Esileht > Eesti kirjandus, Kriitika > Reis Itaaliasse: uuest eesti proosast

Reis Itaaliasse: uuest eesti proosast

2. august, 2010 Marek Tamm

Aare Pilv, "Ramadaan" (2010)

Aare Pilv, "Ramadaan" (2010)

Tänavune hea proosa-aasta paistab jätkuvat: siinsamas juba tutvustatud Lauri Sommeri, Maarja Kangro ja Lauri Pilteri juturaamatutele ilmus äsja täienduseks Aare Pilve “Ramadaan” – reisikiri Itaaliast.

Esmalt põhiline, “Ramadaan” on väga hästi kirjutatud. Tõsi, mitte üdini isikupäraselt, sest minu jaoks kumas tekstist sageli läbi Kaplinski “Teekond Ayia Triadasse” ja “Kevad kahel rannikul”, kohati ka Õnnepalu “Flandria päevik”. Ent “Ramadaani” võlu peitub eeskätt kirjutaja pilgus. See on süütu, kuid tähelepanelik pilk. Kui ma tavaliselt hindan reisikirjanduses kirjutaja kogemust, siis “Ramadaanis” lummab eeskätt autori asjaarmastajalikkus. Kohe alguses on selge, et raamatu on kirjutanud inimene, kes palju ei reisi. Ent seda suurema põhjalikkusega fikseerib ta tühisemagi detaili, seda enam jagub tal imestust pisemagi seiga jaoks. Aare Pilv on tõeline vanaaja reisimees, kes kirjutab üles kõik silmatud raidkirjed, tänavasildid, plaadinimed, raamatupealkirjad jne. (Raamatute valdkonnas on nec plus ultra Umberto Galimberti teose tutvustus ühes kaanetekstide ja sisukorra ammendava tõlkega, lk. 387–393.) Aarega reisides on pidevalt tunne, et seisad tal õla taga, sest toimuvat talletatakse peaaegu reaalajalise täpsusega. Kuid tema kirjeldused pole kunagi pelgalt kirjeldused, need päädivad pea alati mingi üldistusega, piirid füüsilise ja metafüüsilise vahel on “Ramadaanis” väga hajusad.

Aga millest siis raamat räägib? Paljude teiste eesti kirjameeste ja -naiste järel sai autor 2008. aastal stipendiumi, et veeta üks kuu kirjanike külaliskorteris Mazzanos – Rooma lähedases väikelinnas. Mazzano-päevadele lisaks kajastab raamat reise Napolisse, Pompejisse, Roomasse ja Firenzesse. Üldisemalt liigitub “Ramadaan” niisiis eesti kirjanduse juba üsna auväärsesse Itaalia reisikirjade traditsiooni (ja autori teadlikkust sellest traditsioonist kinnitavad arvukad osundused, eeskätte Bornhöhe “Usurändajate radadest” (1899) ja baltisaksa teoloogi Johannes Adam Frey reisikirjast (1897), nagu ka viited Tuglasele jt.), kitsamalt aga tasapisi kasvavasse Mazzano-kirjanduse traditsiooni, mille teine mahukam näide on Kärt Hellerma “Mazzano päevik” (tema raamatus “Sinine missa, 2008).

Kuid tagasi autori stiili juurde, mis seda mahukat ja haralist teost koos hoiab. Tundub, et see pole enam juhus, et parem osa eesti nooremast proosast on eeskätt luuletajate kirjutada. Nii on ka “Ramadaan” Aare esimene proosateos, isegi kui proosatekste on sisaldanud tema varasemad luulekogudki (nagu nüüdne raamat sisaldab ka luuletekste). Luulekool annab tõenäoliselt värske ja tundliku suhte keelde, mida eesti jutukirjanduses on muidu väga vajaka. “Ramadaanis” liitub sellega kirjutaja suur refleksiivsus, kirg mõtteid lõpuni mõelda, sündivatele seostele mitu sõlme peale teha. Üks ilmekas näide – ühe mõttekäigu keskel sekkub teksti korraga jutustaja sisehääl: “Mis sul on, Aare, mis sa praegu siia toppama jääd? Mida sa õieti öelda tahad? Tahad sa millestki muust rääkida, et sa siin keerutama jääd?” (lk. 59) Või teisal: “Mu jutt kipub ise ka niimoodi kaheti hargnema – muudkui arendan siin igasuguseid ajaloolisi ja keelelisi vabu seoseid, samas neisse üha enam sõlmudes, olen tekstile juba peaaegu kingitusepaki lehvid pähe sidunud, ja selleni ma ikka ei jõua, millel pointi oleks.” (lk. 181)

Kui miski teinekord häirib, siis liigne tagantjärele raamatutarkus (reisikiri on valminud pika aja jooksu); kui oleksin olnud teose toimetaja, siis soovitanuks kärpida mõningaid entsüklopeedilisi ekskursse, mis teose vahetust õgvendavad. Kuid lugemisnaudingu kõrval ei puudu teosel seega väga praktiline mõõde, eriti neile, kes tulevikus sammud Mazzanosse seavad. Niisamuti nagu saab seda raamatut huviga lugeda seegi, kes pole kunagi Itaalias käinud ega soovigi sinna minna.

P.S. Kuigi raamatu pealkiri ja kujundus viitavad justkui islamistlikule ainesele, siis tegelikult seda pole; autori Itaalia-reis jäi lihtsalt ramadaani aega.

P.P.S. Mõningaid pilte ja päevikukatkeid leiab ka autori blogist (Itaalia-märksõna all).

Categories: Eesti kirjandus, Kriitika Tags:
Kommentaarid on suletud.