Esileht > Kriitika > Ühispuhastus - Grande Finale

Ühispuhastus - Grande Finale

19. juuli, 2010 Tarmo Jüristo

Kui “Puhastuse” teine osa rääkis meile Aliide loo, siis kolmandas osas näitab autor meile Zara teekonda Berliinist ühe teeotsani, kus kasvab ebatavaliselt palju hõbepajusid — ja nii jõuame ringiga tagasi loo algusse, kus Aliide märkas 1992. aasta hilissuve hommikul oma õuel kahtlast pampu. Ühtlasi olemegi oma lugemisega jõudnud viimase nädalani, kus kõik romaani varasemates osades seintele riputatud (või siis ka sahtlitesse peidetud) püssid järgemööda pauku hakkavad tegema ja kus paha saab palga ning õiglus võidutseb. Sellega seoses võikski arutada, kuidas on Oksanen kohati lausa Kreeka tragöödia mõõtmeid võtvas finaalis romaani lahtised otsad kokku sidunud. Milline saatus saab osaks erinevatele tegelastele ja mida ütleb see “Puhastuse” metafoorse liini seisukohalt? Millises valguses paistab romaani pealkiri selle lõppedes — kes saab puhtaks, kuidas ja millest?

Nüüd, kus lugu saab läbi ja enam ei pea muretsema süžeekäikude välja lobisemise pärast, on lõpuks ka aeg üldisteks kokkuvõteteks. Milliseid tundeid “Puhastus” tekitas, mille osas (või kas üldse?) on peale raamatu lõpetamist arvamused või emotsioonid erinevad võrreldes algusega? Mis meeldis ja mis ei meeldinud? Kas “Puhastusel” on potentsiaali selleks “Eesti ajaloo pika ja kurva loo uuesti kirjutamiseks”, mida Oksanen ise oma Finlandia-preemia vastuvõtukõnes mainis? Kas see annab hääle allasurutuile? Kuidas ta seda teeb, milline see hääl on — ja mida see meile ütleb?

Categories: Kriitika Tags:
  1. Peep Ehasalu
    22. juuli, 2010 kell 11:57 | #1

    Et mul raamat varasemast loetud, siis uurisin (loe guugeldasin) õhtul, mida soomlased on arvanud ja leidsin Helsingin Sanomate ‘Lukupiiri’ ja veel mõned arvamised “Puhastuse” draamateksti kohta. Hannu Marttila ütleb mh, et „Oksanen on nimetanud Puhastuse tragöödiaks ja seda see ongi – näidend süütundest, mis karjub puhastuse järele, nagu ka näidend „puhastustest“ ja puhastajate kantavast süütundest.“ Minu jaoks on ka romaanis rõhud samad.

    Võib vaadelda ka romaani tragöödia võtmes, mitte tingimata küll Kreeka tragöödia. Kuri saatus (ajalugu) on vaieldamatult üks tegelastest, mis võimaldab Aliidel ollagi selline – rapsi mis rapsid, lõpuks tuleb ikka isa maha lüüa ja emaga abielluda. Vabandan muidugi tragöödia mõiste labastamise pärast. Üks Marttila kommenteerijatest nimetas Aliidet lausa idiootlikuks tegelaseks, ja ilma tragöödia võtmes lugemata võib Aliidet näha ka sellisena. Eestikeelne sõna kurbmäng sobib kogu lugu hästi iseloomustama, ehk kõik jääb kurvalt sellesse hetke, kus hakkas tegelikult elu paremaks minema, aga seda teavad vaid Eesti ajaloo tundjad. Samas ju kõigi maailma zarade lugu jätkub.

    Viimane, nn dokumentide osa, jäi minu jaoks kogu romaani kõige nõrgemaks. Ilmselt pidi see lisama usutavust või siis distantseerima romaani ilukirjanduse kaanonist? Või viies vaatus? Olen lugenud “Puhastuse” ooperi sünopsist ja kui lugu kujutada ette traagilise ooperina, siis loksuvad sellised rollid, motiivid ja otsused ilusti paika. Romaanis tunduvad dokumendid hea võimalusena lühidalt asi kokku võtta. Ei saa eitada, et ongi efektselt kokku võetud, aga jäetud just dokumntides ka üsna mitu küsimust õhku rippuma.

    Soome kriitika (Turtola) on heitnud ette ka romaani vähest ajaloolise tausta läbikirjutamist. Nii nagu Tarmo ütles, loetakse lugu kindlasti Soomes ja Eestis teisiti kui mujal maailmas. Mida kaugemale Eestist minna, seda selgemalt hakkab paistma konkreetne ajalooline raamistik kui kuliss – tragöödia Taani kuningriigis või kusagil Eestis, aga lugu on endiselt universaalne.

    Üsna mitmed Soome arvustused on nimetanud ka rahvuslikku häbi. Üldiselt on lugejate hinnangud väga positiivsed ja põhjustena on ära toodud keel, metafooride tugevus, kus ühe tugeva pintslitõmbega on silme ette maalitud mõjusalt sünge pilt. Pärast soomlaste arvamuste lugemist pean osalt Tarmoga selle rahvusliku häbi osas nõustuma, ehkki ma juba jõudsin oma soome sõpradega peetud vestluste põhjal selle olulisust eitada. Nende sõnul olid/on kõige soometunumad meediaorganisatsioonid ning tavasoomlane on pigem kuri, et ta hääl sealt läbi ei ole kostnud, sest Eesti ajaloo kohta tõest teavet oli saadaval piisavalt.

    Stiili osas lähevad soome lugejate hinnangud kaheks. Ühed hindavad sellist distantsilt kirjutatud teksti lausa kauniks, teiste jaoks on tekst kohati häbemataselt lame ja „puust ette ja punaseks“, et sümbolid ikka kindlasti kohale jõuaksid. Jutustamise viis on mu meelest siiski tugevus, sellises kirjelduses pole nõretavat empaatiat, kuid mõjusust seda enam.

    Palju räägitakse ka unustatud naiste ajaloost, ehk “Puhastusest” kui feministlikust romaanist, mis avab naiste saatust kriisiaegadel. Meestegelased on tõepoolest pigem inimtüübid või karikatuurid kui päris inimesed. Panin ‘Lukupiiri’ vestlusringis tähele, et kriitilisemaid noote tõid vestlusse nimelt mehed, seda nii stiili, tegelaskujude kui sündmuste osas. Mulle tundub, et „see oleks võinud juhtuda meiega“ kaasaelamist mehed “Puhastuse” puhul ei olegi võimelised tundma? Meestegelaste, Hansu ja Martini ning Lavrenti ja Paša kujud on nii „ebamehelikud“ karikatuurid, et polegi nagu kellegagi samastuda. Nii keskendub mees teemale „kuidas see on tehtud“ ja naine „millest siin on kirjutatud.“ Jällegi üle vindi keeratud üldistus, kas peab paika? Minu jaoks olid naistegelased huvitavad isegi hoolimata sellest, et nende tegevuse motiivid kohati arusaamatuks jäid, mehed olid aga lihtsalt ebahuvitavad, osa kulissist.

    Põnev paralleel Väinö Linnaga – “Siin Põhjatähe all” ja “Tundmatus sõduris” kirjutas ta oma tegelased sooja kaasaelamisega lahti, nimelt meestegelased, need olid lihast ja luust inimesed, keda sa lugemise ajal mõistma ja isegi armastama hakkasid, nende surm oli kurb kaotus. Oksanen kirjutab distantsilt, kohati lühilausetega ja lõpuks distantseerub „dokumentidega“ oma tekstist täielikult, tegelaste surm on lihtsalt paratamatus.

    Lähen nüüd väga libedale teele, aga mis on nõukogude ja Oksaneni narratiivide erinevus? Kannatasime kurjuse vallas ja siis võitlesime end vabaks, rõhk kannatustel, Oksaneni kannatused lihtsalt kestavad kauem (700 aastat orjapõlve + Nõuk. Aeg). Oleme kannatav rahvas. Ka Kirsi Piha kirjutab, et romaan „annab liigutavalt, süüdistamata ja väikeste detailidega edasi elava pildi Eestist, eestlusest, elu meeletusest Nõukogude võimu ajal ja haavade paranemise aeglusest pärast seda.“ Sellesse väitesse paneksin eestlasena suure küsimärgi. Teisalt – võib-olla olemegi lugedes tekstile liiga lähedal. Tänases Ekspressis on pikk psühhoanalüütikute vestlusring nimelt minevikutraumadest, “Puhastust” võiks siis lugeda ka psühhoanalüütiliselt, traumade avaja ja läbikirjutajana.

    Oksanen on kirjutanud, et isegi Soomes (muust maailmast rääkimata) ei taheta mõista, et Eestis oli tegemist Nõukogude okupatsiooniga, mitte lihtsalt nõukogude ajaga. Vägivald naiste kallal sümboliseerib okupatsiooni olemust ilmselt kõige paremini. Kas peaks vaatama rohkem tulevikku nagu Tarmo toodud kirjandus- ja filminäidetes? Miks peaks? Kirjaniku vabadus on lahata minevikutraumasid ja ma eeldan, et ta ei ole oma viimast sõna kirjanduses veel öelnud.

    ‘Lukupiiris’ Kirsi Piha artiklile järgnevas arutelus on ka mõtteavaldusi, „kui Soome ajalugu oleks läinud teisiti,“ ehk võib “Puhastust” lugeda ka hoiatusromaanina. ‘Lukupiiris’ hakkas ühel hetkel osalema ka Oksanen ise ja selgitab soome lugejatele nii ajaloolisi taustu kui ka raamatu sümboolikat, mis on ääretult huvitav lugemine. Annab tegelikult paljudele ka siin esitatud küsimustele vastuse. Ma ei hakka seda siia tõlkima (rikkalikult lehekülgede kaupa teksti), nagu ei hakka tagantjärele korrigeerima oma arvamusi. Loeme siin ju ainult romaani, kirjaniku kavatsused jäägu hilisemaks? Või kirjaniku kavatsused siin siiski ära tuua? Ja siis vaadata, kas konstrueerimise traagelniidid jäävad paistma?

    Kui see vestlusring hakkab otsi kokku tõmbama, siis tasuks Oksaneni nägemus siin siiski avaldada. Või kui kõik loevad soome keeles, siis vaadake ise lingilt: http://blogit.hs.fi/lukupiiri/2008/05/15/sofi-oksanen-puhdistus/.

  2. 22. juuli, 2010 kell 23:13 | #2

    Aitäh, Peep.

    Nagu mainitud, käisin läinud nädalavahetusel Soomes ja võtsin “Puhastuse” teema mitut puhku üles — ja vähemalt minu tutvusringkonnas leidis see versioon küll kinnitust. Rääkides “rahvuslikust häbist” ei pidanud ma silmas mitte seda, nagu peaks soomlased end Eesti kannatuste eest vastutavaks pidama, vaid seda, et kuigi Eesti olukord oli Soomes üldjoontes päris hästi teada, oldi sel teemal avalikult vait — ja selle vaikuse põhjuseks ei olnud pelgalt Soome enda rahvuslik julgeolek, vaid ka teatav väga selge majanduslik kasu, miles osalesid kaudselt kõik soomlased. Soometumise laiem teema on põhjanaabrite juures täna tegelikult vägagi teravalt päevakorral ja Oksanen lisas sellesse ühe olulise dimensiooni ja vaatenurga, mis tegigi “Puhastusest” soome retseptsiooni seisukohalt lisaks raamatule veel ka sündmuse.

    Viiendast osast rääkides tundub mulle, et sellel on üheaegselt päris mitu erinevat funktsiooni. Üks neist võib tõesti olla teatav realismi-tunde kinnistamine (neile, kes on näinud kaks aastat tagasi PÖFFil linastunud Ari Folmani filmi “Valss Bashiriga” kangastub kindlasti selle animeeritud filmi lõppu lisatud dokumentaalkaadrite järsk mõju). Teisalt aga annab see osa meile terve hulga informatsiooni, nii spetsiifiliselt tegelastega (Aliide, Martin, Volli) seotut kui ka üldisemat laadi. Samuti tasub tähele panna, et see viienda osa dokumentaalne dimensioon on olnud romaanis olemas tegelikult esimestest ridades alates — läbi Hansu hauataguse hääle, mis avaneb Zarale sel hetkel, kui ta keldris oma vanaisa päeviku leiab. Nii nagu see päevik avas Zara jaoks (kes ju tegelikult läbi eelneva nelja osa on püüdnud Aliidet justkui üle kuulata) ühe hoobiga tema pere valulise, keeruka ja lunastust vajava ajaloo, viitab viienda osa dokumendilaviin KGB arhiivide avalikustamisele, millel on taaskord oluline resonants romaani metafoorset plaani silmas pidades.

    HeSa lukupiiri lugesin ka ise aga jätsin selle alguses siia linkimata, kuivõrd see sisaldab kohe alguses pihutäite kaupa spoilereid — nüüd aga on vast küll täiesti sobiv aeg sellele tõepoolest pilk peale heita. Sama kehtib ka Sirje Oleski Keele&Kirjanduse arvustuse kohta, mis algatuseks kogu raamatu kokku võtab, aga mille analüütiline pool minu arvates küll üsna lahjaks ja pinnapealseks jääb.

    Aga julgustaksin veel lõpu eel ka teisi oma arvamust välja ütlema — on siis keegi seda viimase nelja nädala jooksul juba varasemalt teinud või mitte. Kogu selle ettevõtmise eesmärgiks ei olnud ju see, et mingi hulk inimesi räägiks teistele kuidas täpselt “Puhastust” lugema peaks või millest see raamat tegelikult räägib, vaid nimelt üheskoos arutada ja muljeid vahetada.

  3. Riina Raudne
    25. juuli, 2010 kell 19:05 | #3

    Aitäh Peep ja Tarmo.
    Mind jättis “Puhastuse” lugemine ja ülelugemine paljude unerahu rikkuvate küsimustega ja väheste järeldustega. Pigem pani see mind ajaloo üle sügavamalt mõtlema, uusi raamatuid lugema, lõunapauside ajal okupatsioonimuuseume pidi kolama ja siin Moldovas veedetud suve kasutama selleks, et inimestega lõputult nõukogude ajast rääkida ja küüditamisele pühendatud memoriaale lähi-ja kaugvaates pildistada.

    Mulle meeldis metafooride rohkus ja tugevus, ja kirjaniku võime nii mitu tasandit ühe tervikuna esitada. Selles mõttes on tegemist hea edutainmenti algega — faktitruudus on põimitud põneva ja universaalse looga, mis on kergesti omastatav, läheb massidele peale ja mil on võimalus tuhandete kaupa uusi inimesi arutelule kutsuda, nii meil kui mujal. Seda funktsiooni ei maksa alahinnata. Edutainmentist eristab “Puhastust” muidugi see, et loo moraal on jäetud täiesti ambivalentseks — juba siin kommentaariumis tuleb välja, et me isekeskis tõlgendame tegelasi, nende motivatsioone ja põhjus-tagajärg seoseid erinevalt.

    Ma ei tea, kas see romaan ajalugu nüüd päris ümber jutustab. Eestlaste jaoks vist pigem mitte. Aga ma arvan, et “Puhastus” annab uue ja huvitava hääle neile, kes said kommunistliku riigikorra teenriteks, ja näitab, minu meelest üsna empaatiliselt, et ega neilgi lihtne olnud. Minu jaoks näitab Oksanen uuel moel, et isegi kalestunud allasurujad olid tegelikult allasurutud. Zara puhul annab romaan allasurututele hääle küll, aga vähemalt minu jaoks ei ole selles hääles midagi väga uut ja intrigeerivat, ehkki ma tunnistan, et (jälle edutainmenti seisukohalt) seda tuleb lugu ikka ja jälle ümber jutustada.

    Üks küsimustest, mis mu unerahu rikub on see, et kas peale raamatu lugemist tuleks siis Aliidet kui kommunismi poole ülejooksikut mõista või hukka mõista. Meie Ühispuhastuse käigus on mulle selgeks saanud, et suur osa sellest, miks Aliide tundub pigem negatiivse kangelasena, ei tulene mitte otseselt tema tegudest, vaid tema ülimast läbipaistvusest tegelasena — meil on võimalik jälgida iga vastikust tekitavat impulssi ja tema lubamatut armastust Hansu vastu.

    Nagu seksuaalvägivallast rääkides on keskseks müüdiks pinnapealne küsimus (mis ometi tervete kultuuride norme ja kriminaalkoodekseid informeerib), et kas naine on oma vägistamises kuidagi ise süüdi, jääb ka Aliide puhul piinama küsimus, et kuivõrd viis teda tema väärtegudeni ta enda olemus. Ja sealt edasi laiem küsimus, et kas kommunismi teenriteks saanuil oli tavaliselt selleks olemuslikke eelsoodumusi, kas neid juhtis kadedus ja küüniline saamahimu küüditatute kõrvarõngaste järele? Mõnikord, tihti, või alati? Või oli nende teguviisi taga juhmiks pekstud, vägistatud ja hirmutatud reaalsusetaju, mille kohta me ajalooõpikutest ei lugenud? Mõnikord, või tavaliselt? Raamatust võib jääda ühtpidi lugemisel mulje, et Aliide kadedus ja lubamatu armastus Hansu vastu viis otseselt selleni, miks ta oma pereliikmete ja isamaa huvide vastaselt talitas. Minu kokkuvõttev mulje on siiski see, et ehkki Aliide on oma fiksatsioonis jätkuvalt ärritav, on vägistamise-eelse ja -järgse Aliide vahel kvalitatiivne erinevus, ja tema hilisemaid tegusid ja kalestumist tuleks analüüsida traumajärgse stressi sündroomi raamistikus. Ma ootan põnevusega, mil keegi sellise analüüsi kirjutab.

    Minu jaoks heidab Aliide tegelaskuju kiirekese valgust ja ergastab sotsioloogilist/ajaloolist kujutlusvõimet nii paljude tegelaste kohta, keda ma Tallinnas trammis ja praegu siin Chisinau keskturul kohtan. Nii paljude materjalistlike ja oma perest võõrandunud Talvide kohta, nii paljude Tallinna taksojuhtide kohta, kes ähvardavad kallale tulla, kui üritada marsruudi planeerimises sõbralikult osaleda. Nende kohta, kes arvavad, et iga vabatahtliku ja ühiskondlik-kasuliku liigutuse taga on mingi kalkuleeritud kurjus. See avab mu silmad sellele, kuidas neil ka ei ole kerge olnud, ja kuidas mõned eestiaja-järgsed põlvkonnad võib-olla täielikult ei teadvusta, et ja kuidas neil ei ole kerge olnud.

    Mulle meeldis mitu asja, mis Peep välja tõi.
    Esiteks tahan öelda, et ma olen oma tuttavate hulgas sarnast soopõhist jaotumist näinud, mida Peep Lukupiiris tähele pani. Kuidagi spontaanselt — naised on pigem öelnud, et uskumatult sügav raamat, mehed vaatavad tehnilisemalt, ja mulle on tundunud ka, et Aliide on nende jaoks ühesemalt negatiivne tegelaskuju. Ma ei tea miks.

    Teiseks, Peep võrdles Oksaneni Väino Linnaga, ja ütleb, et Sofi Oksase kirjeldused ei ole just sama soojad. Marek ütleb ka oma kommentaaris, et Oksase kirjeldus on pigem kalk. Aga mulle jälle tundus, et kuidagi saavutab Oksanen pelgalt faktide mainimisega selle, et ettkujutus hakkaks tööle ja ilma pikema seletamiseta on selge, kui õudne võib olla oma õe last piinata. Kui painav võib olla endasse integreeritud häbi vägistamise pärast. Kui reaalne võib olla hirm, et sellise fakti avalikuks tulemine väikeses konservatiivses külas võib tekitada eluks ajaks tõelise stigma, mille ennetamiseks abielluks kasvõi sibulalõhnalise kommunistiga. Et selle fakti tagajärg avaldab mõju oma lapsega suhestumisele. Mulle tundus see faktiline “kalkus” just väga mõjus kuna kõige õudsemad episoodid said toimuda mu enda peas, Aliide kirjeldus tundus väga empaatilisena, aga justkui mingist psühhiaatrilisest case-history vaatepunktist.

    Kolmandaks, Peep toob välja Lukupiiris avaldatud arvamuse, et soomlased võiksid “Puhastust” lugeda hoiatusromaanina. Äkki võiks “Puhastust” lugeda hoiatusromaanina ka selles mõttes, et (puust ette ja punaseks) sel vihal ja allasurutud häbil, mille saamisloo Oksanen Aliide ja Zara näiteil kronoloogiliselt esitab, ja mis avaldub selles, kuidas eestlased teisi eestlasi kohtlevad ja moldaavlased teisi moldaavlasi kohtlevad, ei pruugi ise mitte kuhugi kaduda ja et sel võib olla põlvkondade pikkune tagajärgede ahel, mis ootab viimast piiska oma karikasse, et kannatus kasvõi tapatalguga lõpetada.

    Veel küsimus Peebule (teistele ka, kui see on kohane) — miks Sa paneksid eestlasena suure küsimärgi Kirsi Piha kommentaari taha, et romaan „annab liigutavalt, süüdistamata ja väikeste detailidega edasi elava pildi Eestist, eestlusest, elu meeletusest Nõukogude võimu ajal ja haavade paranemise aeglusest pärast seda.“ Ma vabandan, kui on naiivne küsimus, aga selle vastuse lugemine oleks väga hariv (vähemalt mulle, kes ma ei käinud Eestis korralikult ülikoolis ja olen hakanud kahtlustama, et mõned memod on lugemata jäänud:).

    Tarmo eelmise peatüki kommentaariumis tõstatatud küsimus jääb — kuidas edasi, kuidas siit tulevikku vaadata, millised on vastused, kunstis või muidu? Kuna minu eriala on tervise-edendus, siis on sellised sotsiaalse kapitali ajalugu ja olemust lahti mõtestavad küsimused äärmiselt praktilised. Näiteks, kuidas mõjutavad meie omavaheline suhtlemiskultuur, sotsiaalsed ja peresidemed ning usalduse puudumine depressiooni taset ühiskonnas? Millele ehitada poliitiline ja kogukondlik tahe hoolida (ja seda rahas näidata) vanuritest, koduvägivalla ohvritest, südamehaigetest, alkohoolikutest? Seega, kokkuvõtvalt, ehkki vastuseid “Puhastus” minu jaoks väga ei andnud, inspireeris see rohkelt kasulikke küsimusi — ja ma olen selle eest tänulik.

Kommentaarid on suletud.