Esileht > Kriitika > Ühispuhastus - 2. osa

Ühispuhastus - 2. osa

12. juuli, 2010 Piret Peiker

Lõppes teine ühise lugemise nädal. Väga suur aitäh neile, kes on pead tööle pannud ja aidanud romaani analüüsi jõudsalt edasi viia. Ehk on veelgi mõni sisukas kommentaar tulemas, Marek Laane vist poolest suust lubas ka teise osa kohta põhjalikumalt mõtteid avaldada. Samuti tänan vaikselt kaasa lugenuid ja mõelnuid ning julgustan oma tähelepanekuid välja ütlema, et ka teised võiksid neist kasu saada.

Nüüd aga minu poolt väike kokkuvõte teise osa arutelust, palun täiendage, parandage ning arendage edasi.

Tegelased

Riina ja Tarmo analüüsidest ja mõttevahetusest tuli selgelt välja, et “Puhastuse” tegelased rühmituvad ja vastanduvad väga selgelt. Tegelasi ei määratle mitte ainult nende mõtted ja teod, vaid ka nende välimus ja lõhn. Eestisse tungivad venelased, Martin ja lõpuks ka Aliide haisevad vastikult sibula järele, hea ja kauni Ingli puhul tundub isegi ta higi kannikeselõhnaline. Tegelaste selline ere rühmitumine on üks olulistest viidetest, et olustikulise plaani kõrval on romaanis aktiivne kujundlik plaan.

Märkuse korras juhin tegelaste teema all veel ka tähelepanu Linda nimele. Kui Saara on piiblis suure suguvõsa esiema, siis mõelgem ka selle peale, kes on Kreutzwaldi loodud mütoloogias Linda laps. Aga see viide mängib ehk tähtsamat rolli romaani järgmistes osades.

Suhkrupeedi lõhn ja rindejoone kõmin

Kui venelastega seostub vastik sibulahais, siis suure ja valge suhkrupeedisaagi magus lõhn seostub saksa sõduritega, kes Eesti uuesti sini-must-valgeks muudavad (lk. 108). Erinevalt olukorda nautivast Inglist on Aliide jaoks seegi lõhn vastik - see on imal ning ajab teda iiveldama. Selles kontekstis lõhnab ka Ingel Aliide jaoks vastikult läägelt. Hansu sülje lääge lõhn Ingli huultel lööb Aliide sõõrmed umbe ning ei lase ta suhkrupeedilõhna variatsioone eristada (lk. 110).

Mulle tuletavad kõikvõimalike imeliste peediroogade valmistamise kirjeldused stiili poolest meelde maagilise realismi teoseid. Samas aga näib toit ja selle tegemine toimivat Eesti talupere sotsiaalse kontrolli mehhanismina (siit seos Kivirähki “Eesti matusega”, mida sissejuhatuses mainisin), mis hälbivat Aliidet alluma kamandab.  Aliide peab toitu tegema, samuti lapsehoidmist harjutama ja endale peigmeest otsima, et normile vastata. Saksa peigmees Ingli ja Hansu meelest sobiks, kuigi Inglile sakslased väga ei meeldi (lk. 112).

Ajalugu

Tarmo tõdes eelmise nädala kokkuvõttes, et “Puhastus” paneb meid (eestlastena) mõtlema meie lähimineviku peale, seda meenutama ja ehk ka ümber hindama. Teises osas hakkavad selgemalt välja joonistuma romaani suunised, kuidas, missugustes kategooriates, Eesti ajaloost mõelda. Esimese osa puhul nägime eelkõige ajaloolise olustiku poolest detailitäpset romaani, mille kontekstis hargnevad lahti tegelaste psühholoogiliste valikute ja painete lood. Nüüd oleme vist üsna üksmeelselt otsustanud, et romaan kutsub ennast lugema ka allegoorilises plaanis. Valikud, mida tegelased teevad, kannatused, mida nad ise läbi elavad või teistele põhjustavad, ei ole üksikud vaid üldistatavad. Ja võib vist öelda, et üldistatavad just mõjusate kujundite, mitte statistiliselt tüüpiliste tegelaste või sündmuste kaudu. Selle kohta, kuidas olustikuline ja metafoorne romaanis täpselt suhtestuvad, on vist veel vara midagi lõplikku järeldada, kuid tasub selles suhtes jätkuvalt tähelepanelik olla.

Categories: Kriitika Tags:
  1. 12. juuli, 2010 kell 13:07 | #1

    Siirupilõhna osas oli minu interpretatsioon jah praktiliselt sama, mis Piretil. See vastandub peatselt levima hakkavale sibulahaisule ning nii on Eesti Vabariigi viimased päevad kirjeldatud just nimelt selle magusa lõhna ja Ingli mesise naeru võtmes. Kui vahepeal magasid Ingel ja Aliide ühes voodis, kirves padja all, siis rindejoone kõmina kaugenedes muutub maailm taaskord helgeks. Ajad on küll veel rasked — suhkrupuudus veab Ingli armsa suu kõveraks ja sukapaelte kummist kinnitusi tuli asendada paberisse keeratud müntidega, aga sellest polnud midagi! (lk. 109). Langevarjusiidist saab kena pluusi, mis teeb Ingli kaunimaks kui eales varem. Samuti — teades, kes saab küüditatud ja kes sellele kaasa aitab, on vast tähenduslik ka tööjaotus Ingli majapidamises. Ingel on see, kes kogu asja ohjab ja juhatab — tema teab ja oskab, ning nii ei ole midagi imestada, et peale küüdistamist kogu senine harmooniline elu igast otsast lagunema ja lohisema hakkab. Need, kes alles jäid ei tee vahet, kas siirup on üle keenud või mitte, need, kes alles jäid olid kadedad nende peale, kes ära viidi.

Kommentaarid on suletud.