Esileht > Kriitika, Uudisteos > Mida loeb peaminister?

Mida loeb peaminister?

3. august, 2010 Tarmo Jüristo

Yann Martel, "What Is Stephen Harper Reading?" (2009)

Kolm aastat tagasi oli Yann Martel, kes tänu oma menuraamatule The Life of Pi (2001, e.k. 2005) on üks rahvusvaheliselt tuntumaid kaasaegseid Kanada kirjanikke, koos 49 Kanada kultuuritegelasega kutsutud ametlikule vastuvõtule tähistamaks Kanada Kunstinõukogu (The Canada Council for the Arts) viiekümnendat tegevusaastat. Sellel vastuvõtul osales ka Kanada peaminister Stephen Harper, kellele kogu asi suuremat korda ei paistnud minevat ning kelle mõtted näisid olevat muude ja pakilisemate tööasjade juures.

Vaadates peaministrit, leidis Yann Martel end mõtisklemas vaikelust. Tema mõttekäik (mis tegelikult väärib täies pikkuses lugemist) oli lühidalt kokku võttes järgmine: oma igapäevases elus tundub paljudele meist, et elu tormab tohutu kiirusega, et niipea, kui me peatume, riskime sellega, et elu kihutab meist mööda. See, ütleb Martel, on aga kohutav eksitus. Elu ja maailm ei torma kuskile, nad on paigal — need oleme meie, kes tormavad, ja kunst on see, mis annab meile võimaluse peatuda. Selleks et lugeda raamatut, vaadata maali või kuulata kontserti peame me hetkeks paigale jääma ja need on hetked, mis annavad meile võimaluse pöörata tähelepanu oma taju äärealadele ning leida sealt asju, mida me oma igapäevases kiirustamises ja hõivatud olemises kunagi ei märkaks. Stephen Harper tundus Martelile väga hõivatud mehena, kuid ometi peavad ka temal olema omad vaikuse hetked — või nii Yann Martel tahtis uskuda. Mõeldes nendele hetkedele, otsustas Martel püüda peaministrit aidata.

Sellest sündis projekt What is Stephen Harper Reading? — mille käigus tõotas Yann Martel saata Stephen Harperile tema ametiaja vältel iga kahe nädala tagant raamatu koos pühenduse ja lühida kaaskirjaga ja mis tänu Kanada valijatele veel ka täna täies hoos käimas on. Marteli valikud peaministri lugemismaterjali osas on tõepoolest väga huvitavad ning nende puhul pole kaugeltki tegu pelgalt läbilõikega Lääne kirjanduse suurtest nimedest või ka Marteli enda isiklikest lemmikutest (näiteks soovitas ta raamatuna number 45 hr. peaministrile Borgest, kes Martelile endale suuremat ei meeldi). Samavõrd kui raamatud väärivad lugemist aga ka Marteli kaaskirjad, mis ühtaegu põhjendavad valikut ja annavad konkreetsele raamatule sageli ka laiema perspektiivi. Tänaseks on see projekt jõudnud omakorda ka ise raamatukaante vahele ning What is Stephen Harper Reading? (2009) oli ühtlasi 66. raamatuks, mille Martel oma peaministrist lugejale postitas.

Kõik see pani mind aga mõtlema meie peaminister vaikelu hetkedele. Millega täidab oma riigitööst ja spordist vaba aega Andrus Ansip? Kas ta loeb Kivirähku ja Krossi, Dostojevskit või minupoolest kasvõi Yann Marteli? Ja kuidas reageeriks tema, kui mõni Eesti kirjanik talle samal moel abi pakuks?

Categories: Kriitika, Uudisteos Tags:
  1. tauno
    5. august, 2010 kell 14:28 | #1

    Minu arust on eraldi huvitav teema meeste lugemine. Kui võtame keskealised või üle keskea mehed, muidu hea lugemusega pealegi, siis ma olen korduvalt kuulnud kommetaari, et nad ei loe üldse või peaaegu üldse ilukirjandust. Loetakse ikka ajalugu, mälestusi jms. Ja korduvalt olen kuulnud põhjendustena, et eesti ilukirjandus on liiga nõrk, välismaa omaga ei jõua kursis olla ja et “liiga sageli on tegu eputamisega”. See on natuke paha muidugi.
    Ansip paraku on vist üsna madala lugemusega, ta oskab küll mainida vajadusel paari hetkel müüvat raamatut ja neid takka kiita, aga ei enamat.

  2. 5. august, 2010 kell 14:43 | #2

    Jah, seda meeste lugemist on siin-seal püütud ka sotsioloogiliselt uurida ja üldiselt on järeldused sellised, et a) võrreldes naistega loevad mehed oluliselt vähem ja b) valdavalt eelistatakse mitteilukirjandust (eeskätt ajalugu, eriti sõjaajalugu). Kui vaadata vanuse lõikes, siis paistab seegi olevat tõsi, et mida vanem mees, seda vähem ilukirjandust ta loeb. Meenub üks Sartre’i väide vanemast east, et ta on täiesti loobunud ilukirjanduse lugemisest ja eelistab elulugusid ning ajalugusid (jah, lisaks lugemisele loobus ta ka ilukirjanduse kirjutamisest).
    Kuid mul on endiselt väga kahju, et mitmel pool kõlanud mõte, et seoses lugemisaastaga tuleks meie avalik-õiguslikus ringhäälingus kõik pikemad intervjuud lõpetada küsimusega, mida te parasjagu loete, teoks ei saanud. Kuid vahest pole kõik veel kadunud. Ma kujutan ette, et sellel oleks tõeliselt suur mõju, sest kuivõrd suurem osa inimesi jääks kardetavasti vastamisega jänni, siis õige pea hakataks ennast ette valmistama ning päris lõbus saaks olema kuulata, kuidas poliitik X sai hiljuti elamuse Mehis Heinsaart lugedes ja ärimees Y hindab kõrgelt Maarja Kangro värsse. Ja vahest nad ei luiskakski…

  3. Peep Ehasalu
    5. august, 2010 kell 17:22 | #3

    Õpetasin kunagi Soome kirjanduse ajalugu ja küsisin üliõpilastelt mõne kursuse alustuseks, et mida nad loevad. Vastuseks sain ikka, et Tolstoid ja Dostojevskit, Tammsaaret ja Krossi, mõni läänemaailma klassik ka hulka. Kui ma tunnistasin, et ma küll kogu aeg klassikat ei loe, vaid naudin ka ajaviidet, siis tunnistasid nemadki vurinal oma ajaviite-eelistused üles. Minu meelest ei ole hoiakud siiani muutunud ja häbenetakse ajaviitelist nimetada - korralik inimene loeb ikka korralikku kirjandust. Nii et kui küsida, siis peab nimetama ikka korralikke autoreid.
    Soomes püüti ajaviitekirjandust veel 1970ndatel esitleda kui redelit, mille abil jõuab lugeja kunagi ka väärtkirjanduseni. Siis võeti ajaviitekirjanduse uurimine põhjalikumalt ette, ja tõdeti, et kes loeb, see loeb nii nn väärtkirjandust kui ajaviidet, ega pea viimast maha salgama. Kui kasvõi Georges Simenoni või Mika Waltari loomingut vaadata, siis on väärt ja ajaviide ka neil ilusti kõrvuti. Ei tahaks nimetada kõrget ja madalat, sellest sildistamisest need hoiakud tekkinud ongi. Kui palju kirjutab aga näiteks Sirp eestikeelsest ajaviitekirjandusest? Võiks kirjutada.
    Ansipi puhul ma arvan, et ta loeb kirjandust, mis aitab tal mitte kahelda. Peaministrile raamatuid ei pea pakkuma tingimata kirjanik Kivirähk või Heinsaar, Tarmo või Marek võiksid selle pakkumise ise ette võtta. Ja näiteks iga viie väärika kõrvale üks väärt ajaviiteline.

  4. 5. august, 2010 kell 23:34 | #4

    Ka mulle tundub, et “väärikas” ja “ajaviiteline” ei pea tingimata vastanduma, kuivõrd ka n.-ö. ajaviitekirjanduses on omad klassikud ja sealt leiab terve hulga väga häid raamatuid (ning ka Marteli nimekirjas on ju mitmeid raamatuid, mis päris “kõrgkirjandusse” ei kuulu). Kui üldse, siis tuleb kuri karja siis, kui raamat on pelgalt ajaviide. Mitte, et mul ka selle vastu midagi oleks, kui keegi oma aega (halbade) raamatutega raistata tahab, aga siis meenub mulle see kuulus tsitaat ühest Kafka kirjast oma sõbrale Oskar Pollakile:

    “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks.”

    Tuleb tunnistada, et mõnikord ei suuda ma Kafka kõrgeid standardeid järgida, aga üldiselt pole see ju kuigi raske, kui mõelda, et iga loetud raamatuga jätame me lugemata midagi muud — ja keegi meist ei ela igavesti.

  5. 6. august, 2010 kell 00:36 | #5

    Ma vist oleksin sedapuhku Tarmost vähenõudlikum ja leian, et kui inimene üldse midagi loeb, siis on see igal juhul parem, kui ta üldse ei loe; sest ka pelgalt ajaviiteline raamat ärgitab kujutlusvõimet ja rikastab sõnavara, mida ajaviiteline telesaade või poe taga õlu libistamine üldreeglina ei tee (või teeb oluliselt vähem). Aga siit edasi on muidugi pikk tee käia, isegi kui Kafka osutatud teelõik ei pruugi kõikidele sobida, ei sobinud vist väga talle endalegi…

  6. 6. august, 2010 kell 01:45 | #6

    Njaa.. siin on nüüd mitu huvitavat küsimust. Esiteks ei ole “Võta või jäta” ja poe taga õlle libistamine raamatute lugemisele sugugi ainsad alternatiivid ning kui ma esimese hooga oleks nõus su väitega, et see, kui keegi midagi loeb, on parem, kui ta üldse ei loe, siis pole ma aga sugugi kindel, et ükskõik mille lugemine on parem, kui selleks kuluva aja pühendamine mõneks muuks otstarbeks — näiteks telekast mõne hea filmi vaatamisele või oma lastega mängimisele.

    Teiseks tundub mulle, et lihtsurelikud nagu meie võiksid seda Kafka tsitaati lugedagi mitte otsese ettekirjutuse, vaid koputusena meie lugeja-südametunnistusele. Ma tegin kunagi ühe kiire arvutuse — kujutame ette üht keskmiselt lugemislembelist inimest, kes alustab raamatutega millalgi 5-6 aasta vanuselt ja loeb läbi kogu oma elu keskmiselt ühe raamatu kuus. Kui see inimene elaks 90 aasta vanuseks ja hoiaks surmani seda keskmist tempot, siis jõuaks ta oma elu vältel läbi lugeda üsna täpselt tuhat raamatut. See võib esmapilgul tunduda täitsa kobeda virnana, aga tasub vaid korraks guugeldada midagi sellist nagu “1000 books to read” ja heita pilk mõnele neist lugematust hulgast nimekirjadest, et mõista kui piiratud ja pisike lõige maailma kirjandusest see on. Ühes korralikus raamatukogus. kus riiulid on vähemalt 5-korruselised, võtab tuhat raamatut vaid mõne meetri põrandapinda — ja samas riiulid jooksevad igas suunas nii kaugele, kui silm ulatab, ja sealt algavad trepid, mis viivad järgmistele, sarnaselt riiuleid tihedalt täis korrustele.

    Sellisel hetkel koidab minule nimelt see vastutus. Loomulikult, kõike seda ei jõua keegi kunagi läbi lugeda — ja pole vajagi. Ometi on maailmas sellisel tohutul määral häid raamatuid ja nende lugemiseks nii vähe aega. Ja sestap tekibki mul küsimus, et kui juba lugeda, siis miks mitte midagi tõesti head? Midagi, mis teeks midagi enamat, kui lihtsalt aitaks päeva õhtusse?

  7. 6. august, 2010 kell 02:22 | #7

    See arutelu läheb kirjalikult pikaks, ent lühidalt öeldes eeldab hea raamatu lugemine head lugejat, s.t. see, mis tundub ühele huvitav, on teisele arusaamatu. Ja kui valida, kas üldse mitte lugeda (sest heaks peetavad raamatud ei köida) või lugeda kergeid ja ajaviitelisi raamatuid, siis tundub viimane variant siiski parem, seda enam, et see jätab ukse lahti teistele, keerukamatele teostele. Mis puutub aga muudesse konkureerivatesse tegevustesse, siis ma kipun arvama, et ka hea filmi vaatamine eeldab piisavat lugemust, laste kasvatamisest rääkimata. Ehk minu jutu mõte oli see, et kõikidest halbadest ajaviidetest on halva raamatu lugemine siiski kõige vähem halb.

  8. Peep Ehasalu
    6. august, 2010 kell 11:47 | #8

    Kunagi üks paljudest Eesti Missidest nimetas intervjuus oma lemmikkirjanikuks Tolstoid, tema silmadest sisse vaadates aga sein paistis. Ei teinud Tolstoi lugemine teda paremaks ega halvemaks. Selles mõttes nõus Marekuga, minagi võin lugeda tuumafüüsikast mõne äärmiselt hea uurimuse, aga aru ei saa ma sellest ilmselt mõhkugi.
    “Mida” lugemise asemel võiks ka küsida “kuidas lugeda”. Tihti pakub näiteks pehmekaaneline ajaviide tõeliselt nauditava elamuse oma stiilipuhtuses - mitte midagi sisuliselt uut ei paku, aga täiuslikult on kirjutatud etteantud raamidesse, vorm on täiuslik. Või näiteks millist lugemust eeldab autor oma lugejalt, millises kultuurikontekstis esitab dialoogi. Sellisel kujul on ajaviide mõnus mäng kirjandusega. Ja unustada ei saa lugemise teraapilist funktsiooni - kirjandusteraapia on täiesti olemas, seda nii kirjutamise kui lugemise kujul. Näiteks teatud tüüpi naiste ajaviide on selgelt teraapilise sõnumiga.
    Mu eelmise repliigi mõte oli pigem selles, et kõige valgustusliku kõrval võiks olla lugemine ka lihtsalt nauditav - mõnus olemine enda ja raamatuga. Mida naudinguga loetakse, muutub sõltuvalt ajast, kohast ja inimesest. Vabandust, kui mõte ketserlik tundub, aga ka aju vajab puhkust ning ladus kerge lugu seda pakub. Seepäras lepiksin ma hea meelega, kui peaminister oma viimase aja lugemiselamusena kirjeldab, kuidas ta pani tossud jalga, pistis pehmekaanelise dekkari vöökotti, lippas Kadriorust Viimisse, viskas ennast murule pikali ja luges raamatu mõnuga läbi. Jah, nädalast nädalasse seda sama kirjeldust ma peaministrilt enam kuulda ei tahaks.
    See läheb veidi kirjandusväliseks, aga taanduvad need hoiakud enesekindlusele, ehk enesekindel (mitte segi ajada rumalalt enesekindlaga) inimene julgeb ka öelda, et ma ei tea, aga hea meelega kuulan või viin ennast kurssi. Eestis on harjutud ennast pidama “lugevaks rahvaks” ja selle müüdi taustal tunnevadki paljud ennast ebakindlana, sest “õiged” raamatud pole loetud. Enesekindluse puudumisest tulenevad paljud muudki probleemid, hirm, viha jne, millest vähene lugemus on vaata et väikseim. Või siis on enesekindluse puudumine tulenev vähesest lugemusest? Kuna hea kirjandusteos minu jaoks pigem tekitab küsimusi kui annab vastuseid, siis võib vaadata ka vastupidi - kirjandus lõhub enesekindlust. Ja seda me ju peaministrile ometi ei taha?

  9. 21. august, 2010 kell 10:56 | #9

    Sama teema jätkuks üks huvitav värske küsitlus, kus Waterstones uuris Briti parlamendisaadikute suvelugemise kohta. Kui esikoht ei ole üllatav, siis detailsemast tabelist tuleb välja, et populaarsuselt teiseks valikuks oli kategooria “trashy, escapist novel”, nii et vähemalt Briti rahvasaadikutel ei paista selles osas mingit suuremat häbi olevat.

  10. Rivo
    28. august, 2010 kell 04:25 | #10

    Huvitav oli lugeda eelnenud kommentaare. Minu arvates on millegigi lugemine parem kui sellest hoidumine. See on ühtlasi eelduseks, et jõutakse (aina) paremate lugemisvalikuteni. Ei muud.

  11. 28. august, 2010 kell 15:34 | #11

    @Rivo

    See teema vääriks tegelikult omaette postitust, aga ma püüan veel korra lühidalt selgitada, mida ma oma varasemate kommentaaridega täpselt silmas pidasin.

    Algatuseks saan ma väga hästi aru ja suurelt osalt ka nõustun Mareki täheldusega, et hea raamat eeldab head lugejat. Minu jaoks aga ei ole “hea raamat” tingimata sama, mis “keeruline raamat” — kuigi jah, sageli see nii kipub olema, et head raamatud on oma lugeja osas nõudlikumad. Siiski on olemas terve hulk kergemat kirjandust, mis on hästi kirjutatud ja ei eelda, et lugeja on idioot. Samuti on olemas terve hulk raamatuid, mis võimaldavad väga erisugust lugemist (Eco “Roosi nimi” on selles osas vast laiemalt tuntud näide teosest, mida võib lugeda nii filosoofilise ja ajaloolise romaanina, borgesiliku allegooriana kui ka kriminullina).

    Teiseks olen ma isiklikult väga suur lugemise pooldaja — aga samas arvan ma, et kui juba midagi lugeda, siis miks mitte valida lugemiseks midagi sellist, mille tähtsus ja tähendus ulatuks väljapoole seda, mis jääb konkreetse raamatu kahe kaane vahele. Veelkord, see ei tähenda, et kõigi inimeste lugemisdieet peaks piirduma Dostojevski, Joyce’i ja Proustiga.

    Selle argumendi suhtes, et Dan Browni kaudu võiks jõuda Becketti lugemiseni, jään mina skeptiliseks. Ma ei saa aru, kuidas näiteks iga päev McDonaldsis söömas käies peaks inimene jõudma lähemale heale ja tervislikumale toitumisele — ja nii ei suuda ma ka mõista, miks kirjanduse puhul see asi kuidagi teisiti peaks olema. Ja lisaks, kas tõesti on nii, et ka näiteks külmkapi kasutusjuhendi või mõne aasta vanuste ajalehe-horoskoopide lugemine on parem, kui selle asemel millegi muu toredaga tegelemine? Kui sellele küsimusele on vastus eitav, siis me tegelikult ju tunnistame, et võiks olla olemas mingi elementaarne lävend, mis kvalifitseerib paberile trükitud sõnade ja lausete lugemise mõistliku ja kasuliku tegevusena. Kas see lävend läheb kaerahelveste pakile trükitud reklaamteksti, Nora Robertsi, Dan Browni või Paulo Coelho juurest on juba tõesti maitseasi ja mina ei ajakski siin taga mingit üldist ja objektiivset standardit — pigem võiks see olla igaühe isiklik lubadus iseendale püüda lugeda raamatuid, mida ise headeks peetakse. Selles osas on Märt kunagi toonud väga teravmeelse võrdluse, kuidas hea raamat osutab oma lugejale teatud vastupanu, samas kui suurt osa ajaviitekirjandust (nagu nt. mainitud Nora Roberts) lugedes jääb tunne, nagu väntaks täie hooga jalgratast, millel on kett maha tulnud.

  12. Rivo
    29. august, 2010 kell 16:56 | #12

    @Tarmo

    Millegigi lugemine oli eeldusel, et jutt käib raamatutest.

    Lennar Meri oli kunagi tabav oma kõnes, öeldes, et kultuurita inimesele võib vaid kaasa tunda. Kiitmistväärt mõte,eks?
    Las tunnevad siis kaasa kõik need, kes loevad, nendele, kes ei loe. Või loevad vähem, palju vähem. Kiitmistväärt tegu, eks?
    Kas Coelho lugejast saab kord Dostojevski lugeja? Võimalik. Aga et Dostojevskit loetakse enne Coelhot? Samuti võimalik.
    Kõik on võimalik.

    Head millegigi lugemist, inimesed!

  13. 3. september, 2010 kell 09:25 | #13

    @Tarmo ja @Rivo

    Mulle tundub, et vahel minnakse lugemise puhul selle toidukujundiga liiale. Raamatu võrdlemine toiduga ei saa olla absoluutne, lihtsalt seetõttu, et need on ikkagi küllalt erinevad asjad ja ka mõjuvad inimesele piisavalt erinevalt. Näiteks seesama rämpskirjanduse ja rämpstoidu võrdlemine Tarmo kommentaaris - kui seda edasi arendada, siis sööma peab ja kui ma ei käi söömas põhjendusel, et pigem mitte midagi kui rämpstoit, siis ma suren lihtsalt ruttu ära. Samal ajal võib inimene ilma lugemata elada aastaid ning siis uuesti lugema hakata, ilma täielikku ajusurma langemata.

    Samuti on palju näiteid, kus mingi ajastu nii öelda rämpskirjandusest saab mõne teise ajastu gurmeekirjandus, mis tähendab siis minu arvates jälle erinevust toidumetafoorist ning mis minu jaoks tähendab ikkagi seda, et iga tekst võib astuda põnevasse suhtesse oma lugejaga ja et tegelikult võib lugeda kasvõi tikutopsietikette ja mitte keegi ei saa kellelegi ette kirjutada, et see on rämpskirjandus, sest me isegi ei tea, mida ta seal välja võib lugeda.

  14. Triinu Meres
    8. oktoober, 2010 kell 11:19 | #14

    @Tarmo Jüristo

    Mina just vastupidi, ei taha, et raamat mulle rusikaga pähe virutaks. Ja täitsa ilma lugemata õnnelik olla on pigem raskem kui kergem. Üldse, vaadates Kafka elu - mida tema teadis üldse õnnelik olemisest? Tema teoseid armstatakse (millegipärast on mind need eranditult piinanud), aga õnnetundmise õpetuses teda eeskujuks küll lugeda (kavatsuslik sõna siinkohal!) ei saa.
    Jah, muidugi virutab mulle rusikaga ka hirmus halb ajaviiteraamat, mul hakkab kohe paha, kui sellist lugeda. Aga hea raamat, mis tekitab tunde, nagu oleks kallis inimene just surnud, tekitab umbes sama halva tunde.
    Mina oskan hoopis õnnetu olla ka ilma kirjanduseta suurepäraselt; ja mul ei ole mingit vajadust seda oskust veel juurde õppida. Õpin parem õnnelik olemist ja krdile kõrge kultuur, kui see siiralt usub, et ma nõnda ei tohiks!

Kommentaarid on suletud.