Esileht > Kriitika > Ühispuhastus − 2. osa sissejuhatuseks

Ühispuhastus − 2. osa sissejuhatuseks

5. juuli, 2010 Piret Peiker

Teise osa füürerikõnedest ja õunapuuõitest rääkiv moto viitab ka sinnapoole, et Mareki mõlemad ennustused romaani edasise käigu kohta lähevad täppi ja hargnema hakkavad nii suure ajalooga seotud sündmused kui igivanad armastuseteemad.

Jätaksin meelsasti eelmise nädala soovitused jõusse, kuna need pole oma aktuaalsust kaotanud ja lisan teist osa silmas pidades paar täpsustust ja edasiarendust.

Arutasime eelmisel nädalal selle üle, kuidas on tegelastena kirjeldatud ja kujutatud Aliidet, Zarat ja Pašat. Kas teises osas muutub nendega seoses midagi, tekib uusi nüansse? Kuidas joonistuvad välja uued tegelased? Tähele tasub panna, mida ja kuidas saame/ei saa teada nende välimuse, lõhna, harjumuste jne. kohta; nimesid; tegelase läbipaistvust või -paistmatust; missugusest perspektiivist me kedagi tajume, kas  ”ülalt”, “seestpoolt” või näiteks hoopis mõne teise tegelase subjektiivse pilgu läbi. Kas tegelased rühmituvad või vastanduvad mingisuguste omaduste alusel?

Hoidised ja ürdid olid juba esimeses osas tähtsad, teise osa puhul võiksime pikemalt arutada, mis rolli toit mängib ja kuidas romaan sellest räägib. Missugused tegevused, suhted, tunded, väärtushinnangud on toiduga seotud, missugused kujundid ja sümboolsed tähendused? Mul isiklikult hakkasid siin kummitama võrdlused kahe päris erineva tekstiga, milles mõlemas on aga toit samuti oluline – Joanne Harrise romaani “Šokolaad” ekraniseeringuga (oli hiljuti telekas) ning Andrus Kivirähu näidendiga “Eesti matus”.

Kas teine osa tekitab lisamõtteid selles osas, missuguste žanritega “Puhastus” suhtestub? Seni oleme üsna ühel nõul lugenud seda realistlikus võtmes, aga näiteks arvustaja Oscar Villalon ütleb, et “Puhastus” seostub tema jaoks muinasjutu ja film noir‘iga.

Vägivalda, nagu kõike muudki, võib kujutada väga erinevalt ja erineva efektiga. Mis multifilmis ajab naerma, võib realistlikku draamat vaadates tekitada näiteks kaastunnet või viha, mõnes thrilleri kontekstis võibolla hoopis erutust ja põnevust. Kuidas on vägivalda kujutatud “Puhastuse” esimeses ja teises osas? Mida on millalgi öeldud (või ütlemata jäetud) ja kuidas on öeldud? Ja korrates Riina väga head küsimust – miks on läbivaks teemaks (kujundiks?) just seksuaalne vägivald? Üks vastus on, et nagu Oksanen ise ütleb, tahab ta kirjutada just naiste ajalugu. Aga ka seda tehes oleks ju võinud keskseks kirjutada mõne muu probleemi. Võiks ehk küsida ka nii, et mis efekt sellel teemal on? Kuidas see muudaks romaani lugemise kogemust, kui selles ei mängiks nii olulist rolli seksuaalne vägivald?

Lõputuseks ütlen sama, mis eelmisel nädalal Tarmo, et need lähtekohad, mis mina siin kirja panin, ei ole kellelegi kuidagi kohustuslikud. Palun tulge julgesti välja ka teistsuguste küsimuste või vastustega. Head lugemist ja arutamist!

Categories: Kriitika Tags:
  1. Riina Raudne
    7. juuli, 2010 kell 09:43 | #1

    Teises osas oli nii palju põnevaid teemasid, mida arutada, ma teen siin paariga otsa lahti. Leidsin Sofi Oksaneni kodukalt veel arutelu juhise “Puhastuse” jaoks, otsene viide teemadele, millele autor soovib lugejate tähelepanu juhtida. http://sofioksanen.com/books/purge/ Kui on huvi, siis võib sealt ka küsimusi võtta lisaks Pireti pakututele.

    Mõned teemad tunduvad pealtnäha lihtsad, paljud kisuvad jälle sinna va moraali valda. Aga huvitava perspektiiviga on küsimused, mille puhul ma ise tabasin end väljakujunenud hoiakutelt ja poleks ilmselt ise selle peale tulnud, et võiks ju hoopis analüüsida. Aga kui niimoodi inglise keeles lugeda ja mõelda populaarse küsimuse peale (nagu Kaarel Tarand oma Sirbi arvustuses), et mis välismaalased eestlastest “Puhastuse” põhjal arvaksid, siis on huvitavad küsimused küll. Ja need oleks kõik päris lahedad lõpukirjandi teemad.

    Mis Sa arvad Hansu otsusest metsa minna? (Õige otsus!)
    Kas Hans armastab oma riiki rohkem kui oma perekonda? (Mh, nii ei saa küsida)
    Kas Hans on vapper või arg? (Vapper).
    Mis Sa arvad Hansu otsusest elada varjatult, Aliide ja Martiniga ühe katuse all? (Ta ei saanud sinna midagi parata).
    Kas ta allub Aliide tahtele liiga kergesti? (Ei).

    (OK, nali, sry :))

    Aga veel huvitavaid küsimusi sellelt juhiselt teise osa jaoks:
    Kas Ingel on nii puhas ja süütu kui ta paistab?
    Kas Aliide on halb inimene?
    Kas Aliide ja Ingli teod on õigustatavad?

    Mul tekkis idee, et loetavuse huvides võiksime hoida formaati “1 teema kommentaari kohta”. Siis oleks kommentaarid lühemad ja selgem, mille kohta nad käivad, ja ei peaks pikast tekstist vajalikke lõike uuesti otsima. Kas nii saab teha, et iga uue teemaga uut thread’i alustada, ja et teiste vastused tuleks sinna alla?

  2. Riina Raudne
    7. juuli, 2010 kell 13:27 | #2

    Ma alustan Ingli teemaga, üritades vastata mõnele Pireti poolt ettepandud küsimusele. Ingel on Aliide kadestamisväärne vanem õde, kes on headuse, puhtuse, tubliduse ja kodunduse etalon.

    Ingel ei ole just tavaline eesti naise nimi, küll aga võimas ja otsene metafoor. Oksanen kirjeldab Inglit justkui olekski tema müütiline täiuslikkus olulisem kui ta isikuna. Ingel on peaaegu täiesti läbipaistmatu- lugeja ei saa lugeda tema enda kognitiivse protsessi kohta. Esimeses osas näeme teda läbi Zara silmade, teises osas läbi Aliide vildaka, imetleva, pidevalt võrdleva ja alaväärsust tundva perspektiivi. Inglile “ei kehti maapealsed seadused”, “tema higi on kannikalõhnaline” , ta tegi kõike puhtalt ja võitis Maanorte Ühenduse lüpsivõistlused (lk 99).

    Pakun välja, et Ingli (ja võib-olla ka Ingli, Hansu ja Linda pere) metafoor käib nõukogude ja praegusaja mälestuse-müüdi kohta Eesti Aja Eestist, mis olevat olnud, nagu Ingelgi, praktiliselt absoluutselt arenenud, eesrindlik ja eetiline paik.
    See vastandub nõukogude Eestile, kus elavad reaalsed inimesed oma reaalset, kohmakat, kompromissidega ja alaväärtuslikku elu. Nad elavad reaalselt kehtivate, maapealsete, kirjutamata ja kirjutatud nõugude seaduste järgi, ja igatsevad olla kusagil/miskit muud, ingellikumat (nagu Aliide).

    Ingel on metafoor ka traditsioonilisele ja täiuslikule naiselikkusele: ilus, hoolitsev, hea kokk, stressi olukorras nõrk, nutma puhkev, kaitset vajav.
    Ta vastandub Aliidele, kes ei ole müütiline vaid tuttav ja läbipaistev, kes on köögis kohmakas, kelle seelik rebeneb, kes rumalal ja tüütul kombel ihkab lootusetult kättesaamatut, lubamatut meest. Aliide on strateegiline, tugev, proaktiivne, adapteeruv, hetke tegevusele keskenduv, tal on ülejäänud seltskonnaga võrreldes silmapaistev poliitiline tunnetus.

    Ingel on puhas ja süütu, tal ei tule selles raamatus ette mitte ühtki seksuaalset apsakat või kompromissi. Kuna ta on läbipaistmatu, siis ei ole teada, kuidas võis olla tema mõtetega, aga Oksanen ei viita millelegi ebasündsusele.
    Aliide on juba ette ebanaiselik ja ebapuhaste mõtetega, sest omaeanda õe meest. Aga tal on ka õnnetus saada vägistatuks, sunnituks oma õetütre kallal vägivalda tarvitama, ja lõpuks abielluda turvalisuse nimel kommunistiga.

    Ingel on hinges ja ihus lõpuni truu oma eesti mehele ja oma kodumaale. Aliide Truu ei ole.

  3. 7. juuli, 2010 kell 15:09 | #3

    Tahtsin vaid selle Ingli nime kohta lisada, et Hiiumaal on see üsna levinud naisenimi (näiteks elas veel hiljuti Emmastes naisterahvas kelle eesnimi oli Ingel ja perekonnanimi Aiaaugupeal), ja ka Lääne-Eestis täitsa esinev. (Tõsi, kui ma õieti mäletan, siis Sofi tunnistas millalgi, et mõtles selle nime välja romaani huvides ja alles hiljem avastas, et see nimi on Eestis täitsa olemas.)

  4. 7. juuli, 2010 kell 16:07 | #4

    @Riina Raudne
    See, kas inglased “Puhastust” lugedes tingimata eestlaste peale mõtlevad on omaette huvitav küsimus (viitan siin tagasi Pireti kommentaarile, kuidas üks ingliskeelne arvustus paigutas “Puhastuse” muinasjutu ja film noiri vahele, mis žanriliselt langeb ju kuskile vendade Grimmide kanti). Ka hiljutine “Puhastuse” arvustus Economisti veergudel ütleb, et kuigi lugu leiab aset Eestis, räägib see tegelikult kogu Ida-Euroopast, Baltikumist Musta mereni. Selles suhtes on väga põnev vaadata sealtsamast Sofi Oksase veebilehelt “Puhastuse” erinevate tõlgete kaanekujundusi — tšehhikeelses versioonis on näiteks kaanel noorema ja vanema naise portreefoto, mis annab Zarale ja Aliidele kohe konkreetse “näo”, rootsikeelse versiooni kaas viitab vägivallale, prantsuse versioonis sarnaneb kõrvarõngas väga ahelatele. Nii palju erinevaid mooduseid kuidas sama jutustust raamida!

    Tulles nüüd reading guide-i ja ka Riina poolt sealt välja nopitud küsimuste juurde — minule tundub, et pea kõiki neid küsimusi võiks esitada natuke teises vormis. Selle asemel, et küsida “Kas Hans on vapper või arg?” võiks hoopis proovida nii: “kuidas on Hans vapper või arg?” Samuti: kuidas on Aliide halb, mis täpselt teeb ta “halvaks” (ja siin on võimalikke vastuseid kindlasti mitu)? Miite ainult kas vaid kuidas on Aliide ja Ingli teod õigustatavad, kuidas nende õigustused erinevad? Mida üldse tähendavad romaani mõistes sellised kategooriad nagu argus ja vaprus, puhtus ja räpasus, täiuslikkus ja selleni mitte küündimine? Kuidas need välja joonistuvad?

    Kui neid küsimusi nüüd mõne näite varal harutama hakata, siis Ingli kirjeldus lk. 99 on hea näide ühest äärest ja seda on hea võrrelda nt. Martini kirjeldusega (mis on muide, nagu Ingligi puhul, antud Aliide vaatenurgast):

    “Martini hammaste vahel oli alati sibulapealse ribasid ning mees oli tugeva kehaehitusega. Tal olid tugevad lihased, kuid käsivartel rippus lõtv nahk, kaenlaaluste juurest ulatusid peaaegu õlgadeni suured poorid. Pikad kaenlakarvad olid higikollakad ja jämedusele vaatamata haprakesed, nagu roostes traadid. Koobast meenutav naba ja peaaegu põlvedeni rippuvad munandid. Oli raske ette kujutada, et tal olid kunagi olnud noore mehe trimmis munad. Ta poorid olid tulvil rasva, mille lõhn vaheldus vastavalt sellele, mida ta sõi. Või kujutas Aliide lihtsalt endale ette.” (lk. 138)

    Martin, kes kehastab loos tõsiusklikku kommunisti (ta nime konnotatsioon, millele ma eelmisel nädalal viitasin, on muide Martin Luther), on visandatud füüsiliselt eemaletõukavana, ta haiseb mitte ainult higi vaid ka sibula järele ning see viitab omakorda võõrastele mõjudele, see on lõhn, mida Hans oma esimese osa alguses olnud päevikusissekandes tundis ja jälestas ning mille peale Ingel märgib, et “Aliide oli hakanud haisema nagu venelane” (lk. 139). Huvitav on siin tähele panna muide ka seda, et näiteks Lavrenti ja Paša, olles venelased, ometigi ei haise ega ole räpased — nad on kindlasti vastumeelsed ja ebameeldivad tegelased, seda aga teisel moel. Lavrentit ja Pašat markeerivad mitte lõhnad, vaid nahkpintsakud, mida romaanis kannavad ka NKVD-istid (vt. nt. lk 124).

    Rääkides venelastest ja nendega seotu kujutamisest on taaskord huvitav märgata, et “päris venelasi” on kogu loos üsna napilt, samas on nad väga selgelt kohal läbi erinevate detailide — sibulahais, päevalilleseemnete kestad põrandal, millest üle kõndides on tunne, nagu kõnniks üle mardikate - (lk. 163-164). Venemaalt tagasi saabunud pere teeb toast lambalauda ja seob lambad ilusa saksa klaveri külge (lk. 170).

    Nii Ingel kui Hans ütlevad Aliidele, et tema usk on liiga nõrk (lk. 108 ja 165). Mulle tundub huvitav mõelda millele see usk viitab? Kas Aliide puhul on tegemist tahtmatuse või suutmatusega uskuda? Kas Aliide üldse usub millessegi, kas tal on olemas selged kategooriad sellest, mis on hea ja mis on halb, mis on lubatud ja mis lubamatu? Või on asi nii, nagu Ingliga koos (või õigemini tema juhendamisel) peetidest siirupit keetes, kus Aliide nina erinevate lõhnade varjundeis mingit vahet ei tee (lk. 110)?

    Teises osas avaneb vast ka see, miks on romaani ühe tegevusliini asukohaks nimelt Berliin — lugedes “Puhastust” ajaloolises ja metafoorses plaanis loona Eesti rahva kannatustest, paigutuvad need teise osa kontekstis ju just Venemaa ja Saksamaa vahele.

    Aga kohanimede sümboolikast rääkides on huvitav ka Tšernobõl, mis teise osa lõpetab ning on metafoorselt seotud Martini surmaga. Jällegi, millele see viitab?

  5. Riina Raudne
    7. juuli, 2010 kell 17:48 | #5

    @Tarmo Jüristo
    Tarmo, väga lahe kokkuvõte ja sa tood siin välja mõned eriti magusad palad. Ma loodan, et kõik just täpselt neile küsimustele oma vastuse annavad, oleks tore tunnetusi võrrelda. 

    Ma lihtsalt tahtsin siin täpselt arvet pidada ja naljaga pooleks ära märkida, kuidas Sa soovitad, et  Hansu puhul võiks küsida mitte kas, vaid KUIDAS ta on vapper või arg, samas kui Aliide puhul me võiks küsida, kas sel naisel ÜLDSE oli mingi võime lõhna varjundeid tunda, ehkki me loeme läbi otsereportaazhi tema peast, Martini kaisust, kui võigas see lõhn talle oli. Ja kas tal üldse olid mingid moraalsed kategooriad. Just sayin’.

    Mina arvan, et nii Hansu kui Aliide puhul sunnib kas-küsimus põhjalikumale arutelule, sest lisaks kuidas-küsimustele tuleb leida vastus ka sellele, kuidas positiivne ja negatiivne tõendusmaterjal juba meie olemasoleva maailmapildi, hoiakutega ja stereotüüpidega suhestub (ja endale ehk uut ruumigi teeb), kumb pool tundub lõpuks veenvam, ja milliste moraalsete järeldusteni see siis viib.

    Mul on palju öelda sel teemal, aga rahustav trenn enne korraks:))) 

  6. 7. juuli, 2010 kell 18:08 | #6

    @Riina Raudne
    Tuleb siiski täpsustada, et ma ei küsinud, kas Aliidel on üldse võime lõhna varjundeid tunda — see tal väga selgelt on (lk. 139: “Kuid see lõhn. Kõigepealt püüdis Aliide terve päev suu kaudu hingata. Lõpuks ta harjus sellega.”). Aga selle asemel, et praegu täpsustada, mida ma silmas pidasin, küsiksin hoopis vastu — kuidas sina tõlgendad seda siirupikeetmise episoodi? Miks seda vaja oli ja millest see räägib (lisaks peetidest siirupi keetmisele, muidugi)?

  7. Piret Peiker
    Piret Peiker
    7. juuli, 2010 kell 18:34 | #7

    Arvustus, mis “Puhastust” muinasjutu ja noir’iga võrdleb, on nii põgus, et tegelikult ei selgu, miks üks või teine kõrvutus. Ma kindlalt ei tea, aga arvan, et muinasjutu sarnaseks võivad selle kellegi jaoks muuta just sellised kõikehaaravad kontrastid “heade” ja “halbade” tegelaste vahel, mis teie värvikast Ingli ja Martini võrdlusest välja tuleb. Juhtus nii, et lugesin romaanist esimesena just seda Ingli kirjeldust lk. 99, teadmata tervikkonteksti. Niiviisi lugedes olin tookord kindel, et tegemist on mingisuguse paroodiaga, mis meenutab näiteks nõukogudeaegsete propagandaromaanide positiivsete tegelaste kirjeldusi (mõistagi vöib aga “Eesti aja” idealiseerimine sarnane välja näha). Samas on ilmselt tähenduslik, et, nagu ütlete, näeme Inglit ja Martinit läbi Aliide. Kas see annab vihje, et tegelikult on Aliidel selge, isegi liialdatud, hea ja halva eristus? Mis ei ole Aliide nägemus vaid autori viide, on Martini nime seos Lutheriga, mis muudab tegelase ehk pisut ambivalentsemaks.

    Aga miks film noir? Jällegi, ma ei tea, aga seda žanri seostatakse ekspressionismist mõjutatud kujutuslaadiga, kus näiliselt olustikuliselt detailil on põhiliselt emotsionaalne tähendus. Samuti, selle žanri maailmas on igasugused inimlikud teod ja otsused motiveeritud eelkõige seksuaalsete kirgedega.

  8. Riina Raudne
    7. juuli, 2010 kell 19:36 | #8

    @Tarmo Jüristo
    Hmm, seda siirupikeetmise episoodi ma tõlgendasin lihtsalt osana sellest tõendusmaterjalist, et Aliide oli Inglist jätkuvalt viletsam kokk, muud tähendust ei osanud leida. Miks just suhkrupeet, sellest ka ei saa aru. Aga see episood koos suure ja valge peedisaagiga vist viitab sellele, et sakslaste tagasitulekut saatis üldine optimismi ja lootuse laine, samas oli olukord ikkagi ebakindel ja tüdrukud püüdsid endale tubast sagimist leida. Ma ei tea. Mis te kõik arvate?

  9. 7. juuli, 2010 kell 20:49 | #9

    @Riina Raudne
    Noh, ma arvan, et seal on kindlasti midagi enamat, kui lihtsalt see, et Aliide on Inglist viletsam kokk — on ju kogu peatüki pealkiri “Rindejoone kõmin muutub siirupi lõhnaks”.

    Omapoolsete moraalsete hinnangute andmisega tegelastele võiks hetkel veel vast tagasi hoida — oleme raamatuga vaid poole peal ning vähemalt mina olen Piretiga väga nõus, et meil pole veel kaugeltki selge milline on kogu romaani moraalne raamistik, millesse tegelaste teod paigutuvad. Mõelgem kasvõi selle peale, kuidas on meie arusaam Aliide tegelaskujust esimese osaga võrreldes muutunud…

  10. Riina Raudne
    8. juuli, 2010 kell 09:21 | #10

    @Tarmo Jüristo
    Ma annan vahepeal oma vastused Tarmo eilsetele kas-küsimustele Aliide kohta.

    “Nii Ingel kui Hans ütlevad Aliidele, et tema usk on liiga nõrk (lk. 108 ja 165). Mulle tundub huvitav mõelda, millele see usk viitab? ”
    Mulle ka. Leheküljel 108, kui Ingel ütleb, et Aliide usk ei ole piisavalt tugev, siis on see vastuseks Aliide ääri-veeri ettepanekule põgeneda sõja eest välismaale, siis “kui veel saaks”. Jälle näitab Oksanen siin Aliide võimet ette mõelda, olla pro-aktiivne, planeerida, kohaneda, peret päästa. Aliide muuseas ei sa Inglit nõusse ega põgene ka üksi, sest on Hansule lubanud, et kaitseb Inglit.

    Ingli usk on küll tugevam, aga Ingel ei ehita oma usku ajalehtedele, vaid hoopis palvetele ja Juhan Liivi ridadele: “Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta”.

    Hans ütleb, et Aliidel on vähe usku sellesse, et Lääs tuleb Eestile appi ja et Eesti saab taas kord vabaks. Ta ütleb seda aastal 1949, spetsiifiliselt väljendades oma usku, et Roosevelt, kes on selleks ajaks 4 aastat surnud, tuleb Eestile appi.

    Hansu ega Ingli enda usk ei ole minu arvates tõsiseltvõetav, samas kui Aliide realismitaju on see, mis jutustuses mitu korda elusid päästab. Küll aga on siinkohal võimalik esitada üks viljakas kuidas-küsimus Hansu kohta: kuidas Hans ise oma usu säilitas? (Ma saan aru, et see ei ole otseselt tekstiline küsimus, aga siiski intrigeeriv loogika seisukohalt).

    Üks paljudest võimalikest teooriatest võiks olla, et äkki aitas ta sirgeseljalisust ja ainuõigetele väärtusele kindlaks jäämist säilitada elamine illusioonis, mille lõid tema jaoks hoolivalt kaks teda armastavat ja ennastohverdavat naist, ja mille igapäevasele, aastatepikkusele ülalhoidmisele aitas kaasa isegi tema pisike eesti tütar. Hans nimelt ju ei teadnud, mida Aliide, Ingel ja Linda läbi elasid, ja oleks huvitav ette kujutada, kuidas nendest vägistamistest teadlik olemine oleks või ei oleks Hansu usku mõjutanud.

    Selline lõik leheküljelt 135:

    “.. ning Hans ei rääkinud Aliidega nädal aega. Kuid Aliidel oli ükskõik. Mida Hans ülepea tema elust teadis, mida ta teadis sellest, millist elu ta väljaspool elama pidi, mida ta teadis sellest, kuidas oli lamada vallamaja keldris kivipõrandal, sinelimeeste sitt piki selga maha valgumas. Või muidugi, Hansu arvamus polnud talle ükskõik, kaugeltki mitte, kuid ta vajas kedagi, kes oli nagu Martin, ja Martin hakkas töökale punanurga tüdrukule silma viskama.”

    Kas Aliide puhul on tegemist tahtmatuse või suutmatusega uskuda?
    Aliide puhul on tegemist pragmaatilise tarkusega “uskumine” lõpetada ja lootusetult muutunud keskkonnaga kohaneda. Selle järelduseni aitasid tal jõuda 1947. aasta ööd vallamaja keldripõrandal ja üldine reaalsusetaju, millest Hansu ega Ingli puhul rääkida ei saa.

    Kas Aliide üldse millessegi usub?
    Jah. Väikestes asjades on tal neurootiline uskumus, et ta ei ole Ingliga võrreldes piisavalt hea, et tema armastatu ei taha teda. Et Ingel esindab kõike seda, mida mehed tahavad, ja mida tahab Hans. Samuti usub Aliide, et vanarahva tarkuse, looduse märkide tundmise ja nõiakunsti abil saab reaalsust muuta. Aliide usub ja loodab, et kunagi saab ta Hansu endale. Suurtes asjades usub Aliide ellu jäämisse, sellesse, et tema lähedastel võimalikult turvaline oleks, sellesse, et ükskõik kui vastuvõetamatu, iiveldama-ajav, ihusse, hinge ja meeltesse tungiv see ka ei ole, pragmaatiline lähenemine nõuab lõpuks vähemalt oma käitumises ümbritsevale keskkonnaga kohanemist. Aliide usub, et igas olukorras on võimalik midagi välja mõelda, tegutseda ja tegude abil asju parandada.

    Kas tal on olemas selged kategooriad selle kohta, mis on hea ja halb, mis on lubatud ja lubamatu?
    Oma romantilises elus ja Hansu-fiksatsioonis on Aliide ebaküps ja ei ole endale funktsioneerivat kohanemisstrateegiat veel välja mõelnud, millest tulenevalt ta käitub passiivselt-agressiivselt, eriti näiteks Linda suhtes. Kõiges muus, jah, tal on olemas päris selged kategooriad selle kohta, mis on hea ja halb, lubatud ja lubamatu. Aga siis jälle läheb maailm peast segi, ja osad nendest kategooriatest ei toimi igas situatsioonis.

    Ootan põnevusega teisi lähenemisi!

  11. Riina Raudne
    9. juuli, 2010 kell 09:58 | #11

    @Riina Raudne
    Tegelikult, peale raamatu lõpu läbilugemist tundub, et mu eelmise kommentaari mõned vastused on terviku seisukohalt natuke naiivsed. Sest raamatu lõpuks ei ole Aliidel vähemalt Hansu-suunalises tegevuses lubatu ja lubamatu vahel enam selgeid piire. Aga võib-olla on mu eelmiste kommentaaride abil (kui te nendega muidugi nõustutue), mis käivad peamiselt Aliide kohta esimese ja teise peatüki põhjal, võimalik küsida, kas Aliide üle-elamised kuidagi muutsid tema hea ja halva kategooriaid? Kas need nii-öelda murdsid tema eetilise selgroo, või oli tal selliseks käitumiseks juba head eeldused?

  12. 9. juuli, 2010 kell 12:17 | #12

    Ma korraks tahaks urgitseda Aliide kohanemisvõime teemal — nimelt tundub mulle, et romaani plaanis ei ole Aliidest tekkiv pilt sugugi probleemitult ja üheselt “kohanemisvõimelise ja proaktiivse naise” kujund. Nagu selgub, ei kukkunud Aliide plaanid “peret päästa” (kelle peret?) kuigi hästi välja ning sinna võib ka hoopis isekamaid motiive sisse lugeda. Alalhoidlikkuse ja arguse vahel ei ole väga palju maad ja nt. Hansule tundus Aliide kohanemisvõime ju vast pigem millegi muuna. “Kohanedes” hakkas Aliide sibula järele haisema (mis alguses ka teda ennast häirib, kuid millega ta samuti peatselt kohaneb) ja Roosipuud hakkasid teda vene keeles teretama.

    Mulle tundub, et Riina tähelepanek “eetilise selgroo” osas on väga hea. Kas Aliide “kohanes” või äkki hoopis “murdus” — millele ju see “su usk on liiga nõrk” repliik pigem viitaks? Ja samuti on väga huvitav mõelda just nimelt selle peale, kas see, kuidas romaan Aliidet on kujutanud annab mõista, et tema “eetiline selgroog” oligi kuidagi olemuslikult nõrgem kui Ingli või ka Hansu oma? Ja kuidas see kõik paigutub metafoorses plaanis isamaalisuse ja kollaboratsiooni, truuduse ja reetmise raamistikku?

  13. Riina Raudne
    9. juuli, 2010 kell 16:14 | #13

    Aga Tarmo, teeme, et peab küsimustele vastama ka ja oma tunnetuse lahti kirjutama :)
    Mis su enda vastused Aliide teemalistele küsimustele on? Ja siis veel see siirupikeetmise peatükk!

    Nüüd, kus ma olen teie käest õppinud küsima, et miks autor ühe või teise teema teosesse sisse toob, kui ta saaks lihtsalt oma vabal valikul kõigi elud nii palju kergemaks teha, on mul tekkinud järgmine küsimus:

    Miks on romaani seisukohalt vajalik, et Aliide Hansu armastab?

    Ja kuidas see, et Aliide on teises osas lugeja jaoks ainus läbipaistev tegelane, meie suhtumist temasse muudab?
    Kuidas võis Aliide paista näiteks Inglile ja Hansule, kes ei näinud tema mõtteid, tundeid ja impulsse, eriti kuni selleni, mil Aliide koos Martiniga oma vanemate majja tagasi kolib? Ok, tegelt Hans on ka lävipaistev, aga temalt kuuleme vähem.

    Veel, kas teie meelest on Aliide lihtsalt läbipaistev (lugeja saab tema mõtetest ja tunnetest teada nii, nagu Aliide neid ise kogeb), või kuidagi läbipaistev-deluxe (Aliide enda teadvustatud mõtetele lisandub veel jutustaja reportaazh Aliide neist
    tunnetest ja impulsidest, mida Aliide endale ei võib-olla ei teadvusta aga mis teda juhivad, nt. kadedus ja vastikus, mis teda haarab jms.)?

    Tarmo ütleb, et alalhoidlikkuse ja arguse vahel ei ole väga palju maad. Kas Aliide oli arg või alalhoidlik?

  14. 9. juuli, 2010 kell 17:36 | #14

    @Riina Raudne
    Hehee.. küll me veel jõuame ka minu isiklike seisukohtade ja nägemusteni, ma praegu hoian neid täitsa teadlikult tagasi.

    Allide armastus Hansu vastu on huvitav teema. Ühel tasandil on see muidugi “Puhastuse” üks peamisi dramaatilisi telgi, see teeb võimalikuks nii ustavuse kui reetmise. Aliide armastus on ühtaegu nii lootusetu (mida tema ise küll ei tea, lugejana ei jäeta meile selles aga mingit kahtlust) kui omal moel ka lubamatu — ihaldab ju Aliide midagi, mis on tegelikult tema õe “oma”, ta on kade ja tunneb, et teda on justkui ebaõiglaselt millestki ilma jäetud ning see viib teda mitmete romaani moraalses plaanis väga küsitavate tegudeni (alates Hansu ja Ingli jookidesse rohtude puistamisest ja Linda nõelaga torkamisest kuni ülestunnistusele alla kirjutamiseni — ja sellele tuleb allesjäänud peatükkides veel lisa). Kui seda nüüd siduda “Puhastuse” ajaloolise liiniga, siis kumab siit minu arvates läbi üks tõlgendus sellele, miks inimesed osalesid oma rahva küüditamisel — ja see viitab nüüd tagasi nendele kõrvarõngastele, mis romaani üldises epigraafis mainitud on.

    Hansu läbipaistvus, muide, on natuke teist laadi. Hansu me näeme ainult tema enda sõnade läbi ja see ei ole tegelikult sugugi kõige objektiivsem vaatenurk. Me ei saa teada kas temal oli kahtlusi, kui ta neid ise ei maini, samas kui Aliide puhul teame me asju, mida Aliide isegi tingimata ei tea, tema on just nimelt see läbipaistev-deluxe, mida sa isegi mainisid.

  15. Piret Peiker
    Piret Peiker
    9. juuli, 2010 kell 19:52 | #15

    Mulle väga meeldib teie arutelu, aga pean moderaatorina siiski kõigepealt tegema kurja hoiatuse — ärge nii palju ajast ette rutake ja raamatu lõpust rääkige! :).

    Kohanemine — tuletan meelde, et selle mõiste oleme tarvitusele võtnud meie, ma ei ole kindel, kas see romaani eetilises maailmas üldse väga opereerib. Aga igal juhul on väga tähendusrikas, et meie ja ka juba varasem Eesti retseptsioon oleme selle sisse toonud ja seda tähtsustame. Kui teksti lugeda, siis kommunistiga abiellumise lähtekohaks on hirm ja häbi, mitte niivõrd kalkuleeritud turvalisuse otsimine, kindlasti mitte karjäär. Teiste inimeste arvamus on küll oluline, aga Aliide mõõdupuud, mille hukka mõistmist karta ja mille mitte, on tema enda omad. Vt. lk. 136: Aliide kardab, et kui ta kellegi Martini-sarnasega ei abiellu, saavad inimesed aru, millist salajast häbi ta varjab (nagu Aliide ise seda näeb): “Teised oleksid mõistatanud, miks ta kellelegi ei kõlvanud. Kas oli mingi põhjus, mis oli teinud temast vähem naise [...] Keegi ehk oleks väljagi mõelnud, miks. Ent kui ta on abielus sellise mehega nagu Martin, ei saaks keegi väita, et ülekuulamistel on midagi juhtunud. Keegi ei usuks, et pärast sellist asja suudaks naine abielluda kommunistiga.”

    Seksuaalse ja poliitilise vägivalla suhte vaagimise juures tahaks teid veel kord nügida selles suunas, et lugege tähelepanelikult vägivallastseene, vaadake, kuidas need on tehtud, samuti Aliide vastavasisulisi mõtteid. Mida öeldakse, mida mitte, missuguses positsioonis on lugeja, milliseid reaktsioone tekst tema ühelgi hetkel tõenäoliselt tekitab.

    Üks üldisem märkus lisanduseks sellele, mis Tarmo ennist ütles — et tegelased ei ole päris inimesed, kes elavad omaenda elu, vaid osa autori loodud sõnumist. See on väga õige ka minu meelest, aga siiski on ka veel nii, et tekst ja selle sõnum ei kuku alati välja “loogilised”, kõik otsad otsad ei pruugi kokku joosta. Tekstid on alati natuke vastuolulised ja mõnikord väga vastuolulised. Näiteks võib nii olla, et kui raamat kombineerib erinevaid žanre, siis erinevad žanriloogikad kisuvad seda erinevatesse suundadesse. Või näiteks tegelane, kelle autor toob teataval kujul sisse põnevuse hoidmiseks, ei sobi enam moraalse sõnumiga (nt. veetlev lurjus meeldib lugejatele lõpuks rohkem kui positiivne kangelane). Ma ei ole kindel, et see nii on, aga võib vabalt ka nii olla, et Aliide armastus Hansu vastu annab romaanile dramaatilise telje, kuid samas keerab sellele peale ideeliselt veidra vindi.

  16. KK
    12. juuli, 2010 kell 22:09 | #16

    Loen siinseid teemasid vaikselt omaette ja juba pikemat aega. Sõna pole siiani võtnud, kuna ma ise hetkel “Puhastust” ei loe ja süvitsi analüüsiks peaks uuesti kätte võtma. Lugesin seda eelmisel suvel ja see on üks viimase aja kummituslikemaid teoseid üldse.
    Esmalugemisel oli mul kohati tunne, et ma unustan ära selle, et tegemist on siiski ilukirjandusega. Kui te siin mainisite detailirohkeid kirjeldusi, siis minu kui maalapse jaoks olid need väga realistlikud. Kärbse-teema eriti :). Ja nüüd, mil ma leidsin viite Woolfile, lõi mulle pähe, et samamoodi olen ma nautinud kunagi WW kirjeldusi tema raamatus “Tuletorni juurde”.
    Ma ei oska seda tunnet eriti kirjeldada, mis taolisi kirjeldusi lugedes tekib. Vist midagi sellist, et jah, see inimene teab nüüd küll kohe kindlasti, millest ta kirjutab. SO on vist palju suviti maal vanaema juures olnud :).

    Aliidest ka. Mulle meenutas tema kuju pisut SO “Stalini lehmades” figureerinud tegelaskujusid. Tundub nagu oleks Oksanenil mingi koondpilt selle ajastu eakast maanaisest, mida ta siis eri kontekstides lahti kirjutab. Miks Martin? Alalhoidlikkus ja hirm, arvan ma. Hansu teema tundus mulle kohati lausa haiglane kinnisidee ooperist - mees versus laps teema. Võibolla oli see taotluslik. Inimestel on ju ka kinnisideid, miks neid ei võiks olla siis kirjanikel.

  17. Piret Peiker
    Piret Peiker
    14. juuli, 2010 kell 10:10 | #17

    @KK
    Aitäh kaasa mõtlemise ja kommentaari eest! Mina innustaksin teksti kasvõi tükati üle lugema, kui vähegi aega ja jõudu on, kui see juba kummitama hakkas. Kummitused, nagu me kõik teame, ei tule reeglina niisama, nad ikka tahavad meilt midagi olulist :).

    Võrdlus Virginia Woolfiga on minu arust ka väga terane vaatepunkt, kust „Puhastusele” läheneda. Siin on aga tähelepanuväärne, et Woolf ise otsesõnu vastandas oma loomingulisi põhimõtteid realistlikule kirjutamislaadile. Mitte selles mõttes, et talle poleks tähtsad ilmekad kirjeldused (on kindlasti) ega isegi mitte selles, et ta poleks tahtnud maailma kohta tõtt öelda. Woolfi meelest on lihtsalt vale teha nii, et on mingisugune objektiivne ja kindlalt paigas perspektiiv, kust lugejale ära näidata, kuidas asjad on. Selle asemel avaneb tema teostes maailm läbi mitmete, tihti rõhutatult hetkemuljeliste ja muutlike perspektiivide. Selle taga on aga just omamoodi tugev tõetaotlus — Woolf ütleb, et päris maailmas ju käivad asjad nii. Kas Oksanen tahab kirjutada ajalugu niimoodi?

  18. Marek Laane
    14. juuli, 2010 kell 11:03 | #18

    Väga vabandan, et ma varem ei ole jõudnud kirja panna oma mõtteid selle osa kohta, aga lähtudes tuntud maksiimist “parem hilja kui kunagi”, mõtlesin, et ehk on neid siiski sobilik ka nii hilja avaldada. Ja veel palun vabandust, et alljärgnev, taas paganama pikk sõnavõtt ei vasta kuigi palju neile küsimustele, mida Piret püstitas, vaid kujutab rohkem seda, mida ma oma pisikese peaga sealt välja lugesin (või ei lugenud).

    Teine osa pakkus mulle ühe tõeliselt vaimustava lugemiselamuse ja samas ka mõningast pettumust. Alustan pettumusest, sest see on natuke laiem asi, puudutab ehk kogu raamatut.

    Võimalik, et see pettumine tuli mu alusetutest ootustest, aga nähes teise osa motot füürerikõnede ja õunapuuõitsemisega, tekkis tunne, et ehk nüüd võtab raamat selle suuna, mida võinuks oodata teoselt, mis pidada käsitlema Eesti (lähi)ajalugu ja selles leidunud valikuvõimalusi või -võimatusi. Seda ma sealt aga ei leidnud, sellest ka pettumus. Küll oli seal kenasti lahti seletatud raamatu ühe peategelase Aliide kujunemine selliseks, nagu teda võis juba esimeses osas kohata (kus esines rohkelt vihjeid sellele teisele osale, mõned hämaramad, mõned otsesemad, aga siiski ainult vihjed, mis nüüd lahti kirjutati). Niisiis ajaloo asemel rohkem üksikisiku kujunemislugu. Õieti ajalugu muidugi esines, kõik need ajalised määratlused peatükkide alguses ja tekstiski, aga vähemalt seni on ajalugu olnud pelgalt taust, mida peab juba eelnevalt teadma ja mida raamatust endast teada ei saa: peab teadma, et Eesti okupeeriti, et üldse toimus Teine maailmasõda, isegi seda, et toimusid küüditamised. Kui raamatut loetakse Eestis või eestlaste poolt, ei tekita see ehk väga suuri raskusi, aga seniloetu põhjal on mul väike kahtlus, kas seda mujal on üldse võimalik lugeda vähegi ajalukku puutuva teosena (kui muidugi jätta kõrvale arusaam, et ajalugu on ka iga inimese lugu - sõnastame siis, et vähegi “suurde” ajalukku puutuva teosena).

    See paistab õieti olevat üks Oksaneni kasutatav võte - kõigi nende muidu filigraansete ja väga elavate kirjelduste kõrval jätta mõned asjad väga visandlikuks. Lisaks ajaloole kuuluvad selliste asjade sekka ka vägivallastseenid: ei Aliide vägistamine ega vägivald Ingli tütre kallal ole õieti kuidagi kirjeldatud, see on jäetud rohkem lugejale endale ette kujutada. Aga kui vägivalla puhul see toimib (hea õudusfilm öeldakse olevat ju selline, kus midagi õudset ei näidatagi, vaid jäetakse vaataja oma fantaasiale ära arvata ja õudusimpulsse üle kere saata), siis selle ajaloo puhul mu meelest mitte väga hästi. Et samas paistab, et Oksanen siiski on soovinud mingil moel tõmmata paralleele suure ja väikese ajaloo vahele, on see vajadus teada eelnevalt (reaalilmalist) tausta asi, mis mind väga ei rahulda - ilukirjanduslik teos peaks suutma rääkida ise enda eest, ilma et sellele oleks vaja kaasa panna teist samasugust köidet tausta kohta, mis selgitaks, mida õieti kõik need ütlematajätmised tähendavad… (Eeldades näiteks, et lugeja ei tea suurt midagi Eesti okupeerimisest ja esimestest küüditamistest ja muust sellisest - mis, ma kardan, iseloomustab isegi suurt osa Eesti lugejaid, rääkimata juba teistest - jääb isegi segaseks, mida paganat see Hans sinna metsa üldse otsis…) Mul on lapsepõlvest meeles, milline piin oli lugeda sarja “Seiklusi maalt ja merelt”, kus tihtipeale sai päevas vaid lehekülje läbi lugeda, sest siis tuli joonealuste või õieti vist küll raamatulõpuste kommentaaride lühiduse tõttu ette võtta põhjalikum uurimine näiteks selle kohta, kes olid hugenotid, mille poolest nende vaated erinesid katoliiklaste omadest, kes täpselt oli Richelieu ja miks ta just nii käitus, kus asus Gaskoonia, kes oli vikont ja milline oli tema asend ühiskondlikus hierarhias ja milline see hierarhia üldse välja nägi ja miks just selline, milline oli Pariisi tänavavõrk musketäride ajal, milliseid karistusviise veel rakendati peale häbimärgi põletamise jne jne, millele võis kuluda isegi rohkem kui päev, nii et mõnikord tegin hinge kõvaks ja lugesin raamatu läbi, et siis nädalaks vajuda “uurimistöösse”, mis andis raamatule tausta ja raami. Ja need olid raamatud, kus ajalugu oli tegelikult suhteliselt selgelt esitatud…

    Aga ei saa ju välistada, et raamatu lõpuks tekib sidus pilt, mis seob selle suure ja väikese ajaloo kenasti kokku, nii et see pettumus võib olla ajutine. Nagunii pean eelmise osa kohta öeldut osaliselt tagasi võtma: kui seal mind hämmastas äärmiselt külm või kalk jutustamine, siis selles osas oli emotsioone küllaga, nii et ilmselt on tegemist samuti teatava stiililise võttega (mille tähendusest ma küll seni veel aru ei ole saanud, aga ehk selgub seegi millalgi).

    Selle emotsionaalsusega ongi seotud sellest osast pärit suurim elamus kohe esimeses peatükis (või teises, kui pidada esimeseks Hansu päevikukannet). Balzacil ja teistel suurtel kirjameestel kulus terveid köiteid või vähemalt kümneid ja sadu lehekülgi, et edasi anda kadeduse võrdpilti, Oksanen suudab seda teha kõigest viiel leheküljel ja ehk veidi liialdades võin öelda isegi, et see ün üks paremaid puhta ja alasti kadeduse esitusi üldse, mida ma olen kunagi lugenud, nii totaalne ja süvitsi hingepõhjani minev, et vähe ei ole. Sellele üldisele kadedusele, mis on ju enamasti inimestele omane ja mida on võimalik mõistlikult vaos hoida, lisandub aga alaliik armukadedus - ja tõeks saab, et armastus suudab liigutada mägesid, sest Aliide liigutab neid tõesti võimsalt, tehes kõik ja kõike, mida vähegi oskab, oma armukire rahuldamiseks. (Õieti on üks küsimus, millele vähemalt praegu ma vastata ei riskiks, see, kas tegemist oli ikka üldse armastusega või oli see selle üldisema õe vastu tuntud näriva kadeduse osa, rohkem armastuse ettekujutamine kui seesamune ise.)

    Igal juhul muudab kõik see Aliide tõeliseks femme fatale’iks, kes külvab häda ja õnnetust kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutuvad: õde ootab ees teekond Siberisse (ja oma põhitungist ajendatuna on Aliide valmis isegi nõiakunsti kasutama, et ta sinna ka jääks - kui ta ainult oskaks…), nagu ka õetütart, kelle puhul lisandub täpsustamata kurjategemine (aga igal juhul ei saanud see olla midagi head, kui mängus olid harki aetud jalad ja tulikuum elektrilamp); suur armastus Hans peab pikalt konutama samuti sisuliselt vangikambris; isegi abikaasa Martinil keerab ta nähtavasti kihva karjäärivõimaluse. Ainuke lähedasem inimene, kellele ta seni, s.t poole raamatu peal, ei ole midagi kurja teinud, on ta enda tütar.

    Samas (nagu ilmselt “saatuslikele naistele” sageli omane) on Aliide väga hoolas enda maine eest head kandma. See paistab olevat tema teine läbivam tunnusjoon (armu)kadeduse kõrval. See avaldus õieti juba I osas, näiteks episoodis, kus ta üritab jätta muljet, nagu poleks kivide loopimine tegelikult üldse midagi tähelepanuväärset ja kindlasti mitte seotud kuidagi tema endaga. II osas, mis ongi ju puhtalt Aliidele pühendatud, on see selgemini täheldatav: juba avastseenis lootmine, et keegi ei märka rebenenud kleiti; hiljem lootus pärast vägistamist, et õde ei märka sukkade puudumist; isegi abiellumine Martiniga on suuresti tingitud sellest, et keegi ei arvaks tema kohta midagi halba (ei “võimud”, et ta võib olla seotud metsavendadega, ega külainimesed, et ta on selline, keda keegi ei taha, järelikult kuidagi “puudulik”); rääkimata juba eemalehoidmisest nii inimestest, kelle silmist võis lugeda tema enda saatusega sarnast elukäiku. Ilmselt on see osalt tingitud kodusest kasvatusest, ehkki selle kohta palju teada ei saa, teisalt aga sellest, et üldine hirmuõhkkond (mis, nagu ma eelmise osa kohta kirjutades ütlesin, tundub olevat raamatu läbiv teema) ja eriti isiklikult üle elatud vägivald (alates vanemate küüditamisest kuni vägistamiseni), ajendab Aliidet kasutusele võtma üht tõhusamat ellujäämisstrateegiat, nimelt mugandumist. Nojah, eks see toob sellele hinnalisele mainele muidugi ka plekke (Roosipuude ja teistegi suhtumine, I osast too kivide loopimine), aga kuni ta ise mahub üldise normi piiresse, paistab ta sellega suhteliselt rahul olevat, see annab talle isegi teatava kindlustunde (episood Roosipuude “paikapanemisega”).

    II osas oli ka paar asja, mis tekitasid mus veidi hämmastust või segadust. Esimene oli puhtalt vormiline (vist?): I osas, s.t 1990. aasta paiku, on Aliidel koer Hiisu, ning II osas on tal samuti koer Hiisu, sedakorda siis 40 aastat varem. Teine kergelt arusaamatu asi oli Tšernobõli katastroofi sissetoomine ja selle seostamine Martini surmaga. Ilmselt on see ka kuidagi sümboolne, aga sellest sümboolsusest ma hästi aru ei saanud, vähemalt praegu mitte. Ühelt poolt tulevad enda taustateadmiste pealt muidugi pähe mõtted Martini surma ja kommunismi surma võrdsustamise kohta või ka veel lennukamalt seos raamatu pealkirjas leiduva puhastumisega - Tšernobõl oli sama saastav ja laastav kui II osas esinev Aliide femmefatale’lik käitumine. Aga võib-olla oli see ka katse tuua tagasi hirmu teema, mis selles peatükis samuti esineb - kui I osas oli prevaleeriv just hirm ja vägivald esines rohkem taustal, siis teise osa peateema on vägivald ja hirm on veidi tahapoole surutud. Igal juhul oli see nagu kuidagi võõrkeha selles osas. Ilmselt annab (kui annab) sellele müsteeriumile vastuse edasine lugemine.

Kommentaarid on suletud.