Esileht > Kriitika, Lugemine, Uudisteos > Pilte tõsielust

Pilte tõsielust

13. märts, 2009 Maarja Kaaristo

Roberto Saviano „Gomorra” on raamat, mis jutustab Napoli ja Caserta camorrast. Süsteem, nagu end ise nimetatakse, hoiab kontrolli all suurt osa Itaalia majanduselust prügiladustamisest alates ja kõrgmoega lõpetades. Matteo Garrone „Gomorra” on nukker illustratsioon sellele raamatule ja näitab sünge järjekindlusega Napoli räämas tänavaid ja kõledaid agulirajoone, kus kogenud camorristid oma hämaraid asju ajavad ja noored kõike ümbritsevat ahmides peale kasvavad.

Gomorra, raamatukaas ja filmiplakat

"Gomorra", raamatukaas ja filmiplakat

Nii õpetatakse näiteks noori tulirelvade ees mitte hirmu tundma, pannes neile selga kuulivestid ja neid siis tulistades. Sellise sünge initsiatsiooniriituse läbi saavad Napoli agulis poisid meesteks. Üleüldse, näib, et midagi muud, Süsteemivälist, tahta pole justkui valikki. Teismeline Toto vaatab nagu nõiutult pealt, kuidas camorristid põgenevad politsei eest, näeb käest pudenevaid relvi ja narkokompsukest - aga poisi esimeseks reaktsiooniks pole põgeneda ning ei võta ta nähtut ka mingi hoiatusena nagu kogu stseeni ülesehituse järgi esmapilgul ehk eeldaks. Vastupidi, kaotatud relva ja narkootikumide tagastamine on Toto võimalus end „tõestada”, end vanematele ja tegijamatele nähtavaks teha. Camorra musta töö teevadki suures osas ära hulljulged teismelised, nagu Saviano kirjutab. Üks õõvastavamaid stseene ses filmis oli vaadata mererannas tulistavaid Marcot ja Cirot, kes on tegelikult ju ainult sõda mängivad poisikesed. Õnnetus on lihtsalt selles, et relvad on neil tõelised.

Kui raamatu tegevus toimub agulitest luksusvilladeni, siis filmis on Garrone teinud valiku näidata pigem organiseeritud kuritegevuse (mida tegelikult on kinolinal ja teleekraanil ju glamuriseeritud ja heroiseeritud „Ristiisast” „Sopranodeni” nagu osundab ka Oudekki Loone) argisemat poolt, kus üksikisik on  tähtsusetu ja kõige üle kõrgub Süsteem. Purustatud illusioonidega Pasquale lõpetab rekkajuhina, seda mis või kes ta (mõnes teises elus) võinuks olla, rahakoti vahel meenutamas kortsunud ajaleheväljalõige Angelina Joliest tema õmmeldud kleidis.

Need kaks „Gomorrat” ei räägi piazzade ja espressode Itaaliast, vaid pigem maast, mis on „kureherne kasvukoht, soolalaugas ja igavesti laastatud” (tean, et läbinähtav, aga ma lihtsalt ei saa siin Piiblit tsiteerimata jätta!) See on Itaalia, kus mõned maakonnad (Campania, Calabria, Caserta, Sicilia) on põhimõtteliselt riigid riigis ja keskvõimu kontrolli alt tegelikult täiesti väljas. Maffia on oma juured sügavale ajanud, poliitika ja organiseeritud kuritegevus on Itaalias tihedalt seotud, paljud poliitikud saavad võimule tänu maffialt (camorralt, ‘ndranghetalt) saadud rahastamisele. „Musta rahaga” peetakse üleval terveid majandusharusid, nii et maffia korraga välja juurimine tekitaks põhimõtteliselt sotsiaalse katastroofi. Nii näiteks on ühes Calabria väikeprovintsis Vibo Valentias elanike arvuga võrreldes ebaproportsionaalselt palju pankasid, makse laekub aga vähe, ametlikult töötuid on palju, tegelikult töötab suurem osa linnaelanikke kas otse või kaude ‘ndrangheta heaks.

Uurisin ka paarilt itaallasest sõbralt, kuidas kogu see lugu seestpoolt (küll Põhja-Itaaliast) paistab ja ka nemad rõhutasid maffia ja poliitika omavahelist seotust, seda et maffial on tähtis koht nii Itaalia majanduses kui ka poliitikas. Ka ütlesid nad, et seni kuni Berlusconi on võimul, ei olevat võitlus maffia vastu kohe kindlasti mingi prioriteet… arvaku ma ise, miks.

Teine asi, mida nad mainisid, on ka nn tavalise inimese nägemus. Itaalia jalgpallimeeskonna kapten, Napolist pärit Fabio Cannavaro öelnud, et talle ei meeldi meediakära „Gomorra” ümber, kuna nüüd mõtlevat ehk kõik, et Napoli ongi niisugune, nagu filmis näidatud. „Ta on tavaline inimene… ja ütles välja midagi, mida paljud praegu tegelikult mõtlevad. Ja kohutav on asja juures see, et tegelikult teab ta väga hästi, mis asi see camorra on.” Tõsi ta on, kes meist ikka väga tahaks koristamata tagatuba võõrastele näidata.

Teisalt aga rõhutab Saviano ka ise mitmel korral, et tegemist ei ole vaid Itaalia probleemiga, just raamat demonstreerib väga hästi, et camorra käed on päris pikad. Nagu autor Guardianile antud intervjuus ka ütleb: „Mulle meeldiks, kui inimesed ei peaks seda vaid üheks lõunaitaallase looks, ja seega mehe looks, kes elab majanduslikult vähearenenud vägivaldses riigis; tegelikult on see lugu väga euroopalik. Mina ja teised, kes neil teemadel kirjutavad, räägime Euroopa Liidu suurimast majanduslikust jõust. See, mis mõjutab mind, mõjutab ka londonlasi, pariislasi ja madriidlasi.”

Ja päris lootuseta see kõik siiski pole, tegelikult saab igaüks siiski teha vähemalt ühe valiku - kas mängida kaasa või mitte. Roberto otsustab sellelt karussellilt maha astuda ja kui ta mustast läikivast džiibist eemale jalutab, hüüab Franco talle järele: „Kas hakkad nüüd pitsat küpsetama?”

Roberto Saviano kirjutas hoopis raamatu.

Categories: Kriitika, Lugemine, Uudisteos Tags:
  1. 22. aprill, 2009 kell 18:11 | #1

    Ma ei ole vist julmemat raamatut lugenud ja kummaline on see, et ma ei ole tükk aega tundnud, et ma võtan julmusi vastu kui üht süsteemi osa. Süsteem, igasugune, tundub veidralt turvaline, loogiline, seekaudu ka muutmatu. Ja siis, kõlab kuskil ajusopis vastuküsimus? Ja mis siis edasi saab?

Kommentaarid on suletud.