Esileht > Kriitika > Ühispuhastus - tekstist eemale

Ühispuhastus - tekstist eemale

12. juuli, 2010 Tarmo Jüristo

Kolmanda osa alguses jõuame tagasi selle foto juurde, mis esimese osa lõpus kiskus lahti mineviku, mida Aliide parema meelega poleks enam meenutanud. Lugu läheb edasi ja üldiselt tahaksin taaskord ka sel nädalal vanad soovitused jõusse jätta — endiselt võiks olla tähelepanelik nii tegelaste kui detailide osas, kuid samas püüda puude taga ka metsa näha.

Oleme nüüd paari nädala vältel püüdnud “Puhastust” süviti ja lähedalt lugeda, kuid niisamuti on huvitav proovida teha seda ka “kaugelt”, püüda lugeda mitte teksti “sisse”, vaid sellest “eemale” — kõrvutada “Puhastust” teiste raamatutega (või miks mitte ka filmidega), mis räägivad sarnastest teemadest või samast ajastust. Sel nädalal võiksime mõelda muuhulgas ka selle laiema tausta peale, millesse romaan paigutub. Sofi Oksanen on ise oma otseste mõjutustena maininud selliseid nimesid, nagu Marguerite Duras, Solženitsõn, Anna Ahmatova ja Virginia Woolf. Kuidas suhestub “Puhastus” nende kirjanikega? Mille osas sarnaneb või erineb Nõukogude aja ning isiklike kannatuste kujutamine Solženitsõni “Üks päev Ivan Denissovitši elus” Oksase valikutest “Puhastuses”? Kuidas kujutavad naisi Woolf ja Duras ning kuidas seostub see Zara ja Aliide looga? Kuidas oleks võinud Aliide ja Zara lugu rääkida näiteks Kaur Kender? Millise filmi oleks sellest teinud Kaurismäki, Benigni või Spielberg?

Categories: Kriitika Tags:
  1. 12. juuli, 2010 kell 18:43 | #1

    Sobivalt on tänastel Helsinkin Sanomate kultuurikülgedel juttu Sofi Oksasest ja “Puhastusest” — nupu eestikeelne tõlge on leitav ka Postimehest. The Times on võrrelnud teda Stieg Larssoniga, kuna mõlemad räägivad kriminaalseid lugusid naistevastasest vägivallast. Nii et veel üks lisandus ülaltoodud nimekirja — kuidas võiks “Puhastus” paigutuda Lisbeth Salanderi lugude konkteksti?

  2. 13. juuli, 2010 kell 00:15 | #2

    Lisan teise viitena, et äsja ilmunud “Keele ja Kirjanduse” juulinumbris leidub Sirje Oleski pikk analüüs “Puhastusest”, mis pakub kindlasti huvitavat taustalugemist; usutavasti lähiajal ilmub see tasuta lugemiseks ka “Keele ja Kirjanduse” veebilehele.

  3. Piret Peiker
    Piret Peiker
    14. juuli, 2010 kell 10:24 | #3

    Pakun juurde veel kaks Eesti kirjanduse teost, mis ilmselt paljudele tuttavad ja millega võiks “Puhastust” kõrvutada — Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” ja Jaan Krossi “Wikmani poisid”.

  4. 14. juuli, 2010 kell 13:02 | #4

    Võiksin vaid lisada, et huvitav kogemus on olnud lugeda „Puhastust“ rööbiti Simon Montefiore „Sašenkaga“, millega ei kattu mitte ainult suur osa ajastust, vaid ka mitmed olulised teemad nagu reetmine/kättemaks, võim/vägivald, mälu, kadunud perekonnaloo otsimine/leidmine. Nii et võin julgelt lisada Tarmo poolt pakutud teoste/kangelannade nimistule veel ühe „Sašenka“ ja Aleksandra Zeitlina näol. Ka „Puhastus“ on mingi piirini loetav perekonnaromaanina: „väljamõeldud perekonna naiste ja laste loona läbi mitme põlve“, nagu Simon Montefiore „Sašenka“ tänuavaldustes oma teose kohta ütleb. Huvitav on veel vast see, et „Sašenkaga“ võrreldes tundub „Puhastus“ palju konstrueeritum, ja seda mitte niivõrd sündmustiku kui just „suurte pisiasjade“, st sümboli/metafoori mõõtu detailide osas — ehkki oma olemuselt on ju mõlemad konstrueeritud lood. Võimalik, et vahe tuleb sellest, et „Puhastuse“ autor on nähtavasti algusest peale võtnud eesmärgiks üldistuse ja seadnud tegelased ja sündmustiku selle eesmärgi teenistusse (kasvatanud liha luudele), samas kui „Sašenka“ autoril on üldistus (niipalju kui selline asi võimalik on) tänu ajaloolase „tööle allikatega“ eelnevalt olemas ja sellest on välja koorunud intiimne lugu ühe perekonna võitlustest ja ellujäämisest 20. sajandi pöördelistel aegadel. Mõjuv lugu võib sündida ühel või teisel moel ja edasine hinnang sõltub juba iga lugeja maitsest.

  5. Marek Laane
    14. juuli, 2010 kell 13:33 | #5

    @Kai Aareleid
    Ma ei ole “Sašenkat” lugenud, aga sellega olen küll nõus, et “Puhastus” tundub õige suuresti konstrueeritud olevat. Mis mind ausalt öeldes natuke isegi häirib: eks ole ju vist kõik teosed, välja arvatud ehk mõned “vaba mõttevoolu” esindajad, konstrueeritud, aga see ei tohiks tunda olla. “Puhastuses” on natuke sellist mehhaanilisust või ma ei oskagi öelda mida, mis tekitab tunde, et see on kirjutatud kalkuleeritult, midagi kindlat silmas pidades. Olgu see siis jutustamisstiil (see külmus või kalkus, mida ma I osa juures täheldasin) või mõned elemendid (üks selline lausa klassikaline teatriga seotud kirjanike nali lk-l 69) või ka utreerimisvõtte kasutamine (nt selle juba mitu korda mainimist leidnud Ingli kirjeldamisel). Metafoorsel tasandil ehk veelgi rohkem, aga sellest ei oska ma rääkida enne raamatu lõpetamist…

  6. Peep Ehasalu
    15. juuli, 2010 kell 00:45 | #6

    Tere! Kirjutan teile esimest korda… Tarmo ahvatles mind seda arutelu lugema ja nii olen viimased paar tundi väga tervistavasse ja kaasahaaravasse vestlusesse süüvinud. Aitäh! Uuesti ei ole ma siiski “Puhastust” kätte haaranud, lugesin seda sügisel ja pärast “Stalini lehmi” olid ootused kõrgemad kui “Puhastus” pakkus. Minu meelest on üsna paljus käsitletud nii “Stalini lehmi” kui “Puhastust” Eesti juurtega kirjaniku teostena, rõhk sõnal Eesti. Oksanen on aga siiski Soome haridus- ja kirjandusliku taustaga kirjanik ning mu meelest oleks igati õigustatud “Puhastuse” kui kirjandusteose asetamine sealse kirjanduse konteksti.
    Kui juttu tuli žanrimääratlustest, siis Soomes on väga tugev ajaloolise romaani traditsioon ja seda samuti või just naiskirjanike hulgas. Esimese ajaloolise romaani kirjutas (avaldamises jäi Topeliuse järel teiseks) rahvusluuletaja J.L. Runebergi abikaasa Fredrika Runeberg ning tekstina ei ole see oma värskust kuigivõrd kaotanud. Viimasest ajast kasvõi Kaari Utrio ja ajaviitelisema poole pealt Kirsti Manninen / Enni Mustonen.
    Kui muidu ei oma eesliide nais- sedavõrd tähtsust, siis antud kontekstis tundub see oluline. Seksuaalne vägivald, allasurutud tunded ja ihad ning selle sidumine ajaloolisse konteksti on üsna levinud nii Soome krimis kui ajaloolises ajaviites ja nn naistekates alates Hilja Valtonenist. Ka Aino Kallas asetuks ilusti sellesse nimede ritta ja seda nii kirjanduslikus kui eloloolises võrdluses. Mul ei ole küll andmeid Oksaneni lugemusest peale postituses nimetatud lääne nimede, kuid on üsna usutav, et Soome naise lugemislaualt on nimetatud nimed läbi käinud. Nii naiskirjanduse roll kui nais(kirjanduse)uurimus on Soomes väga tugevad ja kirjanduselus sees olevalt inimeselt eeldan selle tundmist.
    Teine soomlaste baastekst, millele võiks viidata, on Väinö Linna triloogia “Siin põhjatähe all”, seda just ajaloolise ebaõigluse analüüsina. Kas pürib Oksanen oma romaaniga teraapilise üldistuseni, nii nagu räägiti Linna triloogia teraapilisest mõjust Soome ühiskonnale, kus viimaks said ametlikult halvustatud punased ometigi inimese näo? Jutustamise viis on erinev nii vormilt kui stiililt, kuid pakutakse samamoodi sissevaateid kõigi sotsiaalsete kihtide tegevuse motiividesse.
    Ja lõpuks muidugi Waltari “Sinuhe” oma resingeerunud tõdemusega, et ajad ja valitsejad muutuvad, aga inimene ei muutu.
    On usutav, et vähemalt nende nimede tagant võiks otsida samuti Oksaneni mõjutusi. Lisaks tundub mulle, et Oksaneni eesmärk on vaba käega visandada universaalne emotsionaalselt mõjuv lugu ning selle eesmärgi teenistusse on rakendatud Eesti lähiajalugu oma detailidega. Ajalool on aga kõigest dekoratsioonide roll, mille vahele saab põimida loo „inimene ei muutu, sest alati on (seksuaalne) vägivald purustanud rahvaid ja isiksusi ning naiste lahendused olnud maalähedased (seksuaalsed).“ Muidugi on see primitiivne kokkuvõte, ega anna põhjust romaani halvustamiseks, kuid on mu meelest oluline ka lähilugemisel. Kahtlemata on kirjaniku lapsepõlvejutud andnud emotsionaalse tõuke teemaga tegeleda ja hoolimata taustarollist raamloos ei ole Eesti ajaloo roll vähetähtis. Ja last but not least – kuidas suhtestub Puhastus “Stalini lehmad”e ja “Baby Jane’iga”?
    Vabandan selle vaheletorke pärast, olen tükk aega aktiivsest kirjanduselust eemal olnud ja piirdunud passiivse lugeja rolliga, nii jääb lähi- kui kauglugemise jaoks nendest mõtetest muidugi väheseks. Aga loodan teie kaasahaarava arutelu toel ennast edasi harida.

  7. Kaja Kallas
    15. juuli, 2010 kell 11:56 | #7

    Olen pikalt teie nauditavaid ja harivaid arutelusid jälginud ning nüüd otsustasin siiski ka sekka lüüa.

    Kuigi ma lugesin Hosseini „Tuhat hiilgavat päikest“ hiljem, kui Oksaneni „Puhastust“, tekkis Tarmo küsimuse peale (millega „Puhastus“ assotsieerub?) just see seos. Mõlemad raamatud räägivad naiste vastasest vägivallast keeruliste režiimide aegu ja mõlemad on kirjutatud kirjaniku poolt, kes pole kirjutatut ise läbi elanud. Samas oli „Puhastus“ kuidagi võikam ja jättis peale lugemist eriliselt vastiku tunde. Võib-olla oli see tunne tingitud sellest, et „Puhastust“ lugesin emakeeles ja tegevus toimus peamiselt keskkonnas, mida ma suutsin ehk selgemini ette kujutada, kui Afganistanis toimuvat. Tõenäoliselt samadel põhjustel jätsid mulle „Puhastuse“ tegelased suhteliselt konstrueeritud mulje (alates nimedest lõpetades kirjeldustega) võrreldes „Tuhande hiilgava päikese“ tegelastega, kelle suhtes mulle ei tekkinud hetkekski lugemise ajal mõtet, et raamatu on kirjutanud mees ja mis tema ka neist asjadest teab.

    Kui neid kahte raamatut veel võrrelda, siis naiste suhtes toimepandud vägivald on samuti erinev. Kui „Puhastuses“ on vägivallatsejad pigem nn välised vaenlased ja mehed kaitsesid oma naisi nii palju, kui suutsid („Aliide sai Martiniga abielludes oma julgeolekule teatud tagatise“, lk 136), siis „Tuhandes hiilgavas päikeses“ ei olnud naistel kusagil turvaline ja naised pidid taluma vägivalda nii võõraste poolt kui ka koduseinte vahel. See vist tegigi minu jaoks Hosseini raamatu kokkuvõttes mõjuvamaks – olukord tundus erakordselt lootusetu. Kui see asetada konteksti, et „Puhastuses“ kirjeldatud vägivald toimus suures osas 50 aastat tagasi, mille kohta kipub pähe tulema mõte, et „küll OLID koledad ajad“, aga samas on tegevuspaik siiski Eesti. Hosseini kirjeldab vägivalda, mis saab naistele osaks käesoleval ajal, aga kusagil kaugel. Seetõttu on mõlemast ühtaegu lihtne, aga ka keeruline distantseeruda. Lisaks on „Puhastuse“ vägivald peamiselt seksuaalne, kui Hosseini naiste väärkohtlemine on vaimne ja füüsiline.

  8. 15. juuli, 2010 kell 12:17 | #8

    @Peep Ehasalu
    Märkus Linna triloogia teraapilisest mõjust on minu arust väga huvitav ning haakub tõesti väga hästi ka Oksase kolme raamatuga. Ma küll natuke tean ka kahe varasema kohta, kuid pole kumbagi lugenud — nii et minu märkused põhinevad siinkohal siiski just “Puhastusega” seotud tähelepanekutel. Nimelt jäin ma seda eelmise aasta alguses esmakordselt lugedes mõtlema, mis tegi “Puhastusest” Soomes sellise fenomeni — Finlandia ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnad, tohutu publikumenu (praeguseks on müüdud ligi 160 tuhat eksemplari). Ja see on koht, kus mina ei usu, et romaani konkreetset ajaloolist konteksti on võimalik tekstist kuidagi lahutada. Mulle tundub, et Soomes puudutas “Puhastus” väga hästi Eestiga seotud rahvusliku häbi hella kohta. Soomestumise ja Paasikivi-Kekkose ajastu pragmaatilise Nõukogude Liidu suunalise poliitika teemad on meie põhjanaabrite juures samasugune valuline lähiminevik, mille lahtirääkimine veel vast suuremalt jaolt ka sealmail alles ees seisab ning sel ajastul riiklikul tasemel tehtud või tegemate jäetud valikud Eestisse puutuvas on asjad, millest veel kuni viimase ajani keegi eriti rääkida ei tahtnud. See põlvkond, kelle nimel ja vaikival nõusolekul Eesti suure N. Liidu osaks loeti on veel ka täna elus ning seal on terve hulk valusaid varbaid, millele on kerge astuda.

    Nii et mina näen seal küll väga selgelt just nimelt seda teraapilist ambitsiooni — ja sellele viitab tegelikult ka Oksanen ise oma Finlandia preemia tänukõnes: “Eesti ajalugu on pikk kurb lugu, tühik Euroopa ajaloos, mille peab kirjutama uuesti nii, et seda ei määra enam nõukogulik narratiiv.” Ja see on nüüd koht, kus ma pean tunnistama, et minule on “Puhastus” väga vastumeelne raamat. Mitte, et mulle “nõukogulik narratiiv” kuidagi hingelähedane oleks — lihtsalt mulle tundub, et Oksase pakutud alternatiiv ei ole sellest sugugi parem. See on sedalaadi teraapia, mida mina ei taha. Ma olen nõus, et need on teemad, millest peab rääkima ja mis tuleb lahti kirjutada, aga ma siiralt loodan, et sellesse diskussiooni lisandub veel ka teisi hääli ja vaatenurki ning et see ei jää pelgalt polaarsuseks “Nõukogude narratiiv”-”Oksase narratiiv”.

  9. Piret Peiker
    Piret Peiker
    15. juuli, 2010 kell 14:28 | #9

    Peame ära ootama raamatu finaali, kuid senise põhjal olen üsna nõus Peebu kokkuvõttega romaanist: „inimene ei muutu, sest alati on (seksuaalne) vägivald purustanud rahvaid ja isiksusi ning naiste lahendused [ja probleemid - P.] olnud maalähedased (seksuaalsed).“ Ma ei saa aga küll aru, kuidas see sõnum võiks olla kellelegi teraapiline. Kui, siis ainult seeläbi, et pakub võimalust passiivselt tõdeda, et elu ja inimesed (eriti mehed ja mitteingellikud naised) on üpris õudsed ja sinna ei ole väga midagi parata. Mu arust oleme senise tegelaste analüüsi põhjal jõudnud järelduseni, et “Puhastuse” tegelastel, isegi mitte positiivse leeri omadel, ei ole äratuntavalt inimlikke nägusid. Lugeja on tihtilugu sellises positsioonis, et ta nagu vaataks oma tugitoolist vägivaldset pornofilmi (vrd. lk. 192-193).

  10. Peep Ehasalu
    15. juuli, 2010 kell 15:40 | #10

    Rahvuslik häbi Oksaneni nii suure edu põhjendusena ei kõla mu jaoks usutavalt. Oksanen ja “Puhastus” on siis lunastanud soomlaste häbi Eesti ajaloost rääkimisega? Ei, ei usu. Ilmselt on soomlased raamatu edu põhuseid kusagil ise analüüsinud, ma ei ole peale sattunud. Samuti ei ole ma näinud romaani aluseks olnud näidendit, mis annaks tegelikult vist kõige parema ettekujutuse ja põhjenduse ka romaani edule. Kui keegi on näinud “Puhastust” Soome teatris, võiks seda siin võrdluses romaaniga hinnata – millised on seal rõhuasetused.
    Pigem näen siin (vist Kristeva välja pakutud?) „teise“ või „võõra“ efekti, millest ehk ainult väike osa võib olla rahvuslikul häbil. Rõhutan Oksaneni loo universaalsust. Kui seni on soomlased lugenud meeste lahingulugusid ja nn ametlikku ajalugu metsavendadest, vaadanud filme Georg Otsast ja Raimond Valgrest, siis millise Eesti naise lugu nad on kuulnud? Hella Wuolijoki? Hoopis teine lugu.
    Soome ilukirjanduses, peamiselt ajaviitekirjanduses, on Eesti naine olnud sama mis vene naine Eesti ilukirjanduses – veidi kuritegelik, veidi litsakas, aga hea südamega. Rousseau „jalo villi“, looduslaps. Ajakirjandus on sellele omalt poolt jõudsalt kaasa aidanud. Samasugune marginaal nagu on uuritud Lääne filmikunstis soomlaste kuvandit – samasugune „jalo villi“, lihtsameelne ja ohmu põhjarahvas, aga hea rikkumata südamega. Selline kõverpilt tekib, kui kontaktid ja teise kultuuri tundmine on kehvapoolsed, valitsema hakkavad stereotüübid.
    Nüüd joonistab Oksanen aga hoopis teistsugused Eesti naised ja asetab soomlase (ja muu maailma) ette – „Ka sina armastad? Tahad elada? See oleksid võinud olla sina.“ Milline uus Eesti-stereotüüp sellest sünnib? Siin Tarmoga nõus – väga ei taha sellist.
    Küll tänapäevast, aga samasuguste viidetega minevikule ja tänapäevale ja erinevate vaatenurkadega meenub viimasest ajast veel Anja Snellmani “Safari Club”. Naine meeste teadusmaailmas, kus üks noorpõlveeksimus tähendab eluaegset ahistamist. Ja mida teeb naine? Kohaneb ja „annab oma parima“. Üsna aliidelik tegelane. Snellmani teksti iseloomustab sama argine ja distantseeritud jutustamisviis nagu Oksanenil, aga keskkond on karikeeritult soomelik. Mis oli soomlase jaoks karikeeritud teadmine Eesti ajaloo kohta, saab Oksaneni romaanis julmalt mõistmiseks. Sama efekti olen kogenud, kui viin turiste Viru hotelli 23. korruse KGB tuppa – üldiselt ju teatakse neid lugusid, aga kui hirmkole raadioaparaadikolakas räämas toast vastu vaatab, siis on see nagu istuks Aliide kööki: „kurat, see oli ju tegelikult ka nii, siinsamas ja minu eluajal.“
    Kohati tõepoolest robustselt konstrueeritult, kuid Oksanen lajatab selle „teise“ loo otse lugejale silmade vahele. Tähenduslik detailirohkus on ühelt poolt tore, kuid iga nime, vihje ja lause tähenduslikuks muutmisest saab ühel hetkel väsitav viiterägastik, mis loole enam midagi juurde ei anna.
    Teraapiat on aga mitmesugust. Kui teraapia, siis selline läbikirjutamise oma – kui kuri on nimetatud, siis kaotab see osa oma jõust.

  11. Piret Peiker
    Piret Peiker
    15. juuli, 2010 kell 16:05 | #11

    @Peep Ehasalu
    Mis see “kuri” “Puhastuse” puhul on? Venelased? kollaborandid? vägistajad? deemonlikud naised? Mul ei ole midagi film noir‘i ega muinasjutu vastu, aga kas need stereotüüpidel ja fantaasiatel mängivad žanrid annavad parimad võtmed valusate ajalooliste sündmuste läbi töötamiseks.

    Täitsa nõus, et viiterägastiku jahtimine võib muutuda väsitavaks, kuid praegu on siin mõte ka selles, et lugeda reflektiivselt, mitte tekstiga pärivoolu kaasa triivides.

  12. Peep Ehasalu
    15. juuli, 2010 kell 16:27 | #12

    Siin on vastupidi, viiterägastik on väga põnev lugemine, sellepärast ma seda loengi. Tabasin romaani ennast lugedes end mõttelt, et seegi detail kindlasti viib kuhugi edasi, aga, noh, las viib, mina sellele enam ei järgne. Ilmselt võtan ülbe poosi, kui nimetan seda omamoodi esikromaani hädaks - ühes “heas romaanis” peavad olema ju viited Piiblile, antiikkirjandusele ja eelistatult Shakespearele. See näitab, et tegemist on kultuuriteadliku kirjutajaga. Ma tean, see oli nüüd tõesti ülbe ja õel märkus ja “Puhastus” ei ole esikromaan, aga just nimede juures tundsin, kuidas nendega kirjaniku sõrmeots mu silmi puudutas.
    See kuri on aga ajalugu ise - see, millest polnud kombeks rääkida. Endiselt ei nimetaks ma seda rahvuslikuks häbiks.

  13. 15. juuli, 2010 kell 22:48 | #13

    Mind ennast see ka Kaarel Tarandit muretsema pannud kuidas-eestlased-muu-maailma-jaoks-välja-paistavad teema “Puhastuse” juures tegelikult eriti ei huvitagi. Kui ma näiteks lugesin Achebe kuulsat raamatut “Things Fall Apart”, siis ei teinud mina sellest küll mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi ei igbode ega ka tänapäeva nigeerlaste kohta laiemalt. Mine tea, võibolla Soomes keegi siiski loeb “Puhastust” ja paneb selle järgi mõttes kokku mingi üldpildi eestlastest — kui nii, siis mis teha, ei jõua ju iga asjaga võidelda. Pigem ei meeldiks mulle isiklikult see, kui Oksase laadi kärsimyshistoria-vaade peaks just meil Eestis saama ainsaks mõeldavaks alternatiiviks nn. nõukogulikule narratiivile.

    Ja see on minu jaoks “Puhastuse” probleem ka laiemalt — Zara ja Aliide on näoli-mullas-ja-spermas ohvrid, lausa kosmilistes mastaapides kurjuse vallas, jõuetud oma olukorda muutma, kuni nad ühel hetkel oma üdini vastikute ja julmade rõhujate vastu üles tõusevad ning vägivallale vägivallaga vastavad. Jällegi, meie reeglite kohaselt ei saa hetkel veel “Puhastuse” seda aspekti tegelikult arutada, kuivõrd lahendus ja lunastus saabuvad alles järgmises osas, kuid just seda pidasin ma silmas mainides Solženitsõni “Ivan Denissovitši” või Benigni filmi “La vita è bella” — mõlemad räägivad tohutu mastaabiga tragöödiatest (vastavalt siis Gulagist ja holokaustist) läbi indiviidi vaatenurga, kes on selle kurjuse hammasrataste vahele jäänud, aga ometi on nende lähenemine Oksase omast väga erinev. Solženitsõn ja Benigni (nagu ka näiteks Kertész või Primo Levi, ja seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata) räägivad minevikust, kuid vaatavad tulevikku. Nende arvates on tähtis mäletada, mitte minevikuga arveid õiendada.. nende jaoks on olnud juba liiga palju vägivalda, liiga palju vihkamist.

    Sobivalt plaanin just sel nädalavahetusel Pori Jazzile minna, kus saan oma tuttavate käest uurida, kas Soome lugeja selles raamatus soomestumise teemaga kokkupuudet tajub või mitte. Peale seda olen vast paremas positsioonis seda häbi-teemat edasi lahkama.

  14. Piret Peiker
    Piret Peiker
    17. juuli, 2010 kell 13:04 | #14

    Ma ei saa Tarmo viidatud Kaarel Tarandi artikliga seoses ütlemata jätta, et kuigi ma mõnede artikli tähelepanekutega nõustun, nagu ka siinsest arutelust välja on tulnud, ei ole kõikehõlmav mis-mulje-me-teistele-jätame mure ainus asi, mis mind Tarandi kirjutise puhul häirib. Taipamaks, et naiste ja meeste sõja- ja okupatsioonikogemused tõesti olid ilmselt paljuski erinevad, peaks piisama isegi ainult sotsioloogilisest ja ajaloolisest kujutlusvõimest. Tarand ise nõuab maa- ja linnarahva eristamist, kas on võimalik, et mehed ja naised on vähem oluline jaotus? Samuti on tõsiasi, et naiste sõjakogemustest on vähem räägitud, olgu ilu- või ajalookirjanduses. Siin on mida uurida, nii et ei ole mingit mõtet naisuuringufondide üle ironiseerida — ja nüansseerituma ajaloo- ja elupildi poole püüdlemine ei peaks olema üldse ainult nende mure.

    See aga, jah, ei tähenda, et igasugust naistevastase vägivalla kujutust peaks kriitilise pilguta aktsepteerima, või sõda üldse ainult soolise/seksuaalse arveteõiendamisena nägema.

Kommentaarid on suletud.