me näime ühel nõul olevat, et seksuaalse vägivalla metafoor aitab mõista, kuidas okupatsioon tungis ihusse, hinge ja meeltesse, kõige isiklikemasse suhetesse ja hävitas usalduse. Kas metafoori saab laiendada ka nii, et seksuaalse vägivalla psühholoogilised tagajärgeded on kuidagi nõukogude või praegusaja ühiskonna tasemel nähtavad? Panen siia üheks sissejuhatavaks taustamaterjaliks ühe Wikipedia lingi http://en.wikipedia.org/wiki/Rape_trauma_syndrome , siis me teame, millega me seda võrdleme ja saame informeeritult otsustada, kas ja millise määrani on tegemist mõistliku metafooriga.

    Seksuaalne vägivald on veel selles suhtes huvitav kujund, et piir, kust täiskasvanutevaheline mõlemapoolse nõusolekuga seks läheb üle vägivallaks, ei ole kõigis situatsioonides üheselt määratletav. Seetõttu on seksuaalne vägivald tugevalt seotud häbiga, ohvril tuleb tihti kaitsta end süüdistuste eest, et ta on ise kõlvatute kommete või mõtetega, tegelikult kutsus selle ise esile või kuidagi vääris seda (nagu Zaragi esimeses osas).

    Isiku tasandil oli Aliide juba ette natuke kõlvatutue mõtetega, ta himustas oma õe meest ning kiusas passiivselt-agressiivselt Lindat. Aga samas minu tunnetus teise osa põhjal on, et ehkki tal olid küsitava konstruktiivsusega, lapsikud, isiklikud motiivid perekonnasiseses dünaamikas, suurtes asjades näitab Oksanen teda oma perekonnale lojaalsena. Mind on Oksanen teise osa lõpuks pigem veennud, et Aliide oli kommunismi täielik ja vaieldamatu ohver (vallamaja vägistamine ja Linda piinamine) ENNE, kui ta alla andis, punanurga tüdrukuks sai ja sunniti allakirjutama süüdistustele Ingli vastu.

    Ühiskonna tasandil tundub, et meie rahvusliku narratiiviga ei lähe päriselt kokku see, et eestlaste hulgas oli neid, kes kommunismi imesse uskusid, teisi Siberisse saatsid või kogu asjast muul moel tahtsid kasu lõigata (vt. Kaarel Tarandi arvustust “Puhastusele” Sirbis). Samuti, lõppeks pidi ju ühiskond tervikuna vähemalt pinnapealselt ja välises käitumises kommunismile viiekümneks aastaks “anduma” (ja orgasmigi teesklema). Minu raamatuväline küsimus: kas meil ühiskonnana on okupatsiooni pärast häbi? Kas meil on häbi sarnasel moel, kui vägistatud naisel? Kuidas me selle häbi ära tunneme ja seda mõõdame, mis võiks olla mõned indikaatorid?

  17. Piret Peiker
    Piret Peiker
    8. juuli, 2010 kell 17:04 | #17

    Kõigepealt - sada protsenti nõus Marekiga, et see on väga mõjus teema, mis lugeja emotsioone suure tõenäosusega sügavalt puudutab. Millegi nii võimsa kujutamist ja kasutamist on alati oluline täpselt analüüsida.

    Ma olen üldiselt nõus, et seksuaalse vägivalla tarvitamine on romaanis okupatsiooni metafoori rollis (okupatsioon oli nagu vägistamine). Samas aga on seos ka metonüümiline, seksuaalne vägivald oli nõukogude okupatsiooni üks aspekte. Ja Oksanen ise rõhutab, et talle on oluline kirjutada sellest, mis naistega tegelikult juhtus, vägivallast naiste vastu. Kas on selge, kuidas need kaks asja omavahel suhtestuvad, millest romaan siis õieti räägib, kas ainult nõukogude okupatsioonist või ka naistevastasest vägivallast? Mu meelest Riina viimased küsimused ei ole sugugi ainult raamatuvälised, vaid me peame ka romaani kontekstis endalt küsima, kuidas mõjutab see, mis me arvame naistevastasest vägivallast ja selle ohvritest-toimepanejatest seda, kuidas me loeme Oksase kirjeldusi okupatsioonist.

    Tahaksin öelda ka veel Aliide kohta, et muidu olen ma Riina analüüsiga sellest tegelasest täiesti nõus, ainult et mulle pole selge, miks nimetada teda kohandujaks. Ainukesed hüved, mis ta nõukogude korrast lõikab — tegelikult üldse vist kõik ta poliitilised valikud — on seotud ta seksuaalsete traumadega ning seksuaalsete ihadega. Ta mitte ei kohandu, vaid on just nimelt fikseerunud. See teeb ta sama abituks, kui on Ingel.

  18. Marek Laane
    8. juuli, 2010 kell 17:24 | #18

    @Piret Peiker
    Kui ma nii kaugele jõuan, et teisest osast kirjutada, pööran ehk sellele rohkem tähelepanu, aga mul on (just tolle teise osa taustal) jäänud mulje, et Aliide on “kohanduja” eelkõige ühel põhjusel: äraütlemata suur soov olla väärikas (ma ei ole kindel, kas see on päris hea sõna, aga paremat ei tule pähe) - mis ka ei oleks, vähemalt väliselt peab kõik olema parimas korras, sukad jalas, hirmu ega läbielatut ei tohi keegi ka näovirvendusest lugeda, abielu “õige mehega” peab kustutama kõik võimalikud viited millelegi vääritule jne. Siin, esimeses osas, kajastub see veidi vaoshoitumalt või mitte nii mõistetavalt neis kiviloopimise ja uksesodimise juttudes. See on ilmselt sellise viktoriaanliku kasvatuse mõju (ehkki romaanis vähemalt seni pole nende perest suurt midagi räägitud), võib-olla ka osaliselt soov olla (vähemalt väliselt) sama hea kui too “ingellik” õde…

  19. Riina Raudne
    9. juuli, 2010 kell 09:25 | #19

    @Marek Laane
    Mareki kommentaarile vastuseks- mul ei jäänud muljet, et Aliidele oleks tohutult korda läinud, mida teised peale Hansu arvavad. Kui talle oleks korda läinud olla üks korralik eesti naine, siis oleks ta pigem vist selle Hansu teema üldse paremini läbi mõelnud ja kellegagi varem abiellunud. Ja mulle tundus, et tema kõige tugevam põhjus Martiniga abiellumiseks oli turvalisus, millest eluspüsimiseks oluline aspekt oli nõuka ajal see, kuidas teistele välja paistis, kuna kellegi ideoloogiline suund ei olnud enam täpselt teada, Või mis te arvate? Aga sellega ma olen nõus, et enda võrdlemine Ingliga oli Aliide üks põhilisi kognitiivseid protsesse ja Hansu-suunalises tegevuses oli tema üks eesmärke olla sama hea kui Ingel.

    Piretiga olen ka tegelikult nõus. Jah, Hansu-fiksatsioon hoidis Aliidet kinni ja ei lasknud tal oma eluga edasi minna. Kohanemise all pidasin silmas Aliide otsust hakata elama kommunistlikku elu, kui ta oli aru saanud, et keskkond on nii põhjalikult muutunud, et eelneva reaalsuse kehtimist soovides või väljendades, tuleb iga päev eluga riskida. Siin võib aastaaegade vaheldumine võrlduseks olla- ehkki suvi ja rannailm võivad väga meeldida ja selle tagasitulekusse uskumine võib aidata talve üle elada, kui tuleb lumi maha ja väljas on -20C, siis ei saa enam päevitusriietega randa minna ja mõistlik on välja tuua puhvaika. Aliide sai aru, et 1948. aastaks oli kommunism keskkonda nii oluliselt muutnud, et sellega vähemalt oma välises käitumises mingi kooskõla saavutada (mimikri!) oli adekvaatne kohanemine. Ingel ja Hans justkui ei kohanenud.
    Võibolla siis selline paradoks, et Aliide oli fikseerunud oma eraelus, aga suutis keskkonnaga kohaneda. Selle näiteks on ka Aliide mõtted eestist enne venelaste tagasitulekut põgeneda. Aga jällegi, Hansu-fiksatsioon hoidis teda kinni.
    Inglil oli jälle toimiv eraelu, aga ta ei kohanenud keskkonna muutustega. (Siin tulevad taas pähe viited naiselikkusele ja karjäär/kodu tasakaalu kujutamisele laiemalt). Ingli valikud ei olnud muidugi ka kerged ja kuna ta ei ole läbipaistev, siis me ei tea, kas ta mõlgutas mõtteid kommunismiga kohanemisest.

    Väga hea tähelepanek, et see kuidas me suhtume vägistajaisse, aitab siin kujundada meie suhtumist okupatsiooni. Hmmm. Selle peale tuleb mõelda.

Kommentaarid on suletud.