Esileht > Kriitika > Ühispuhastus - kokkuvõte

Ühispuhastus - kokkuvõte

25. juuli, 2010 Tarmo Jüristo

Tundub, et vahepeal jõudsalt hoogu kogunud ühine arutamine näitab neljanda nädala lõpuks raugemise märke. Moderaatorina olen läbi kogu ühislugemise püüdnud võimalikult neutraalset joont hoida ja see oli ka põhjus, miks ma Riina poolt esitatud vastuküsimustest veidi kõrvale põiklesin. Kuivõrd asi on nüüd lõpusirgel, otsustasin kokkuvõtteks üldise analüüsi asemel midagi isiklikumat kirjutada.

Nagu ma juba korra varem mainisin, ei kuulu “Puhastus” kindlasti minu isiklike kirjanduslike lemmikute hulka. Selleks on erinevaid põhjuseid, millest tervet hulka ma siinkohal üldse puudutama ei hakkagi, kuivõrd neil on rohkem tegemist maitse- ja stiilieelistustega. Minule isiklikult näiteks Coelho ei meeldi, aga ma ei taha püüda kedagi teist veenda, et tegu oleks halva kirjaniku või viletsate raamatutega. “Puhastuse” osas tundub mulle, et seal on aga veel ka üks sootuks teine mõõde.

Ma olen nõus, et sedalaadi vägivalda, mida Oksase romaan kirjeldab (olgu see siis isiklik või kollektiivne, ajalooline või kaasaegne), ei tohi unustada, sellega ei tohi leppida. Ma olen nõus, et tuleb tegeleda selle põhjustega ning rääkida selle tagajärgedest. See on raam, millesse “Puhastus” Eesti kontekstis paigutub, nii teksti enda kui ka autori intentsiooni tasandil — ja siin on asjad keerulisemad, kui pelgalt “igale oma”.

“Puhastuse” negatiivsed tegelased (nagu näiteks Paša ja Lavrenti) on seda olemusikult, ilma põhjuste või selgitusteta. Reeturid (nagu Aliide või Martin) on seda samuti pea geneetilisel tasandil, nad on füüsiliselt ebatäiuslikud või lausa eemaletõukavad, kadedad ja ahned, suutmatud eristama peeneid varjundeid, võimetud südamest uskuma. Erinevalt Inglist on Aliide armastus Hansu vastu pelgalt iha, ta soovib Hansu “omale” ning lõpuks mõistes, et seda ei juhtu, otsustab ta Hansu tappa. Oksase raamatus on reetmine justkui kuri saatus, miski, milleni reeturiks sündinu paratamatult jõuab — nii nagu vägivald on miski, mida kurjaks sündinud möödapääsmatult teevad.

Rääkides vägivallast on huvitav tähele panna, et see ei ole “Puhastuses” sugugi ühemõtteline. Oksase jaoks on olemas selgitamatut ja vabandamatut, primordiaalselt saatanlikku vägivalda — nagu Aliide ja Zara vägistamine, Linda piinamine, või laiemas plaanis okupatsioon ja küüditamine. Lisaks leiab romaanist ka omamoodi juhuslikku vägivalda, nagu episoodis, kus Lavrenti oma äripartneri kõri läbi lõikab. Samuti on aga olemas retributiivset, vabastavat ning kokkuvõttes puhastavat vägivalda — nagu Paša ja Lavrenti tapnud kuklalasud või Zara poolt toime pandud mõrv Tallinnas, ja neljanda osa ning ühtlasi kogu raamatu katarsiseks* olev auto-da-fé (mis oli keskaegne ketserite hukkamine tuleriidal ja mis otsetõlkes tähendab muide “usuakti”) kuulub omal moel samasse kategooriasse.

Ja see on dimensioon, mis minule Oksase “Puhastuse” juures tõepoolest sügavalt vastumeelne on. “Puhastus” näitab meile kohutavat, dehumaniseerivat vägivalda, mille lunastab aga samuti ainult vägivald. “Puhastuse” maailmas ei ole leppimist, andestust ega tegelikult ka mõistmist. Leides oma vanaisa päeviku saab Zara teada, kuid dollarirull taskus taksos Tallinna poole kihutades ei ole tal võimalust mõista — ja tegelikult ei ole seda ka meil lugejatena. Eestlastena ütleb “Puhastus” meile, et me pole oma minevikku mõistnud, seda õiges võtmes näinud — aga ei paku tegelikult pilti, mis oleks kuidagi humaansem või läbipaistvam. “Head” ja “halvad” vahetavad omavahel kohad, kuid hirm ja viha jäävad.

Aga lõpetuseks — veelkord aitäh kõigile, kes kaasa lugesid ja eriti neile, kes ka oma arvamuse välja ütlesid. Ma tahaksin väga loota, et sellel diskussioonil oli mõju sellele, kuidas keegi meist “Puhastust” luges ja mõistis ning et see mõju ei peatu selle romaani juures, vaid kandub edasi ka järgmiste raamatuteni, mida keegi meist tulevikus kätte peaks võtma.


*Siin on vast põnev märgata, et kreekakeelne sõna “katarsis” (κάθαρσις) tähendab otsesõnu “puhastust”.

Categories: Kriitika Tags:
  1. Peep Ehasalu
    26. juuli, 2010 kell 11:57 | #1

    @Tarmo
    Siia pidi vist tulema punkt, aga ühes ma ei saa sinuga nõustuda. “Puhastus” võib meeldida või mitte meeldida, kuid mu meelest on selle vägivallakeerise lõpp üsna sümboolne just koha puhastusena. Läinud-minemas on kõik, vähem või rohkem vägivaldselt, ning ootama saab jääda neid, kellelt oodata mõistmist ja leppimist. Arvestades naistegelaste traumaatilisi kogemusi, siis mida nad peaksid mõistma või kellega-millega leppima? Nad ei mõista ennastki, saati siis teisi.

    Kirjutad: “tegelikult ei ole seda (võimalust mõista) ka meil lugejatena. Eestlastena ütleb “Puhastus” meile, et me pole oma minevikku mõistnud, seda õiges võtmes näinud — aga ei paku tegelikult pilti, mis oleks kuidagi humaansem või läbipaistvam. “Head” ja “halvad” vahetavad omavahel kohad, kuid hirm ja viha jäävad.”

    Kuidas romaan eestlastele mineviku mittemõistmisest räägib? Ja su väide eeldab, et on olemas mingi õige võti, milles minevikku näha. Pigem näitab “Puhastus” üsna sinuhelikult, kuidas inimese motivaatorid on endiselt samad - armastus, võim, vara. Romaanis ei ole leppimist-andestust-mõistmist ja pigem taotluslikult. Usun, et kui minevik läbi kirjutada, siis tekib lugejal ka mõistmine ja leppimine. Praegu on sul õigus - hirm ja viha on endiselt õhus, sest minevik on läbi rääkimata-kirjutamata ning vaieldakse ajaloo “õigsuse” üle, kaalutakse üksteise kannatusi (”kes kannatas rohkem”) ja kohati minnakse groteskini - kui kõik (pooled) on olnud patused, siis võidab see, kelle patukoorem oli väiksem.

    Riinale vastuseks, et ei ole ma mingite viimase aja eriteadmistega varustatud, siin vestlusringis pigem õpipoisi osas. Eestluse koha peale asetasin küsimärgi, kuna romaan võimendab väikest osa eestlusest, mida kriitik võtab omakorda võimendada. Üldse oleksin üsna ettevaatlik mingi universaalse eestluse defineerimisel. Romaani edu maailmas osutab mu meelest selgelt, et tegemist ei ole mingi spetsiifilise Eesti asja ajamisega, vaid universaalselt loetava looga.

  2. 26. juuli, 2010 kell 12:58 | #2

    @Peep Ehasalu

    Ei pidanud tulema punkt, kommentaarium on samamoodi avatud nagu varasemate postituste juures ning nagu ma ütlesin, on see minu isiklik vaade ja seisukoht, mitte püüe “Puhastust” kuidagi üldiselt ja kõigi jaoks kokku võtta.

    Minu väide kohe kindlasti ei eelda, et on olemas mingi üks ja õige võti, milles minevikku näha — see on nimelt see, mille vastu ma olen. Mineviku mittemõistmise motiiv on minu jaoks selgelt ka romaanis endas olemas (vanaema poolt antud fotos, mida Zara endaga kaasas kannab), aga vast selgemaltki veel tuleb see välja Sofi Oksase kõnest, millele ma üleeelmisel nädalal juba korra viitasin: “Eesti ajalugu on pikk kurb lugu, tühik Euroopa ajaloos, mille peab kirjutama uuesti nii, et seda ei määra enam nõukogulik narratiiv.” Jah, ma olen nõus, et tuleb kirjutada uuesti, aga ma väga tahaks loota, et seda on võimalik kirjutada nii, et see ei polariseeriks, et see ei käivitaks uut hirmu ja viha tsüklit. Ja et seda on võimalik kirjutada nii, et sellega mittenõustumine ei tähenda hoobilt “nõukogulikku narratiivi”.

    Ja see viib meid tagasi traumaatiliste kogemuste juurde. Ma ei arva, et traumasid (olgu need siis seotud vägistamise või okupatsiooniga) ei ole olemas, või et need kannatused tuleks unustada. Primo Levi on öelnud, et holokausti ei saa ega tohigi mõista — ja ma olen ka sellega tegelikult nõus. Aga nähes ennast sellise mõistetamatu ja seletamatu vägivalla jõuetu ohvrina kaotamegi võimaluse mõista ka meid endid.

    Ma ei arva, et romaan oleks pidanud lõppema suure ühiskallistusega, kus Aliide mõistab ja lepib oma vägistajatega, Zara annab andeks Pašale ja Lavrentile ja meie kõik ütleme sisimas, et “ah, tühja sest okupatsioonist”. Aga kui me “Puhastust” lugedes leiame, et Hansu tapmine Aliide poolt on meile mingil tasemel mõistetav, või et see, kuidas Zara kägistas maffiabossi Tallinnas on koguni mingis mõttes õiglane — siis kas ei võiks keegi kirjutada lugu ka näiteks Pašast, sellest kuidas ta kasvas üles vägivaldses peres koos joodikust isaga, kuidas ta ema ta hülgas, kuidas see kõik viis selleni, et ta sattus Perm 38-sse — ja nii edasi, kuni selleni, et meil on eetiliselt vigane, õnnetu mees, kes ei suuda tajuda inimlikkust teistes, kes elab selle nimel, et saada endale tätoveerimisstuudio, mille üle tema ainus sõber laginal naerab. Aga ei, Paša on kuri ja halb, sest ta on kuri ja halb — sest romaan vajab sellist mõistetamatut kurjust just nimelt selleks, et blokeerida võimalused (enese)mõistmiseks. See ongi näiteks Solženitsõni, Levi või Kertészi suurus, et nad suudavad rääkida dehumaniseerivast vägivallast humaanselt, nad räägivad inimeseks jäämisest kategooriates, mis on enamat kui see, et meie motivaatorid on endiselt armastus, võim ja vara.

  3. Piret Peiker
    Piret Peiker
    26. juuli, 2010 kell 13:29 | #3

    Minu nägemus romaanist ühtib suuresti Tarmo omaga, aga kuna juba meeste/naiste lugemisviisi eristamiseks läks, ütlen oma arvamuse sooteema kohta.

    Nõustun, et meestegelased on karikatuursed ning romaani maailmapildi must-valguse alla kuulub ka see, et vastikud vägivaldsed meestegelased on kõik venelased või kommunistid (vrd. suhkrupeedimagusad sakslased). Mu meelest tuli meie ühisest analüüsist juba ammugi välja, et üheülbalised on ka naistegelased — ingellik Ingel, deemonlik Aliide, traumeeritud ohver Zara. Vägistamise eelne ja -järgne Aliide on erinevad küll, kuid nii enne kui pärast on Aliide puhas väärastunud seksuaalsus, teda juhivad ainult seksuaalsed ihad ja hirmud. Ingel on vastukaaluks määratletud kiire emaduseni viiva “normaalse” seksuaalsuse ja kodundusega. Psühholoogiliselt on, jah, usutav, et Aliide ja Zara pole aldis mõistma ja leppima, aga siin ma tahaks taas meelde tuletada, et tegemist on romaanitegelastega, kelle autor on loonud sellistena, et nad on võimelised ainult kannatusteks ja vägivallaks. Ma pean ennast feministiks, aga seda romaani feministlikuks ei pea.

    Riinaga nõus, et raamat on populaarne ja loetav (kas Sa ei arva, et oma osa on sellel, et seksist ja vägivallast ikka tahetakse lugeda?), aga kui ajalugu on kuliss ja tegelased on karikatuurid, siis faktitruuduse osas ma vaidlen vastu. Samas romaan püüab igati ajaloolist tõepära signaliseerida ning annab tegelikult ikka üsna selge vastuse, kes on kurjas süüdi. Süüdi on mehed, venelased ja venelaste kaasajooksikud.

  4. Marek Laane
    26. juuli, 2010 kell 13:29 | #4

    Märkusena kurjuse koha pealt: mu meelest on romaanis kokku kolm selgelt kurja tegelast. Kõige rohkem on juttu Aliidest, kelle puhul on aga antud ka “kurjuse anatoomia”, mille läbi ta ei paistagi nii väga kuri tegelane enam. Kõige kurjem tegelane on aga mu meelest Oksana, kes oma tegudega jõuab Aliide tasandile, aga et me ei tea midagi tema taustast, on ta sellevõrra tuntavalt kurjem. Pašast me ka suurt midagi ei tea, aga siiski veidi rohkem, nii et temast võib jääda ka just sellise rikutud inimese mulje, millele Tarmo viitas, kellel on elu käigus tekkinud mingi kinnisidee, mille poole ta igasuguste vahenditega püüdleb. Lavrenti aga pole mu meelest üldse kuri tegelane, vähemalt selle vähese põhjal, mida tema kohta räägitakse - kurjuse käsilane küll, aga mitte kuri iseenesest.

  5. Peep Ehasalu
    26. juuli, 2010 kell 13:47 | #5

    @Tarmo Jüristo
    Tänud selgituste eest! Kõik su viidatu tuleneb mu meelest draamateksti romaaniks vormistamise probleemidest, mitte uue polariseerimise taotlusest. Ootan huviga su arvamust “Stalini lehmade” kohta, mis mu meelest on romaanina palju tugevam.
    Mind on aga üha rohkem hakanud painama nimelt see, kui kaugele me oma mõistmisega peame minema või üleüldse saame minna? Ta oli halb, sest ta vanemad olid ta hüljanud, kes omakorda hülgasid sellepärast, et nende vanemad olid karmikäelised, kes olid karmikäelised sellepärast, et … jne kuni kuhumaani? Hitler oli tunnustamata kunstnik ja Stalin vaimulikus seminaris kiusatu — siis on hilisem mõistetav? Veikko Huovinen on mõlema mehe kohta fiktiivse elulooromaani kirjutanud ja päris humoorikalt “mõistnud.” Aadu näiteks tahtis lihtsalt proovida, kui kaua ta nalja usutakse. Ja ootamatult kaua usuti. Mu meelest on ühel hetkel inimlik keelduda mõistmast, mõistus lihtsalt ei võta vastu, traumad on selleks liiga suured. Andeks saab anda ka mõistmata, ehkki see nõuab muidugi harvaesinevat vaimusuurust. Või tugevat usku.

  6. 26. juuli, 2010 kell 16:35 | #6

    Ei saanud küll viimasel nädalal “lugemisringis” osaleda, kuid tahaksin ka omalt poolt paar kokkuvõtvat mõtet lisada ning mis peamine, tänada ühislugemise eestvedajat Tarmot ja ühe osa moderaatorit Piretit tasakaalustatud mõttearenduste eest ja kõiki kaasa kostnuid sisukate kommentaaride eest.
    Kui ma “Puhastust” originaalis esimest korda lugesin, oli peamine mulje see, et tegemist on tehniliselt väga korralikult kirjutatud raamatuga. Sel tundusid olevat kõik edukale moodsale romaanile omased tunnusjooned: loos põimuvad erinevad ajastud, erinevate tegelaste vaatepunktid, tugevad läbivad metafoorid, valus ajalooline ja ühiskondlik aines, põnevus, kõik need jutustamistehnikad millest meil siinsetes aruteludes juttu on olnud. Pluss autori isiklik side ainesega ja piisav eeltöö, mis peaks tagama üksikasjatäpsuse ja usutavuse…
    Ent ikkagi jäi kuskile üks Aga, mida ma tol hetkel kas ei osanud või ei tahtnud lahti mõtestada. Nüüd üle lugedes sain sellel Agal jälle sabast kinni. See on tunne (väga isiklik, nii et ma ei ole kindel, kas sel üldse on siinses arutelus kohta) – ühesõnaga tunne, et üks kiht peategelastest on puudu. Üks isiklik, üldinimlikult mõistetav kiht. On küll pindmised aistingud ja mõtted, ja siis teisest küljest ainult pooleldi sõnastatud traumad seal sügaval, aga seda vahepealset, millega samastuda või mis liigutaks sõltumata lugeja soost, ajastust ja taustast – seda on väga vähe.
    Võimalik, et see puuduolev kiht omakorda seondub küsimusega: kes räägib? Nimelt: kale ei ole mitte ainult autori jutustamislaad, vaid nö vaatepunktijutustajate oma – neist nagu ei saa kusagilt kinni haarata. Vähe sellest, et me ei tea, kuidas Z või A tegelikult välja nägid, me ei tea ka, mida nad sügaval sisimas, vältimise pealispinna all tundsid või mõtlesid. Võib-olla on see vahepealne ja puuduolev just midagi sellist, mida draama (üksikute eranditega) näidata ei saa ning mis kuulub proosa mängumaale? Ja see on draamast romaaniks muundudes kirjutamata jäänud? Tunnistan, et ei ole “Puhastust” draamana ei lugenud ega näinud ja ei oska seda mõttekäiku jätkata, kuid loeksin meeleldi, kui keegi kirjutaks põhjalikumalt teemal “draamast romaaniks”, millele Peep vist ka eespool viitas.)
    Ma ei tea, kas selge mina-vorm (Z ja/või A puhul) oleks midagi muutnud, aga võib-olla oleks vähem usaldusväärne jutustaja siiski kasuks tulnud ja nihutanud ka tegelaste liiga teravat polaarsust. Kui valetaja ütleb, et ta valetab jne.
    Kui nüüd veel kahte lugemist kõrvutada, siis vahepeal on muutunud üks oluline asi, nimelt on raamat ilmunud eesti keeles ja kõik see meediamöll. Oleks nagu kaks võimalust: “Puhastus” kui senisest etem narratiiv eestlaste õnnetust ajaloost ja “Puhastus” kui ebaõnnestunud katse teistmoodi ajalugu kirjutada. Raske on küll autorit, tema tausta ja kõike, mis seni öeldud/kirjutatud päriselt kõrvale jätta, aga ma arvan, et kõige rohkem on “Puhastus” lihtsalt üks järjekordne lugu. Mille kõrvale peaks võrdväärsena ja võrreldavana mahtuma palju teisi, olemasolevaid ja tulevaid. Lõplikku lugu pole ju olemas.

  7. 26. juuli, 2010 kell 17:03 | #7

    @Peep Ehasalu

    Teemal kui kaugele me oma mõistmisega saame minna - ma pidasin silmas midagi muud, kui see, et kõik teod või otsused peaks olema taandatavad kellegi raskele lapsepõlvele. Sellesse teemasse süvenemine viiks meid “Puhastusest” päris kaugele eemale, aga püüdes anda näidet võiks korraks mõelda selle peale, kuidas meie endi (s.t. siis eestlaste) kohta on minevikus kasutatud (ja kasutatakse ju siiamaani) sedasama vaadet: võitlesid Wehrmachtis — mis siin veel küsida on?

  8. Riina Raudne
    27. juuli, 2010 kell 12:11 | #8

    Mõistmisest rääkides, mul on ikkagi suur mure selle pärast, et me võtame kokku nii, et Aliide ja Martin on üheselt deemonlikud kurjuse kehastused, kellele reetmine on juba geneetiliselt kaasa antud. Minu meelest ei ole see järeldus siiski päris tekstipõhine. Ma tean, et räägin seda sama juttu kogu aeg, aga Kai kommentaar aitas mul aru saada ja ehk paremini artikuleerida, miks Martin ja Aliide minu jaoks ikkagi pigem vastanduvad reaalsete ja ebatäiuslikena ideaalsetele tegelastele kui halbadena headele.

    Mulle meeldis väga Kai öeldu, et Aliide puhul oli inimlikul tasemel seostuv ja minapildist lähtuv tasand jutustuses justkui puudu. Oksanen kirjutab suure mõnuga lahti alateadlikke hirme ja eemaletõukavaid impulsse, mida Aliide minategelasena ilmselt kunagi ei esitaks, võib-olla isegi ei teadvustaks. (Tõesti oleks huvitav näha, kuidas Aliide teatrilavalt paistab). Ma arvan, et see on meile lugejana väga harjumatu, peaaegu shokeeriv, ja selle inimlikuna aktsepteerimine eeldab kas teoreetilist/psühholoogia-alast ettevalmistust, tohutut kaastunnet või võimet endaski selliseid impulsse ära tunda ja aktsepteerida. No vat ei lähe see isamaaline siirupilõhn peale enam pärast mitut nädalat, no vat ei tõmba sinna köögi poole. Ma ei tea, mida see võiks öelda mu iskikliku deemonlikkuse indeksi kohta, aga ma olen pidanud elama õppima kohutava tõega, et ma ei kannatanud ja isegi keeldusin söömast omaenda eesti vanaema suure armastusega keedetud mannaputru, ja mind väga ei tõmba eestlaste peo Õllesummeri poole. Mõnikord on mõni väikelaps tüütuvõitu. Võib-olla on ette tulnud isegi armumisi, mis nüüd, vanemana ja parema teadmise valguses tekitavad pigem kummastust, aga peale paari eneseabiraamatu lugemist- I’m comfortable with it. Ja seetõttu tõrgub südametunnistus ka Aliidet romaani algusest romaani lõpuni päris üheselt ja ainult kurjuse kehastusena nägemast. Pigem on ta üks suur hunnik psühholoogilist õnnetust, kel puuduvad oskused seda kõike luulesse transformeerida ja oma kannatuste läbi konstruktiiselt nii kannatlikkuses kui lahkuses kasvada. Kindlasti on kole rivaalitsemine ja kontrollimatud seksuaalsed ihad Aliide läbivad negatiivsed omadused, aga tema puhtalt musta tegelasena lugemine oleks minu meelest Oksase suhtes ebaõiglane, kuna see täielikult eemaldaks rõhu raamatu kõrgpunktilt — faktilt, et Aliide, lisaks oma enda õnnetule iseloomule, sattus võika ja süstemaatilise vägivalla puhtakujuliseks ohvriks. (Jah, venelased ja okupandid, aga mitte mehed üldiselt, on siin süüdi- nii romaanis kui laiemalt, selles ei ole suurt kahtlust). See tõlgendus minu meelest läheb kokku sofioksanen.com lehel äratoodud kirjeldusega: Aliide oli naine, kelle elus ristusid isiklik ja ajalooline kõige halvemal võimalikul moel.
    Kirjatehnilise paralleelina on minu jaoks šokeerivalt otsekohene Oksase maalitud pilt bordellist — kuidagi lõikab tavapärasest sotsiaalsest distantsist ja oodatud viisakast keelekasutusest läbi… aga siis jälle tuleb tunnistada, et nojah, kõlab ju võikalt tõepäraselt, justkui läbi mingi uue hääle, kellega me tavaliselt seksist ei räägi.

    Äkki on Oksasel selle alateadvuse päevavalgele toomisega mingi pikem teema- äkki talle meeldibki selline isiksusest mööda ja otse hinge põhja, sügavamaisse motiividesse vaatamine ja seal leiduva faktiline, emotsioonitu kirjeldamine? Äkki just see ongi (talle, võib-olla ka meile) teraapiline, puhastav? Äkki lihtsalt nende võimatute valikute kirja panemine koos sellega, mida sealjuures tunti, toobki lunastuse läbi selle, et aitab järeldusi tegemata näha, mis inimestega juhtus? Ajalugu ju ümber pöörata ei saa, teistsuguste lahenduste soovimine ka ei aita, aga vähemalt teame, mille pärast valutame ja mis on leinamata jäänud. Mis teie arvate? Kas Oksanen seal Lukupiiri vestlusringis selle kohta ütles midagi?
    “Stalini lehmades” on taolist teraapialikku lähenemist muuseas veelgi rohkem — ülim lähivaade buliimiku impulssidele, himudele, ebakindlusele, strateegiatele — seal küll minategelase jutustuse läbi. Aliide kohta lugedes võtsin ma lihtsalt tema kadeduse ja läbitunnetamata impulsid teadmiseks, aga ma ei lasknud end kordagi eksitada, et Ingel või Hans ei oleks sarnaseid tundeid tundnud, et nad oleks kuidagi olemuslikult, geneetiliselt, lapsest saati paremad. Või kas teie arvate, et Ingel ei tundnud kannatamatust, hirmu, ahastust, vastikust? Me lihtsalt lugejana ei näe nende kognitiivset protsessi sellises valguses. Me näeme kõiki tegelasi ainult läbi Aliide silmade/südame, ja seega me tegelikult ei tea, kes Hans ja Ingel on, vaid ainult, et Hansu-Ingli valikute, näilise usu ja õnnestumistega suhestumine tekitas Aliides (teadvustamata) alaväärsust ja kadedust.

    Aga veel Martini kurjusest. Tema haisemist ja põlvedeni rippuvaid mune oleme juba maininud. Tema kompromissitus kommunismi teemadel on meile ka vastuvõetamatu. Raamatu lõpus tuleb välja, et ta on teenekas ja Truu (!) agent. Aga me lihtsalt peame tunnistama, et tekstis lisandus tema sibulahaisule mitmeid häid omadusi, eriti Aliide seisukohast, kes Martinit alguses agendina ei teadnud. Lk 133: Martin ei teadnud Aliidest veel midagi, tal oli erutunud ja sihikindel hääl, erinevalt teistest külameestest ei olnud ta viinavõtja, tal olid juhiomadused, ta vaatas tulevikku, tema nimel oli hea maitse. Martin sobis Aliidet päästma ja tema elu kindlustama, ja andis Aliidele tavalise, korraliku naise staatuse. Hijem räägitakse mitmel korral, et Martin oli suur ja tugev, ta oli ümbritsevasse reaalsusesse sisse elanud ja tal oli sotsiaalne võrgustik, mis tagab teadupärast ellujäämise. Kolmandas osas loeme Martini toimetulekust isarollis. Need ei ole partneri puhul halvad omadused. Martin ei sunni Aliidet otseselt midagi tegema, ta on pigem toetav, sõbralik ja oma murumunakesele turvalisust loov kuju. Mina tõlgendasin Martinit esmakordsel lugemisel kui veel ühe nurga alt metafoori nõukogude aja kohta- kui haisuga ära harjus, siis jagus ju töölistele mugavust ja sotsiaalset kindlust küll, isegi niipalju, et arvestatav kontingent eestlasi praegugi seda aega veel taga igatseb.

    Raamatu lõpus tuleb välja, et ka tema enda kommunistiks saamise lugu ei ole sirgjooneline — Hans esitab küsimuse, et huvitav, mida Martin tegema pidi, et teda ei ole veel ära viidud? Lk. 297 öeldakse, et Martini vend töötas NYCis koos välis-eesti kommunistidega ajalehe “Uus Ilm” toimetuses. Kas see on viide sellele, et Eestis leidus alguses vasakpoolseid intellektuaale, kes kommunismi-imesse siiralt uskusid? Lk. 308 öeldakse, et Martin on legaliseeritute hulgast värvatud agent — mida see täpselt tähendab?

    Piretile vastuseks: olen nõus, et päris edutainmentist jääb siin palju puudu, aga hea alge on olemas. Minu meelest on hariv see, et meile selles kontekstis ette tulnud võimatuid valikuid sellisel moel näidatakse. Konstruktiivsed lahendused on meile endale välja mõelda ja võivad stimuleerida südametunnistuse tegevust. Seksist ja vägivallast tahetakse ikka lugeda, sellepärast just ongi edutainmenti põhiline nõue, et edasiantav informatsioon oleks põimitud põneva looga. Tegelane, kellega publik samastub (Aliide on siin selles mõttes vist läbikukkumine: kuna vint on üle keeratud, tõukab ta paljud lugejad automaatselt eemale) kogeb fenomeni väga sügavalt, nii et kogukond saab probleemi lahendades siis korrektseid fakte üksteisele korrutada, et need publikule meelde jääksid.

    Ühesõnaga. Ma ei taha siin üldse öelda, et Aliide ja Martin olid positiivsed tegelased — kaugeltki mitte, vaid et minu meelest nad ei olnud lihtsalt ja üheselt musta värvi karikatuurid.

  9. Piret Peiker
    Piret Peiker
    27. juuli, 2010 kell 13:34 | #9

    Minu meelest ka on iiveldus isamaalisest siirupilõhnast, tüdimus kodustest toimetustest, samuti lootusetu armumine ja iha, või siis ka siiras usk kommunismi-imesse mõistetavad inimlikud tunded. “Puhastuse” maailmas need aga seda ei ole. Need on omistatud tegelastele (ja ainult neile tegelastele), kes on ühtlasi koledad, kadedad, torgivad beebisid nõelaga ning lõpuks küüditavad, reedavad ja tapavad. Kui Ingel ja Hans oleksid inimesed, siis üsna kindlasti nad tunneksid kasvõi mõnikord natuke kadedust ja laiskust, nad lõhnaksid vahel halvasti jne. Aga “Puhastuse” maailmas seda ei juhtu, nii nagu neid meile näidatakse on nad ideaalsed, puhtad, töökad eestlased, süütud kannatajad. Ühesõnaga, minu arvates Sa loed Aliidet ja Martinit suurema empaatiaga, kui “Puhastuse” tekst (või Oksase-poolsed kommenteerivad tekstid) seda tahaksid lubada. Umbes nii, nagu tunneksid kaasa hundile, kellel kõht Punamütsikese-jutu lõpus lõhki lõigatakse.

  10. 27. juuli, 2010 kell 14:49 | #10

    Jah, Piretiga väga nõus. Omalt poolt täpsustuseks vast niipalju, et Martin ja Aliide ei ole minu arvates romaani seisukohalt “deemonlikud”, nad on reeturid. Nad ei tee halba sellepärast, et nad oleks ise halvad, vaid sellepärast, et nad on mõistetamatu kosmilise kurjuse ohvrid, liiga nõrgad sellele vastu seisma — ja olemuslik on siinjuures mitte kurjus, vaid nimelt nõrkus, puudulikkus.

    Aga võib-olla tõesti ei suuda hoopis mina “Puhastust” selle täies sügavuses tajuda ja loen seda kuidagi liiga pinnapealselt ja vähe-empaatiliselt. Riina, milline oleks siis sinu kokkuvõte “Puhastuse” metafoorsest sõnumist? Mida ütleb Aliide ja Zara lugu meile Eesti mineviku või naiste saatuse kohta (kuivõrd need on mõlemad teemad, millega Oksanen ka ise on oma romaani sidunud)? Mis on selle vaate positiivne tahk, kuidas aitab see meid oma mineviku mõistmisel edasi võrreldes selle kardetud ja laidetud “nõukogude narratiiviga”? Ja kas see on suund, kuhu näiteks sina oled nõus ja valmis kerge südamega minema?

  11. Riina Raudne
    27. juuli, 2010 kell 15:08 | #11

    @Piret Peiker
    Aga kuidas Sina siis neid vägistamise ja ülekuulamise episoode romaani seisukohalt tõlgendad? Mida kirjanik meile sellega öelda tahab?

  12. Riina Raudne
    27. juuli, 2010 kell 15:59 | #12

    @Tarmo Jüristo
    Ma olen ka Tarmoga absoluutselt nõus, et olemuslik ei ole mitte kurjus, vaid “nõrkus”. Ja minu jaoks on küsimus selles, et kas sellist nõrkust on võimalik mõnikord mõista, või tuleks pigem hukka mõista. Kui kõik on juba kadunud, kui maailm on pahupidi ja seljataga füüsiline piinamine- kas siis üldse ja millistel tingimustel ja mil määral on usust loobumine ja sibulahaisuga kohanemine õigustatav? Minu meelest teeb romaani just pingeliseks see, et Aliide, kes osutus “reeturiks”, oli algusest peale lihast ja luust ebatäiuslik isik. Kui selline vägistamine oleks juhtunud eeskujuliku Ingliga, kes seepeale oleks küüditajaks hakanud, oleks raamat jälle kole naiivne tundunud.

    Nagu ma juba ütlesin, minu jaoks pakkus romaan metafoorselt ainult nüansirikast kirjeldust nõukogude korra loomisest Eestis võrreldes seda vägistamisega. Okupeeritud Eesti rahvast võrreldakse vägistatud naisega, kel on oma vägistamise pärast häbi ja kes teeks kõik selleks, et näiks nagu poleks seda kunagi juhtunud. Romaan ehk süvendas arusaamist, et kommunistidel oli tohutult keeruline ja tõhus süsteem nn. “moraalsete selgroogude” murdmiseks, usaldamatuse tekitamiseks pere ja kogukonna tasandil.
    Oksanen ei paku vastuseid, pigem vaid hoiatab, et meie sees on veel palju lahenduseta vägivalda, mille tekkelugu ta lahti räägib. See vägivald ulatub mitmesse põlve (Talvi) ja mõjutab meie omavahelist suhtlust iga päev siiani (konspiratsiooniteooriad, kahtlus, kadedus).

    Mingit alternatiivset rahvuslikku narratiivi lahendustega ma sealt välja lugeda ei osanud, pigem ainult tekitas see küsimusi. Mina pakuksin, nagu ka paljud teised, et küllap meil on vaja oma kollektiivset psüühhikat tohterdada. Aga kuidas? Reaalselt välja mõelda, et kuidas me siis nüüd jälle üksteist usaldama ja sõbralikult läbi saama hakkame. Mingid ühised väärtused võib-olla tuleviku jaoks defineerida praeguses, ühise vaenlase puudumise kliimas? Kuidas tunda laulupeo tunnet rohkem kui kord nelja aasta jooksul? Ma ei tea. Pop-kultuur on ilmselt väga hea vahend selleks.

    “Puhastus” räägib veel naiste kannatustest ja seksuaalsest vägivallast nõukogude korra kehtestamise ajal moel, mille kohta ei ole väga lugenud, ning näitab seksuaalse vägivalla mõju kogu edasisele elule.Üldisemalt, naised pidid olema tublid ja tarmukad ja talu püsti hoidma, ükskõik, mis juhtus või mis meestest sai. Naised võtsid endale rahu ja armastuse tõttu kanda lisakannatusi ja vaikisid, et mehed saaks oma usku uskuda ( seda nii Hansu kui Martini puhul). Sõnum on veel see, et puhastav oleks leinata seda, mida ei ole leinatud. Ja et valikud olid mõnikord tõesti võimatud. Ja mina küll ei tea, kui nüüd sellist situatsiooni püüda ette kujutada, kuidas mul endal välja oleks tulnud.

  13. 27. juuli, 2010 kell 17:47 | #13

    @Riina Raudne

    Mnjaa.. okupatsiooni võrdlus vägistamisega minu jaoks küll kuigi nüansirikka võttena ei tundu. Mis puutub kollektiivse psüühika tohterdamisse, siis näib minule, et Oksanen pigem püüab meile öelda, et me oleme “haiged”, meil on trauma, isegi kui me seda ise sellisena ei ole näinud või tajunud ning blokeerib samas sisuliselt kõik teed, kuidas see “tohterdamine” aset võiks leida. Kes saab “Puhastuses” terveks? Aliide saab puhtaks läbi tuleriida, Zara vabaneb oma räpasusest läbi Aliide ohvri. Kas see on see tohterdamine, millele sa viitad? Kui “Puhastus” tekitas sinus küsimuse, et kuidas sa ise oleksid sarnases olukorras toiminud, siis millise raami annab romaan sellele küsimusele vastuse otsimiseks? Kas me peaks vaatama endasse, ja kaaluma, et kas meis oleks olnud piisavalt usku, kas meie oleksime olnud pigem Ingel kui Aliide? Pigem Hans kui Martin? See on ju kohutav reduktsioon — sa oled kas tugev ja puhas isamaalane või nõrk ja räpane reetur. Aga see on koht, milleni me paratamatult jõuame, niipea kui me “Puhastuse” poolt pakutud eeldused (et okupatsioon oli mõistetamatu väline kurjus ja kollaboratsioon tulenes olemuslikust teisejärgulisusest) vaikimisi omaks võtame.

    Trauma leiab aga “Puhastuses” kinnitust, see süveneb mitte ei leevendu. Kas sulle tõesti tundub, et Eesti tänapäeva saab iseloomustada kui “ühise vaenlase puudumise kliimat”? Kas “Puhastus” selles mõttes pigem liidab kui lahutab? Milles seisneb romaani pealkirjas viidatud puhastus? Selles, et Aliide mõistab, kuidas ta elu ja ohvrid on olnud tühjad, tal ei ole Hansu, tal pole tütart, pole talu ega lõppkokkuvõttes ka seda au ja väärikust, mille nimel ta sibulahaisu ja Martini suuri mune talus — ja nii jääbki tal üle osta toos tikke ja kanister Vene sõdurite poolt armee tagant varastatud bensiini, et maailm oma kohalolekust puhastada.

    Võib-olla tõesti leiaks ühe huvitavama mõtteliini siis, kui keskenduda sellele, kuidas Hans ja Martin on mõlemad tõsiusklikud, kuidas nad ohverdavad mingi ülla ja abstraktse idee nimel oma pered ja lähedased — aga mulle tundub, et “Puhastus” päris seda lugemist ei võimalda, kuna kokkuvõttes saame teada, et Martin oli tõsiusklik kommunist vaid olude sunnil ning kaotas oma usu Tšernobõli episoodis vahetult enne surma. Ja nii oleme tagasi olukorras, kus puhtad ja tugevad on vaid Ingel ja Hans. Nende usk jääb kestma ega murdu — millele viitavad ka romaani päris viimased read Hansu päevikust.

  14. Riina Raudne
    28. juuli, 2010 kell 00:54 | #14

    @Tarmo Jüristo
    See, et okupatsiooni võrreldakse vägistamisega on tõepoolest lihtne, aga see eest jälle võimas kujund, eriti ilmselt neile lugejaile, kes seda ise läbi ei elanud. Lihtne ongi väga hea. Ning lihtne tuleb ikka ja jälle artikuleerida. Vahepeal on ju sirgunud uusi põlvkondi, kellele on vaja seda kõike uuesti seletada. Ja ehkki peamine metafoor on lihtne, ei ole raamat ise minu meelest üldse lihtne, see on täis huvitavaid nüansse, keerulisi olukordi ja karaktereid.

    Arvan, et kollektiivse psüühhika tohterdamiseks ei pea tingimata nägema, kuidas õiglus võidutseb ja kuidas Kalev koju jõuab oma rahval õnne tooma. Tihti see ei olegi võimalik. Võib-olla piisab sellest, et näha, tunda ja aru saada, mis tegelikult juhtus. Nagu ka Peep ülalpool välja tõi, mõistmine võib tekkida läbi kirjutamise. Ma ei tahaks psühhoteraapia teemadel sõna võtta kuna ma sellest palju ei tea, aga ma saan aru, et on suundi, kus õngitsetakse igasugused minevikukoledused kõige täiega välja, kogetakse neid oleviku turvalisusest uuesti, hinnatakse nende mõju elu erinevatele aspektidele, nutetakse natuke, ja siis tuntakse end paremini. Selles mõttes mul on tunne, et “Puhastus” mitte ei kinnista, vaid tal on ikkagi potentsiaal vabastada — aga see on jälle puhtalt isiklik lugemine.

    Eks see ole ka tõsi, et igas kollektiivis on neid, kes on minevikuga rahu tegemisega palju kaugemal kui teised. Mõnel pole üldse probleemi, mõni jälle arvab, et Eesti on täiesti nõme ja kolib ära, mõni on nii palju lugenud, et kõik on juba selge. Kollektiivse psüühhika tohterdamine ei pea võib-olla tähendama seda, et me kõik lepime ühes uues õiges narratiivis kokku, vaid et see võiks aidata paljudel oma perede isiklikke lugusid lahti mõtestada. Jah, me oleme paljut juba ajalooõpikutest lugenud ja pikkadest igavatest kõnedest kuulnud, aga korralikult kirjutatud bestselleril või seriaalil on potentsiaal teisiti erutada, kutsuda palju rohkem inimesi oma lugusid rääkima, võrdlema, aru saama, andestama ja edasi liikuma.

    Mina olen “Puhastuse” lugemise ja hilisema Ühispuhastuse ajal küll oma vanaemade-vanaisade peale mõelnud, ja hakkanud hoomama võimalikke kompromisse, mille kohta ma võib-olla midagi ei tea ja nüüd on juba liiga hilja küsida. Kõige mahlasemad detailid jäid neist jutustustest ju välja, sest minu vanaema ja vanaisa olid tavalised inimesed ega pääsenud oma alateadlikele hirmudele ja himudele ligi päris nii nagu Aliide Truu, samuti ei oleks nad kunagi rääkinud põnevalt oma armumistest. Aga Pekkide ja Truude elu aitab mul seda kõike kuidagi elavamalt, teises valguses näha. Olen mõelnud vanaema tädi peale, kes oma neljale lapsele ise Siberisse järgi sõitis, seal ühe maha mattis ja aastate pärast hiljem kolme ülejäänuga tagasi tuli. Vanaema vendade peale, kes “jälle metsa läksid, kui venelane tuli”. Vanaema esimese mehe peale, kes kadunuks jäi. Ja oma vanaisa Maks Raudse peale, kes varasemalt kandis hoopis väga tüüpilist juudi nime. Ta oli sakslaste tuleku ajal venelaste juurest kuidagi tulema saanud, läinud otsejoones küla vallamajja ja astunud vabatahtlikuna saksa ridadesse. Võitles siis Sinimägede lahingus venelaste vastu. Kogu ülejäänud elu hoidis ta maal metsnikuna madalat profiili. Olen mõelnud tema võimatute valikute peale ja selle peale, kui ebatõenäoline tema ellujäämine nii mitmel korral oli. Selle peale, et miks meil kunagi suurt poliitikast ei räägitud. Ja kõige selle peale, millest veel meil ei räägitud. Ja meie enda ja teiste perede Talvide, Lindade ja Zarade peale — et kuidas neil on läinud. Puhas teraapia.

  15. 28. juuli, 2010 kell 02:23 | #15

    @Riina Raudne

    Ütlesid: “Võib-olla piisab sellest, et näha, tunda ja aru saada, mis tegelikult juhtus.” Aga just selle üle siin ju neli nädalat ongi arutatud, et “Puhastus” ei ole see, mis tegelikult juhtus — ning ometi on terve hulk inimesi selle raamatu just niimoodi omaks võtnud. Mitte detailides ja üksikasjades, vaid nimelt selliste lihtsate, ent võimsate kujundite tasemel, mis kinnistab seda vaadet mitte ainult neile, kelle jaoks Nõukogude aeg on elav mälu, vaid ka uutele põlvkondadele, kes saavadki tugineda ainult lugudele. Millised on need keerulised karakterid, keda “Puhastus” täis on? Aliide? Kes veel? Millest ja kuidas “Puhastus” meid vabastab, peale vastutuse? See ei ole retooriline küsimus, ma tõesti lihtsalt ei saa aru. Kui me seda loeme ja natuke nutame, siis kelle või mille osas me end peale seda paremini tunneme — peale selle, et kõik halb, mis meiega minevikus kollektiivselt juhtunud on, saab kirjutatud kurjade venelaste või moraalselt vigaste kollaborantide kaela?

    Seega on minu kriitika siinkohal tegelikult mitte kirjanduslik, vaid ühiskondlik. Oksase poolt pakutud narratiivi omaksvõtt ei aita Eestit kuidagi lähemale sellele ühiskonnale, kus näiteks mina elada tahaks. See ei aita meil mõista ka meid endid — rääkimata siis “teistest” –, vaid lihtsalt taandab meid ohvriteks, ütleb, et me oleme sellised, nagu me oleme, kuna meil ei olnud valikut. Meid vägistati, ja kõik järgnev tulenes sellest.

    Aga võib-olla on “Puhastuse”, nii halb kui see raamat ka iseenesest ei ole, teeneks tõesti see, et terve hulk inimesi vähemalt mõtleb minevikule — ja jääb siis ainult loota, et seda suudetakse ja tahetakse teha mingi kriitilise distantsiga Oksase enda positsiooni suhtes. Tegelikult pean ma ju ka ise möönma, et ilmselgelt ei jätnud “Puhastus” ka mind ükskõikseks ja vähemalt osaliselt on see ju põhjus, miks me siin praegu sel teemal arvamusi vahetame. Või siis Mefistofelese sõnadega Goethe Faustist: “Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.”

    Ühtlasi loodan, et ma ei pea seda raamatut enam kunagi avama. Kui keegi soovib endale riiulisse “Puhastuse” soomekeelset pehme kaanega versiooni, siis mul on üks üle :)

  16. Piret Peiker
    Piret Peiker
    28. juuli, 2010 kell 09:09 | #16

    @Riina Raudne
    Te olete vägistamise ja okpatsiooni arutamisega vahepel juba väga kaugele jõudnud, aga vastan tagantjärele ikkagi ka. Minu arvates Oksasel on kaks agendat siin, mis omavahel hästi kokku ei sobi. Ühest küljest on vägistamine okupatsiooni metafoor, mis lubab eestlastel end ohvri positsiooni panna ja sinna jättagi. Teisest küljest pakub ta naistevastase vägivalla välja ka eraldi teemana, otseselt ja mitte metafoorselt. See oleks tõesti oluline teema, millest süvitsi mõelda, olgu ilukirjanduses, ajaloos, sotsioloogias või mujal, aga “Puhastus” minu arvates seda hästi ei tee. Metafoorne plaan ja selle suunitlusest tulenev tegelaste karikatuursus hakkavad segama ja tõmbavad tähelepanu kõrvale. Kindlasti ei ole ühtainust head retsepti, kuidas naistevastasest seksuaalsest vägivallast romaani kirjutada, aga minu arvates oleks abiks, kui selles romaanis naistegelased oleksid mitmeplaanilised ja mitte valdavalt seksi ja meeste kaudu määratletud.

    Veel — see on nüüd veidi subjektiivne hinnang, aga mulle tunduvad mitmed iseenesest vägivaldsed stseenid “Puhastuses” pornograafilise maiguga ja kommertslikud. Mul ei ole pornograafia vastu mitte midagi, aga see on žanr, mis õhutab fantaseerima ja objektiviseerima, aga mitte mõtlema või osavõtlik olema, nii et minu arvates keerulisest ajaloost või naistevastasest vägivallast kirjutamiseks on selle võtted pigem ebasobivad.

    Muidugi oleks olnud naiivne, kui Ingel oleks vägistamise tulemusel küüditajaks hakanud. Aga esiteks ei pea vägistatu tingimata küüditama hakkama ja, teiseks, mu meelest mängib siin see väga naistevaenulik stereotüüp sisse, millele Sa ise oled viidanud, et vägistamine juhtubki nende naistega, kes juba enne ei olnud päris “puhtad”. Pluss veel see “Basic Instinct’i” tüüpi äärmiselt levinud klišee, et seksuaalselt initsiatiivikad naised osutuvad väärastunud tüüpideks, kes teevad igasuguseid eetiliselt kaheldavaid tegusid. Ma ei usu, et Oksanen tahtlikult sellist ideoloogiat levitaks, arvan, et ta lihtsalt miksib erinevaid populaarseid mudeleid ja lõpptulemus on selline nagu see on.

  17. Peep Ehasalu
    28. juuli, 2010 kell 13:12 | #17

    Selle vestluse käigus olen mõelnud korduvalt romaani ja draama võimalustele. Mis jäi romaanis nõrgalt lahti kirjutatuks, siis mõttemänguna võiks mõelda näidendi lavastaja võimalikele valikutele: näiteks Paša osatäitjana Ain Lutsepp, Peeter Oja, Mait Malmstein, Rein Oja või Felix Kark? Kui palju nende tüpaažid, maneerid ja eelmised tööd + lavastaja abi pakuvad Pašale nimelt seda tausta, mis teeks ka neist inimesed.

    Ka sellest vestlusringist jääb tugevalt tunne, et tegelikult võiks pakkuda huvitavaid tulemusi romaani retseptsiooni uurimine. Selle vähesegi põhjal võib väita, et hästi kirjutatud lugu - kui palju erinevaid lugusid seda lugedes nähakse isegi vestlusringi lähilugemisel.

    Tunnistan, et ma ei saa päris täpselt aru, millist positiivset tahku või rahva liitmist või lahendust peaks romaan pakkuma. Kas võiks pakkuda? Jah, ikka võiks. Lisaks võiks seal olla rohkem lüürilist, meretemaatikat ja mõni koomiline tegelane… Kas me ei oota või eelda siiski ühelt romaanilt liiga palju. Kas ta pani mõtlema ja vaidlema? Siis juba igati tubli töö. Jah, mulle ei meeldi kannatava rahva kuvand eestlust sümboliseerimas, mida sealt ehk välja loetakse, aga ma ei ole endiselt päris nõus romaanist tuleneva polariseeriva või dehumaniseeriva mõjuga. Pigem olen nõus Piretiga, et lõivu on makstud kommertslikkusele (kuidas Tarantino kõik pahad teise ilma saadab, mõni hea kah sekka).

    Oksanen on korduvalt rääkinud hirmust, nii nagu Tarmo ka mõni aeg tagasi kirjutas lehes eestlaste kollektiivsest hirmust saada vankaks peetud. Mu meelest on hirm tõepoolest võtmesõna, mis peaks pakkuma romaanis vähemalt sümboolse lahenduse: tunnistame, et meil on hirmud, vaatame, millised ja miks need on, kas võiks neist üle saada ning siis läheme eluga edasi. Ehk maa on “puhastatud”, sõda on läbi on nii otseses kui kaudses tähenduses, võib hirmud ometi unustada ja edasi elada. Kas Oksanen juhib lugeja otse selle tõlgenduseni? Muidugi mitte. Selliselt lugemiseks annab romaan võimalusi küll.

    Võtsin Oksaneni ühe selgituse siiski tõlkida, mis on päris huvitav just vägivalla aspektist:
    “Ja siis veel see, et vaatenurk on Zara ja Aliide oma - mõlemad reageerivad oma kehale suunatud vägivallale kehast vaimselt irdudes. Usun, et mõlemad ka tegutsevad aktiivselt selle nimel, et päris kõike ei peaks liiga täpselt mäletama. Seepärast arvan, et nimelt mõrv ja surnukeha kuuluvad sellesse lahtrisse, mida nad tahavad unustada. Ja arvan, et seda on palju kergem unustada kui piinamist.”

  18. 28. juuli, 2010 kell 17:47 | #18

    @Peep Ehasalu

    Minu kriitika ei olnud suunatud sellele, mida kõike romaanis ei ole — tõesti, ei peagi kõike olema –, vaid sellele, mida “Puhastus” välistab, mida romaani narratiivne struktuur ei luba. Marek mainis ühes oma kunagises postituses kuidas Vaino Väljas on keeldunud oma mälestusi avaldamast. Ma arvan, et sellel ei ole midagi tegemist mingi kapriisiga või tumedate saladustega, vaid nimelt sellega, et kasvõi näiteks “Puhastuse” maailmas ei oleks tema jaoks subjekti positsiooni, millelt ta oma loo saaks rääkida — ja mulle tundub, et selles osas ei ole tänane Eesti tegelikkus Oksase romaanist kuigi erinev. Vaino Väljas ei olnud kindlasti üllas vabadusvõitleja — aga kas see tähendab, et ta oli räpane kollaborant ja äraandja? Kui need on ainsad kaks positsiooni, millelt on võimalik rääkida, siis ei olegi midagi imestada, et Väljas eelistab vaikida.

    Meie tänane ühiskond ei ole “puhastatud” ja pingeid ning vägivalda, millest “Puhastus” räägib, ei saa sugugi käsitleda pelgalt minevikuvormis. Minu isiklik lähenemine sellele laiemale teemale ei ole tegelikult mõjutatud niivõrd mu isiklikust ajalootunnetusest, vaid mõningatest reisidest ja nendega seotud lugemisest. Kahtlemata kõige sügavam selline kogemus pärineb nüüd juba mitme aasta tagusest reisist Ruandasse, kus 1994. aasta genotsiid (mille vältel hutu enamus tappis vähem kui 100 päeva vältel ca. 800 000 tutsit, ca 20% elanikkonnast) oli absoluutselt elav mälu. Oli lihtsalt rabav näha, kuidas sealsed inimesed, napp 10 aastat peale seda, kui Ruanda jõed olid sõna otseses mõttes verest punased, oma traagilise minevikuga tegelevad — ja seejuures eriti seda, kuivõrd tundlikud oldi ohu suhtes käivitada järjekordne vihkamise tsükkel. Siin on kõnekas, et Ruanda genotsiidis oli (ja Ida-Kongo konfliktis on tänaseni) vägistamine väga laialt levinud, sisuliselt igapäevane asi, seda oma otseses ja füüsilises mõttes, mitte metafoorina (vt. näiteks Immaculee Ilibagiza “Left to Tell: One Woman’s Story of Surving the Rwandan Holocaust” ja kogumik pealkirjaga “The Men Who Killed Me: Rwandan Survivors of Sexual Violence”). Lisaks võiks paralleeli mõttes vaadata raamatuid nagu Philip Gourevitchi “We Wish to Inform You That Tomorrow We Will Be Killed with Our Families” või Paul Rusesabagina raamatut “Ordinary Man”, mis oli aluseks hilisemale Hollywoody filmile “Hotel Rwanda”. Muidugi, Ruanda ei ole ainus näide — just hiljuti lugesin raamatu Angoola autorilt Jose Agualusalt pealkirjaga “The Book of Chameleons” (mille originaalpealkirja tõlge oleks muide “Minevike müüja”), mis tegeleb Angoola 30-aastase verise kodusõja mälestustega ja sellega, kuidas nende haavadega tegeleda, ilma, et taandada tegelased jõuetuteks ohvriteks, selgrootuteks kohanejateks ja mõistetamatuks kurjuseks. Aafrikast meie oma kontinendile tagasi tulles võiks lisaks juba varem mainitud Solženitsõnile, Levile ja Kertészile nimetada Litielli “Heasoovijannasid” (millel on küll ka oma demoniseeriv ja fatalistlik dimensioon) ja Isaak Babeli “Ratsaarmeed”, mis kõik käsitlevad küsimust, kuidas jääda inimeseks keset kohutavat ebainimlikkust, ja teevad seda moel, mis lubab nüansse, varjundeid ja kõneleja horisondist väljapoole jäävaid vaatepunkte moel, mil “Puhastus” neid ei võimalda.

    Võib-olla tõesti on “Puhastus” palju tugevam draama kui ta on romaan — ma ei oska seda kommenteerida. Mina olen seda lugenud ja kommenteerinud ainult romaanina. Võib-olla on see hea ajaviitekirjandus või põnevik — mina lugesin seda millegi enamana.

  19. Riina Raudne
    28. juuli, 2010 kell 18:42 | #19

    @Piret Peiker
    Piret, ma olen kõigega nõus, mis Sa oma viimases kommentaaris ütled- mul on sama tunne, et Oksanenil on kaks agendat ebamugavalt lähestikku jooksnud. Ehkki mina lugesin Aliide karakterit teisiti kui sina, olen ma absoluutselt nõus, et oht tõlgendada ideoloogilist sõnumit vastupidiselt soovitule on liiga suur.

    Kas ühe naiivse küsimuse tohib veel küsida, palun? Nii Piret kui Tarmo on mitmes kommentaaris viidanud sellele, et eestlaste kujutamine ohvri rollis nõukogude okupatsiooni puhul on kuidagi taunitav. Ma olen hämmingus - kas eestlased ei olnud selles olukorras siis vaieldamatud ohvrid? Kas ajaloo kurjus ei olnud siis mõistetamatu ja väline? Miks täpselt ei ole eestlaste kujutamine ohvrina siin tõetruu ja adekvaatne?

  20. Riina Raudne
    28. juuli, 2010 kell 18:48 | #20

    @Tarmo Jüristo
    Muuseas, Tarmo, aitäh nende kasulike viidete eest konfliktijärgsele kirjandusele! Järgmiseks võiks midagi ülendavat lugeda tõepoolest.

  21. Piret Peiker
    Piret Peiker
    29. juuli, 2010 kell 08:33 | #21

    @Riina Raudne
    Mina ütleksin ka, et Eesti langes NL-i ja Saksamaa okupatsiooni ohvriks ja eestlased kannatasid Teises maailmasõjas rängalt ja ebaõiglaselt, nii nagu ka paljud teised inimesed ja inimrühmad Teises maailmasõjas kannatasid. See, mida ma ajaloo kajastamisel adekvaatseks ega tulevikku vaadates viljakaks ei pea, on see, kui eestlased samastatakse täielikult Ohvri rolliga, nii et midagi muud peale ohvriks olemise enam polegi, viimse ihurakuni ja aegade lõpuni. Ma ei tahaks, et eestlased muudaksid ohvri staatuse oma identiteedi põhialuseks. Olen Tarmoga nõus, et see on libe tee vabastamaks ennast vastutusest vältida tänases Eestis järgmiste hirmu ja viha tsüklite käivitumist ning uute ohvrite ja süüdlaste tekkimist.

  22. 29. juuli, 2010 kell 14:36 | #22

    @Piret Peiker

    Ja justkui illustreerimaks seda, kuhu selline identiteet ning sellest tulenev maailmapilt oma räigemas äärmuses välja võib viia, ilmus täna youtube-i järgmine lustakas võitluslaul Jüri Böhmilt.

  23. Peep Ehasalu
    29. juuli, 2010 kell 16:29 | #23

    @Tarmo Jüristo
    Ma ei ole kahjuks su nimetatud autoritest teisi peale Solženitsõni lugenud. Teisisõnu tundub kohati me vestluse tasemevahe selline, et ma istun oma lugemusega keldris ja pean laest rippuvat 25 W pirni ka päris heaks valgusallikaks, samas kui sa kõlgutad jalgu pilvelõhkuja katuseterrassil ja naudid päiksevalgust kõigist neljast suunast.
    Ilmselt seetõttu ma saan küll aru sõnadest “narratiivne struktuur ei luba”, kuid ma endiselt ei saa aru, mida sa sellega täpselt mõtled. Piinlik isegi paluda, aga kas saaksid veelgi lihtsamalt selgitada. Et romaan suunab ainult ühese mõistmise radadele?
    Nii nagu Riina viitas, on enamikus Eesti peredest väga kirjuid kogemusi varnast võtta ja selles mõttes ei pakkunud Oksanen midagi uut. Olen nõus, et ohvri roll jääb “Puhastuses” liigselt domineerima ja romaan annab VÕIMALUSE polariseerivaks lugemiseks. Minu jaoks on see välistamine või mittelubamine mitte romaani narratiivse struktuuri, vaid ühiskondliku tausta ehk retseptsiooni probleem, nagu sa minu arust ka ise viitasid. Kui The Times nimetab romaani krimkaks, siis võib-olla distantsilt paistabki kätte, et „Puhastust“ millegi enamana ei tasu lugeda.
    Ka siin vestluses on läbi käidud erinevaid vahendeid, millega on lugu jooksma pandud. Oma (keldri)mätta otsas lugedes ei tunne ma kuidagi, et „Puhastus“ on andnud mulle võimaluse süüdistada romaani halbasid päriselus, sest nad lihtsalt on halvad ilma mingi põhjenduseta. Kui iga raamat peaks arvestama kõigi võimalike tõlgendustega, siis jääks palju lihtsalt ilmumata. Eeldus on ju, et lugeja ei kujunda oma maailmapilti ühe romaani järgi.
    Ühiskonnas on probleem absoluutselt olemas, sellele kirjutan küll kahe käega alla. Minu meelest romaanist hullemad on erinevad meedias paljunevad arvamused. Näiteks tänases EPLis (http://www.epl.ee/artikkel/580893), kus järgnevas kommentaariumis on polariseerumine suurepäraselt näha. Väga huvitav oli seal Ilmar Raagi vastus, ma väga loodan, et ta oma kogemuse kas raamatuks või filmiks vormib. Böhmi puhul võib muidugi öelda, et kui Eestil on sellised sõbrad, siis pole vaenlasi vajagi.

  24. 29. juuli, 2010 kell 23:19 | #24

    @Peep Ehasalu

    Jäin praegu mõtlema, et su küsimusele vastamiseks olekski tegelikult kõige parem meetod võtta järgmiseks üheskoos ette Solženitsõni “Päev Ivan Denissovitši elus” või Babeli “Ratsaarmee”, mille abil saaks siis konkreetsete näidete najal tuua välja erinevusi ja alternatiive Oksase valikutele.

    Aga püüdes abstraktselt ja samas võimalikult lühidalt vastata — jah, suuresti on see seotud just sellega, et romaan suunab ainult ühese mõistmise radadele, aga mitte ainult sellega. Kirjandus (ja kunst laiemalt) mõjutab meie elu väga mitmel erineval moel. Mõnikord võib see mõju olla väga otsene ja lausa mehhaniline — nii nagu Goethe kuulus “Noore Wertheri kannatused”, mis peale oma avaldamist 1774. aastal tõi kaasa enesetappude laine, kui õnnetu armastuse käes kannatavad noored Saksa mehed endale Wertheri eeskujul laua taga istudes kuuli pähe lasid. Reeglina on see mõju aga kaudsem, muutes meie mõtlemist või väärtusi, mille alusel me igapäevases elus oma otsuseid teeme või vaateid kujundame. Vast kõige laiemat tähelepanu äratanud moel on seda mehhanismi käsitlenud Ameerika lingvist George Lakoff, kes väidab, et meie mõtlemine on olemuslikult ja sügavalt metafooriline. Näiteks toob ta välja, et kui me võtame omaks kontseptuaalse metafoori “aeg on raha” (nii, nagu suurem osa maailmast seda tänaseks teinud on), siis tuleneb sellest terve hulk vaateid ja arusaamu nagu näiteks, et aega saab “säästa”, “kulutada” ja “raisata”. Need vaated tunduvad meile seeläbi mitte ainult loogilised, vaid ainuvõimalikud — me ei suuda mõelda ajast mingil muul moel, samas kui einevatel aegadel või erinevates kohtades on inimesed seda teinud. Teine näide, mille Lakoff oma (koos Mark Johnsoniga kirjutatud) kuulsas raamatus “Metaphors We Live By” toob, käsitleb kontseptuaalset metafoori “vaidlus on sõda”. Tänu sellele raamile saame me rääkida oma seisukohtade “kaitsmisest” ja vastase omade “ründamisest”, väitluse “võitmisest” või “kaotamisest”, ja nii edasi. Mõelgem aga korraks, mis juhtuks, kui me käsitleks vaidlust mitte kui sõda, vaid kui näiteks tantsu. Siis muutuks mõttetuks rääkida võidust või kaotusest, samas kui oluliseks saaks sellised mõõtmed, nagu harmoonia ja koostöö.

    Tulles nüüd tagasi ilukirjanduse juurde — iga romaan leiab aset mingis oma kujuteldavas universumis. Mõned sellised maailmad on meie igapäevasele elule lähemal, teised kaugemal, aga see ei olegi tegelikult kuigi tähtis — me loeme romaane nende endi universumi tasemel, kuid seal leiduvad struktuurid ja metafoorid võivad meie mõtlemist ja maailmanägemust muuta. “Puhastuse” puhul ei ole selliseks muutuseks mitte see, mida me teame oma ajaloost, vaid see kuidas me seda mõtestame. Andes meile Lakoffi mõistes kontseptuaalse metafoori “okupatsioon on vägistamine” — mis, nagu Riina tabavalt märkis, on ühtaegu väga lihtne ja väga mõjuv — struktureerib see romaan meie nägemust oma ühisest minevikust, võimaldades teatud laadi vaateid ja blokeerides teisi. Muuhulgas annab see meile ohvri identiteedi ning taandab okupatsiooni mõistetamatuks, kohutavaks seksuaalseks vägivallaks. Okupantidest saavad “vägistajad” — ja vägistamine on miski, mida keegi ei saa teha vastu tahtmist, juhuslikult, olude sunnil jne., vägistaja on alati süüdlane. Ma usun, et Riina vanaisa ei astunud vabatahtlikuna Wehrmachti või Waffen-SS-i kuna ta oleks olnud Natsi-Saksamaa tulihingeline pooldaja ja niisamuti ei saabunud paljud neist, kelle lapsi ja lapselapsi Eestis tänaseni okupantideks, tibladeks või “viiendaks kolonniks” nimetatakse siia Eestit okupeerima. “Puhastus” seda vaadet aga ei võimalda — kõik need, kes oma sibulahaisu ja sihvkakoortega siia saabusid, on osalised selles kosmilises süüs.

    See, et The Times “Puhastust” krimkaks peab paraku ei muuda fakti, millele ka Riina viitas: Eestis on palju neid, kes loevad “Puhastust” ja mõistavad oma minevikku selle valguses ning probleem, millele Ilmar oma EPL-i artiklis viitas, on selle vaate (mis on muidugi palju laiemalt levinud) üks tagajärgi. Oksase romaan süvendab nägemust meist kui ohvritest, mis aga viib süüdlaste otsimise ja leidmiseni. “Puhastuse” maailm on polariseerunud ja must-valge ja selliselt mõjutab see ka meid lugejatena samas suunas.

  25. Peep Ehasalu
    29. juuli, 2010 kell 23:48 | #25

    @Tarmo Jüristo
    Aitäh sulle! Sai küll mõte selgemaks. Ma pean lootma, et sul ei ole õigus ja neid must-valgeid lugejaid on siiski vähemus. Tantsu näide on huvitav. Ma soovitasin kevadel väitlejatele, et järgmise teemana võtku ette kompromissi leidmine, mis tühja niisama kembelda. See pole aga huvitav, sest võitja selgitamisel jäädaks hätta. Otsin Ivan Denissovitši üles ja loen uuesti läbi. Ja tänud kõigile teistele ka, minu jaoks oli küll väga hariv ja põnev vestlusring.

  26. 30. juuli, 2010 kell 01:05 | #26

    Kui Peep Ehasalu tundis, et ta istub keldris, siis mina olen päris augus ja ainult loen ja loen ja imestan, kui kaugele saab ühe raamatu lahkamisel minna. “Puhastuse” universum jäi mulle lugemise ajal ja ka nüüd, hiljem, kaugeks ja võõraks. Mina ei suutnud suhestuda ei ühegi tegelase, ei aja ega kohaga. Mida lõpupoole, seda rohkem segadust tekkis. Aliide kujunemine on põhjalikult lahti seletatud, aga see on ka ainus, kus on loogiline põhjus-tagajäg seos. Ülejäänud tegelaste käitumisel minu jaoks seda polnud. Nad tegutsesid, neil olid selleks mingid ajendid, sest kirjanik tahtis nii? Tegelikult ma ei saa ikkagi aru, milles seisneb selle raamatu fenomenaalne edu. Ilma selle vestlusringita siin oleksin ta praeguseks juba unustanud kui ühe raamatu teiste seas. Olen täiesti nõus Kaiga, et tegemist on ühe hästi kirjutatud looga, mis pole küll krimka, kuid põnevik igal juhul.

  27. Riina Raudne
    30. juuli, 2010 kell 08:24 | #27

    @Tarmo Jüristo
    Issand. Lugesin just kommentaare H. Suurkase vastusele Ilmar Raagi artiklile Päevalehes. Võtab polariseerumise hästi kokku küll.

    Selle vägistamise metafoori kohta. Tarmo pakub välja, et seda võib näha kui lõplikult polariseerivat metafoori: keegi vägistati ja on ohver, keegi teine oli süüdi. Ja et sel metafooril on oht meid ohvri rolli kinnistadagi.

    Ma kuidagi spontaanselt tõlgendasin teisiti - minu maailmavaate kohaselt on vägistamine iga päev tuhandete naiste jaoks tegelikkus, sandistav ebaõiglus, mida ei ole võimalik mõista ega õigustada, aga mille järel tuleb siiski edasi elada. Vägistatud naisel tuleb end rehabiliteerida, loota, et taastub võime usaldada, armastada ja funktsioneerida. Talu tuleb püsti hoida, lapsed sünnitada - kasvatada, tuleb aidata mehel oma usku uskuda. Kuidagi tuleb uuesti leida püsiv alus terveks enesehinnanguks, tasakaal vajaduste vahel toimunut varjata ja samas sellest kellegagi rääkida, natuke nutta.

    Selleks edasielamiseks on paremaid ja halvemaid võimalusi- lõputu toimunu endasse matmine ja sotsiaalne “ülekompenseerimine” ei ole parimad võimalused, ütleb Oksanen meile Aliide näitel, kui me võtame “Puhastust” kui hoiatusromaani:) See teema ei ole küll romaanis väga hästi lahti kirjutatud, aga Zara ja Aliide vaheline üksteisemõistmine, Zaras tekkiv usaldus Aliide lahkuse osas, võiks olla väike viide Zara paranemisele.

    Okupatsiooni võrdlus vägistamisega ei olnud minu jaoks huvitav mitte selles mõttes, et kes mida kellele tegi ja kuidas, vaid et millise psühholoogilise pildi see ohvrist loob. Läbi seksuaalse vägivalla metafoori on võimalik äkki vaadelda mõnd häbi, enesehinnangu, sündsuse ja stigma pooltooni, mis meie avalikus diskursuses esile tulevad, aga samas ei ole olnud väga hästi artikuleeritud.
    Me mõlemad lugesime “Puhastust” kui raamatut, mis ütleb, et me oleme haiged. Aga minu jaoks, kui me oleme diagnoosiga nõus, peitub selles võimalus mõelda ühiskonna tasemel lahkematele ja kaastundlikumate lahendustele kui praegune meeleheitlik kriiskamine, et me oleme ja oleme alati olnud (isegi ja eriti vene ajal) “korralik naine”, mida võib lugeda Ilmar Raagi opponentide kommentaaridest http://www.epl.ee/artikkel/580893&kommentaarid=0

    Ma sooviksin siinkohal anda oma entusiastliku poolthääle Solženitsõni “Päev Ivan Denissovitši elus” või Babeli “Ratsaarmee” ühislugemise ideele.

  28. Peep Ehasalu
    30. juuli, 2010 kell 10:39 | #28

    Üks repliik veel, mis ei tee romaanist nõrgemat ega tugevamat, kuid mu meelest endiselt oluline ka lugedes meeles pidada. “Puhastus” on soome keeles ja Soomes 2000ndate teises pooles ilmunud romaan, “Üks päev Ivan Denissovitši elus” on kirjutatud 1959 NSVLis. Ma usun, et see “kuidas” küsimus on tuntavalt mõjutatud nii ajast kui kohast nagu ka see, kuidas me seda loeme tänases Eestis eesti keeles.
    Näiteks Oksanen on ise kirjutanud: „”Puhastuse“ dialoog on soome dialoog ja see on probleem, mida teadvustan. Kuid eeslastlikku poleks ma saanud sellest mingit moodi, ega õigupoolest ka mingit muut tüüpi. See on üks põhjus, miks ma ei kasutanud dialoogi „Stalini lehmades“ üldse, vaid kaudset kõnet, mida kaalusin lahendusena ka „Puhastuses“. Otsustasin teisiti. (…) Eesti keelekasutus on eufemistlikum, ümberütlevam, iroonilisem ja igati erinev soome keelekasutusest. Raamatu tegelased on eestlased, kuid nad ei räägi nagu eestlased ega venelased (Zara võiks kasutada venepärast retoorikat, seda küll mitte Aliidega vesteldes). Teisalt oleks eesti keelekasutus soome keeles kirjutatuna olnud paindumatu ja ebaloomulik – kuidas kirjutada eestikeelset dialoogi eesti tegelastele eesti maailmas soome keeles? Otsetõlge ei lahenda neid probleeme, kui siis vaid osaliselt.”
    Tänud veelkord kõigile!

  29. 1. august, 2010 kell 18:13 | #29

    Riina pakkus välja idee, et võiks selle seltskonnaga, kellega üheskoos neli nädalat Aliide hingeelu lahatud sai, millalgi augusti teises pooles kuskil Tallinnas kokku saada, et veidi teed juua ja üksteisega ka näost näkku tuttavaks saada. Praegu on välja pakkuda 22. või 26. august ning oodatud oleks muidugi ka need, kes vaikselt kaasa lugesid.

  30. Piret Peiker
    Piret Peiker
    1. august, 2010 kell 18:55 | #30

    Väga hea idee. Olen 22. augustil Eestist ära, aga 26. august sobiks hästi.

  31. Marek Laane
    1. august, 2010 kell 22:56 | #31

    26. august oleks hea päev küll.

  32. Peep Ehasalu
    2. august, 2010 kell 16:41 | #32

    Väga põnev, hea meelega kohtuks. 26.8 sobib ja Ivan Denissovits on ka uuesti üle loetud.

  33. Riina Raudne
    3. august, 2010 kell 18:21 | #33

    Väga tore! 26. augustil siis, näiteks kell 7? Kusagil kesklinnas, elementide ja liigse lärmi eest varjus? Mulle tuleb pähe Viru keskuse raamatupoe kohvik, aga kindlasti on paremaid kohti.
    Tarmo, ma siis võtaks hea meelega su selle soomekeelse “Puhastuse”, kui see endiselt pakkumisel on.
    Huvitav, kas Ivan Denissovit praegu poes müüakse?

  34. 3. august, 2010 kell 21:13 | #34

    Solarise Apollo võiks teine alternatiiv olla — mulle sobib küll ka Rahva Raamat väga hästi. “Puhdistuse” võtan kaasa.

    Ivan Denissovitšiga on lood veidi keerulisemad, eesti keeles on see olemas ainult Loomingu Raamatukogu 1963. aasta väljaandes, mida http://www.raamatukoi.ee tundub küll 45 krooni eest müüvat. Inglise keeles on olemas mitu tõlget, neist H.T. Willetts’i oma (praegu müügil Vintage 2008. aasta väljaandes) on ainsana saanud heakskiidu ka autorilt.

  35. Riina Raudne
    4. august, 2010 kell 16:28 | #35

    Lepime siis kokku Solarise Apollos, 26. augustil kell 7. Näeme seal!

  36. Lii Unt
    8. august, 2010 kell 10:39 | #36

    Sofi Oksase Puhastus - Purge - jõudis ka India turule. Times of India kvaliteetses nädalalehes The Crest Edition ilmus Parvati Sharma arvustus “Darkness at Noon”, mis algab nii:
    “Having read Purge, I can now at least claim to know considerably more about Estonia than I did. It is, on the whole, depressing knowlegde.”
    Raamat ise, kahtlemata meistriteos, jättis mind eesti keeles lugedes suhteliselt külmaks. Aga arvustus teises maailma otsas tekitas kaks valusat küsimust:
    1. Kas eestlased lasevad jälle kord oma ajaloo teisel kultuuril valmis kirjutada? Sakslased, venelased - nüüd siis soomlaste kord?
    2. Soome riik tegutseb selle nimel, et oma kultuuri maailmas tutvustada. Eestis tundub olevat käegalöömismeeleolu: ah, mis nüüd meie, nagunii me ei saa… Miks mitte? Tänapäeval on väga lihtne eestikeelne raamat inglise keelde tõlkida, Kulka annab toetust. Miks me ei üritagi?
    (Ok, mõned näited siiski on, Mati Undi kolmest viimastel aastatel USAs ilmunud raamatust leidis “Brecht ilmub öösel” ajakirjanduslikku tähelepanu. Mis tõestab ainult seda, et kõigil on võimalik.)

    Mul oli ka kolmas küsimus, millele sai õnneks selles blogis vastuse - kas eesti naised ongi nii õelad oma õdede vastu, nagu Purge‘i lugedes tundub? Kas sõna “õelus” kirjeldab otseselt eesti naise psühholoogiat? Depressing knowledge indeed!
    Lugedes siinseid sõnavõtte leidsin, et ei. Suur tänu teile!

  37. 21. august, 2010 kell 16:53 | #37

    Veidi reklaami kodumaisele kultuuriajakirjandusele: neljapäevase kokkusaamise eel tahaks südamest soovitada Katharina Raabe artiklit “Kui udu hajus” värskest Vikerkaarest (7-8/2010), mis muu huvitava hulgas puudutab ka Ida-Euroopa ajaloolist traumakirjandust.

  38. 22. august, 2010 kell 21:00 | #38

    “Tänapäeval on väga lihtne eestikeelne raamat inglise keelde tõlkida, Kulka annab toetust. Miks me ei üritagi?”
    Vastus on samuti väga lihtne: esiteks on selleks vaja (eelistatult) inglise emakeelega tõlkijat, kes valdaks suurepäraselt eesti keelt, olles samas piisavalt keeletundlik ilukirjanduse tõlkimiseks. Neid pole just väga palju. Teiseks on pisikirjanduse tundmatu autori edukaks levitamiseks inglise kirjandusruumis, mis on kuritihti ysna enesekeskne, tarvis kogenud ja heade ärisidemetega kirjastajat, kes samas niisuguse autori yldse jutule võtaks. Neid napib samuti.

    Rahast yksi ei piisa, vaja on ka sidemeid; palja rahaga võib jõuda vaid vanity publisher’ideni, kes trykitud raamatud kliendi ukse ette laovad või need salamisi viisakalt vanapaberiks viivad.

  39. Piret Peiker
    Piret Peiker
    21. september, 2010 kell 11:47 | #39

    “Puhastuse”-teemaline intervjuu Eneken Laanesega “Vikerraadios”:
    http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1418051

  40. 16. oktoober, 2010 kell 13:29 | #40

    Eneken on kirjutanud “Puhastusest” (tõukudes formaalselt Vanemuise etendusest) ka värskes Sirbis. Tasub kindlasti täies pikkuses lugeda, kuid eraldi tahaksin välja tuua tähelepaneku päris artikli lõpust, mis käsitleb viimastel nädalatel väga aktuaalseks muutunud debatti teemal, kas “Puhastust” tohib kritiseerida millegi enama, kui kirjandusteosena:

    “Tõepoolest, on veenvaid väitlejaid eesotsas Richard Rortyga, kes nõuavad õigust hoida poliitilised tõlgendused kunstist eemale, õigust lugeda ilukirjandust privaatse lunastuse eesmärgil. Samas teeb ettevaatlikuks see, et kunsti poliitilisus tükib olema probleem vaid siis, kui selle poliitiline agenda pole meeltmööda. Tasub vaid meenutada, millise raevuga püüti kunstitegemise õigust võtta Kristina Normanilt kuldsõduri juhtumi puhul või Tiit Ojasoolt ja Ene-Liis Semperilt Ühtse Eesti suurkogu projektiga seoses, süüdistades neid sekkumises poliitikasse, poliitikategemises kunsti sildi varjus. „Puhastuse” puhul, mille poliitiline agenda on ilmselgelt rohkem meeltmööda, nõuavad samad inimesed õigust nautida kunsti kunsti pärast ja hurjutavad neid, kes tulevad oma rohmakate poliitiliste tõlgendustega rikkuma nende kunstielamust.”

  41. Jan Kaus
    21. oktoober, 2010 kell 19:20 | #41

    Mõtlesin sellele Tarmo Jüristo sedastusele: “Ja see on dimensioon, mis minule Oksase “Puhastuse” juures tõepoolest sügavalt vastumeelne on. “Puhastus” näitab meile kohutavat, dehumaniseerivat vägivalda, mille lunastab aga samuti ainult vägivald. “Puhastuse” maailmas ei ole leppimist, andestust ega tegelikult ka mõistmist.”
    Kui on nii, siis ütleb “Puhastus” ka - vähemalt minu jaoks, kuigi ma olen ka kindlasti liiga empaatiline, st ebaintellektuaalne lugeja - et sellisel maailmal pole väljavaateid. See maailm ju hävitatakse, tema tekitaja enda poolt. See on samuti nagu Taaniel Tinaga Arabella-loos. Niisiis näen mina ikkagi mõistmist.
    Ma muidugi ei hakka kõige eelkirjutatuga rinda pistma, kuigi julgen piiksuda: tundub, et see sotsiaalne stereotüüp, mida mainib seoses Vaino Väljasega Tarmo Jüristo, mis võimendab sotsiaalseid, poliitilisi või ajaloolisi äärmusi, surutakse peale “Puhastusele”, nii et siin ei olegi seda võimalik kuidagi kaitsta, tundmata mingit kummalist tülgastust. Nagu oleks tegu kuriteoga - kui mustvalgustavana paistev kriitiline pilk lähtub just etteheitest, mille kohaselt on kritiseeritav teos ebahumaanselt mustvalge. Olen vist täiesti ebaadekvaatne, et nägin selle loos just sama, mida ütles pealkiri - see räpp ja jubedus, mida romaan on kirjeldanud, puhastatakse, põletatakse maha ja meile jääb puhas leht, võimalus mitte korrata vigu, mida siin on nimetatud kaunikõlaliselt “kosmilisteks”, kuid mida mina suudan näha eelkõige vaid puhtinimliku teemana: eksimuste kuhjumine. Eksistentsialistlik küsimus: kui maailm ei käitu nii, nagu ma ootan, siis mida ma teen? Loogiline oleks järeldada, et mitte igatahes nii nagu tegi Aliide, kes sai ka ise oma veast lõpuks aru. Kusjuures ma ei nõua õigust “nautida kunsti kunsti pärast”, vaid viitan lihtsalt raamatu psühholoogilise tasandile.

  42. 22. oktoober, 2010 kell 00:01 | #42

    Vast on siin tõesti siis tegu sellega, kui empaatiliselt või distantseeritult “Puhastust” lugeda, ja ma võtan siinkohal vähimagi vastuvaidlemiseta omaks, et mina lugesin seda raamatut (mitmel erineval põhjusel) distantseeritult. See teeb mind isiklikult ka veidi skeptilisemaks raamatu psühholoogilise tasandi osas — nii nagu diskussiooni päris alguses sai mainitud, tundub minule, et kuigi see tasand on kahtlemata huvitav ja tähelepanuvääriv, ei ole see tingimata hea koht, kuhu oma küsimustes pidama jääda. Hea küll, Aliide oli kibestunud ja pettunud, kuna Hans tema armastusele ei vastanud ning see käivitas terve vigade ja muude pahategude ahela — aga vast võiks siin küsida, miks autor sellise valiku tegi ja mida see valik meile kogu romaani raamis ütleb? Eks kahtlemata on ka selle osas võimalik jõuda erinevate järelduste ja tõlgendusteni — ma enda omi püüdsin nii hästi põhjendada, kui ma just parasjagu oskasin.

    Teiseks võtaksin siinkohal kinni ka mainitud “mustvalgustavast kriitilisest pilgust” ja küsiksin — kui lähtekohaks olev etteheide oli ülekohtune ning “Puhastus” on nüansi- ja varjundirikaste karakteritega ja erinevaid mõistmistasandeid pakkuv romaan, siis milline võiks olla näide tõepoolest must-valgest ilukirjandusest? Ma pean ausalt tunnistama, et selles osas meenutas “Puhastus” mulle isiklikult Frank Milleri “Sin City’t”, aga võibolla on siis veel mingi kirjanduslik monokroonsuse tase, mis mulle on lihtsalt veel leidmata.

  43. Piret Peiker
    Piret Peiker
    23. oktoober, 2010 kell 13:35 | #43

    @Jan Kaus
    Minu arvates pole sugugi ebaadekvaatne öelda, et “Puhastuse” finaal tekitab tunde, et räpp ja jubedus põletatakse ja “meile” jääb puhas leht, puhas vigadeta maailm. Kuid kas Sa ei ole nõus, et see tunne iseenesest juba põhinebki must-valgel polaarsusel ja et selle distantsita omaksvõtt pakub just sellist mõnusat moraalset mugavuspositsiooni, millest Eneken Laanese artikkel kirjutab? Ja kui hakata seda positsiooni liiga tõsiselt võtma, peaks igapäevane elu loogiliselt pidevalt pettumust ja kibedust valmistama, kui me kogu aeg kogeme, et maailm ei ole tegelikult puhas (leht). Ja, tõesti, mida siis teha, kui maailm ootustele ei vasta - üha uuesti ja uuesti puhtaks põletada?

  44. Jan Kaus
    24. oktoober, 2010 kell 17:26 | #44

    Hea Piret, asi paistab mulle lihtsam. Aliide põletab ära oma vale maailma, annab Zarale ja Inglile võimaluse leida paremad lahendused. Puhastav on see lähtekoht ehk küll, aga kindlasti mitte puhas ega vigadeta, maailm ei oota ju loomist, vaid põhjalikku, sügavat muutust. Puhastatud leht pole sama mis puhas leht. Siit - raamatu lõpust, kogu selle koleduse tuhahunnikult, algab ellujäämislugu, mille puudumist (ja kannatuslooga liialdamist) “Puhastusele” samuti on ette heidetud - ja millega ma osaliselt ka nõustun. See “distantsita omaksvõtt” ja “moraalne mugavuspositsioon” tundub aga mulle paraku sama keeruline nagu süüdistus pornos. Kordan: mind saatis veendumus, et see lugu ei luba mõnusat mugavust seetõttu, et räägib kujutluste ja tegelikkuse omavahelise sobitamise ületamatust raskusest, kutsudes mõnusa mugavuse asemel pidevale tähelepanule enda käitumiste ja valikute suhtes - jään jah jälle pidama siia romaani mitte “tingimate kõige paremasse kohta”, aga minu arust on see üldinimlik tasand siin täiesti olemas. Okei, olen nõus, et eestlastel on sellises võtmes seda teost vaat et võimatu lugeda, aga see ei tähenda, et see tasand loost puuduks.

    Samuti ei saa aru, et kui võtta tõsiselt positsiooni, et oma kujutlusi ei saa tegelikkusele lihtsalt peale suruda (sellest see kuri (ka) Aliide puhul sünnibki), siis peaks elu “loogiliselt” valmistama pidevalt pettumust ja kibedust. Vastupidi - arusaamine, et minu võimed ja haare on piiratud (ja piiratud teistest võimetest ja haaretest) tähendabki mu jaoks tegelikkust. Minu kujutluses loeksid kõik “Puhastust” ja ohkaksid, et oi kui hea raamat, aga tegelikkuses on väga palju neid, kes teosesse kriitiliselt suhtuvad. See sunnib mind kaaluma omaenda tööd (ja näiteks porno-argument juba väga sügavas eetilises mõttes - “olen osa jõust, kes kõikjal kergitab turja ja head kavatseb, kuid korda saadab vaid kurja”) ja arvestama vastuargumentidega ja võimalusega, et neil on rohkem kaalu kui mu enda uskumustel. Teiseks: Aliide arusaamine tuleb ju liiga hilja, tema kujutluse väärdumine esitatakse just sedavõrd võimendatuna, et mu meelest ei saa siit kuidagi välja lugeda ideed igapäevaseks eluks a la “üha uuesti ja uuesti tuhaks põletada”.

    Hea Tarmo, kirjutasin Sulle tegelikult pika vastuse, kuid mõeldes, et kellele seda joru vaja on, jätsin selle saatmata. Nüüd aga oleks juba ebaviisakas mitte vastata. Üks võimalik vastus Su miks-küsimusele - selleks, et aru saada: armastus pole võimuvõitlus, vaid tasakaaluharjutus. Ja mustvalgustavast: ma pole väitnud, et “Puhastuse” karakterid on nüansiRIKKAD. Kahe otspunkti, äärmuse vahel on ka palju vahepeatusi, varjundeid, isegi kui need on vaid akromaatilised. Teisisõnu: neil karakteritel on nüansse ja mingites hetkedes, teatud juhtudel saavad neist nüanssidest kaalukeeled.

Kommentaarid on suletud.