Esileht > Ajalugu, Filosoofia, Teadus > Tony Judt, in memoriam

Tony Judt, in memoriam

14. august, 2010 Marek Tamm
Tony Judt (02.01.1948-06.08.2010)

Tony Judt (02.01.1948-06.08.2010)

Läinud reedel, 6. augustil, sai haigus võitu ühest viimaste kümnendite silmapaistvamast ajaloolasest ja mõjukamast intellektuaalist, briti-juudi päritolu Ameerika õpetlasest Tony Judtist. Tema surm ei olnud ootamatu, sest viimased paar aastat hävitas tema keha amüotroofiline lateraalskleroos, mida tuntakse Lou Gehrigi haiguse nime all (Ameerika pesapalluri järgi, kes sellesse suri). Ravimatu Gehrigi tõbi põhjustab motoorsete närvirakkude kasvavat degenereerumist närvisüsteemis, mille tagajärjeks on lihaste kõhetumine. Judt võrdles oma haigust vanglakongiga, mille seinad iga päevaga kuus tolli koomale tõmbuvad. Ainsaks lohutuseks teadmine, et ajutegevus säilib viimse hingetõmbeni.

Akadeemilises maailmas oli Tony Judt klassikaline rebane (kui kasutada Isaiah Berlini põlistatud kuulsat eristust siili- ja rebasetüüpi õpetlaste vahel: kui esimesi huvitab üks suur asi, siis teisi palju erinevaid): ta tegeles väga paljude uurimisteemadega, kirjutas väga erinevatele auditooriumitele ja ei hoolinud suuremat väljakujunenud distsipliiniradadest. 62-aastaseks elanud Judt jõudis teadlasena palju korda saata, kirjutada üheksa raamatut, toimetada mitu koguteost, korraldada olulisi konverentse, avaldada arvukalt esseid, rajada New Yorgi Ülikooli juurde Euroopa uuringutele pühendatud Remarque’i instituut. Tema tudengid meenutavad teda haruldase õppejõuna ja õpetamist pidas ka Judt ise oma elu tähtsaimaks tööks. “Te võite seda pidada veidraks, ent kõige paremini tuleb mul välja õpetamine,” tunnistas ta mõni kuu enne surma The New Yorker‘i ajakirjanikule.

Et Judti paljuharulist elutööd kuidagi kokku võtta, võiks seda vaadata kahe orgaanilise poolusena: ühest küljest võib teda pidada väga oluliseks 20. sajandi Euroopa intellektuaalse ajaloo uurijaks, teisest küljest aga tänapäeva üheks hinnatumaks Lääne intellektuaaliks.

Oma esimesed uurimistööd pühendas Judt prantsuse sotsialismi varasele ajaloole, seejärel pühendus ta Prantsusmaa intellektuaalide uurimisele, täpsemalt Teise maailmasõja järgse intellektuaalse vastutuse probleemile. 1992. aastal ilmus tema sulest põhjalik käsitlus prantsuse vasakintellektuaalide poliitilistest valikutest ajavahemikus 1944-1956 (Past Imperfect: French Intellectuals, 1944-1956), millele neli aastat hiljem järgnes lühem vaatlus “Vastutuse koorem”, mis analüüsis kolme positiivset näidet intellektuaalsest vastutusvõimest Prantsusmaa 20. sajandi ajaloos (The Burden of Responsibility: Blum, Camus, Aron and the French Twentieth Century).

Kuid Judt ei jäänud pidama Prantsusmaa juurde, vaid laiendas tasahilju oma haaret kogu Euroopa lähiajaloole, mis tipnes 2005. aastal mahuka monograafiaga “Pärast sõda: Euroopa ajalugu 1945. aastast” (e.k. 2007). Laia rahvusvahelise tunnustuse pälvinud raamatu muudab hinnaliseks autori suutlikkus pöörata võrdselt tähelepanu sõjajärgse Euroopa kahte harusse kasvanud ajaloole, nii lääneriikide kiirele ülesehitustööle ja lõimimisprotsessile kui ka Ida-Euroopa allutamisele nõukogude ikkele ja sellest vabanemisele, suutes samas välja tuua mõlema ühisosa.

Prantsusmaa intellektuaalsest ajaloost ei kujunenud üksnes noore Judti uurimisteema, vaid õige varakult sai temast endast prantsuse intellectuel engagé-traditsiooni jätkaja. Kõige suurema hoo sai Judti poliitiline aktiivsus sisse uuel aastatuhandel. Ta oli üks neid, kes asus varakult kritiseerima George W. Bushi poliitikat pärast 11. septembri terrorirünnakuid, kutsudes Ühendriike üles hindama ümber oma suhteid maailmaga ja vaigistama kasvavat ameerikavastasust. Ent vaidluskeerise keskpunkti sattus Judt 2003. aastal, kui võttis avalikult sõna Ameerika senise Iisraeli-poliitika vastu. New York Review of Books‘is ilmunud artikkel “Iisraeli valik” valas õli tulle esimesest lausest alates: “Lähis-Ida rahuprotsessil on lõpp peal”. Mõistagi vallandas Judti artikkel terava vaidluse, muutes ta paljudes ringkondades persona non grata‘ks.

Judt pidas haiguse ahenevate vanglaseinte vahel vastu pea kaks aastat. Kuigi ta oli kaotanud oma keha, töötas tema aju endise efektiivsusega. Ta komponeeris öösiti ja dikteeris päeval terve seeria autobiograafilisi esseid, kokku üle paarikümne, mis ilmusid NYRB’is, pidas üle aasta lindistatud vestlusi Yale’i ülikooli ajaloolase Timothy Snyderiga, et saada kahasse valmis raamat 20. sajandi ühiskondlik-poliitiliste ideede ajaloost, arendas omaette teoseks mullu oktoobris New Yorgi Ülikoolis peetud loengu sotsiaaldemokraatia väljavaadetest.

Avalikkusele kirjutas Judt esimest korda oma haigusest tänavu jaanuaris NYRB‘is ilmunud essees “Öö”. Selles emotsionaalselt laetud artiklis keskendub ta oma ööde kirjeldamisele. Kui päeval aitavad tal oma kehaga toime tulla abilised, siis öö saabudes jääb ta oma liikumatu kehaga üksi: “ja seal ma laman: pambuks pakituna, lühinägelik ja liikumatu, otsekui moodne muumia, üksi oma kehavanglas, seltsiks ülejäänud ööl vaid omaenda mõtted.”

Judt ei soovinud oma ravimatust haigusest pigistada välja õpetussõnu ega otsida oma saatusele mingit seletust. Tänavu märtsis Briti ajalehele The Independent antud intervjuus sõnastas ta aga oma käsituse vastutusest, mis meil on teiste ees veel pärast oma surma: “Me kõik sureme (…), kuid me elame edasi teistes inimestes moel, mille eest me oleme vastutavad. Mälestus, mille me endast maha jätame, mulje, mille jätame oma peas kantud ideede kujust, ja põhjused, mille pärast need ideed võivad edaspidigi inimesi köita – see kõik on praegu meie vastutus maailma ees, mille eest me enam ei saa vastutada. On alust tegutseda praegu nii, nagu elaksime me edasi, nagu oleksime edaspidigi olemas, et anda vastust oma sõnade ja tegude eest, nagu elaksime tulevikule, isegi kui see pole enam su enda tulevik.”

Järelehüüde pikk versioon ilmus Diplomaatias.

Categories: Ajalugu, Filosoofia, Teadus Tags:
  1. tauno
    16. august, 2010 kell 00:06 | #1

    e.k. öeldaksegi selle kohta ALS, Lou Gehrigit kasutatakse peamiselt usa-s. Kui ma ei eksi, siis Peeter Tooming suri sama asja kätte.

  2. Rivo
    28. august, 2010 kell 03:50 | #2

    Täiesti juhuslikult vaatasin mõne tunni eest charlierose.com lehel T.Judti viimast intervjuud ja… siis ka Varraku blogis temast artikkel. Päev täis kokkusattuvaid üllatusi, mis muud.

Kommentaarid on suletud.