Esileht > Eesti kirjandus, Kirjandusuudis, Kirjanik, Uudisteos > “Eesti romaan” Prantsusmaal

“Eesti romaan” Prantsusmaal

1. september, 2010 Marek Tamm
Katrina Kalda "Un roman estonien" (2010)

Katrina Kalda "Un roman estonien" (2010)

Tänavune rentrée littéraire ehk sügisene kirjandushooaeg Prantsusmaal toob ühe üllatuse eesti kirjandussõpradele: augusti keskel paisati teiste sadade uute romaanide seas müügile ka Eestis sündinud Katrina Kalda debüütromaan, mille pealkiri kõneleb iseenda eest – Un roman estonien (”Eesti romaan”). Raamat ilmus maineka Gallimard’i kirjastuse mainekas Valges sarjas (Collection Blanche), kuhu pääsemine on iga algaja prantsuse kirjaniku unistus. Minu teada on see üldse esimene kord, kus eestlase algupärand ilmub ühes viisakas Prantsuse kirjastuses. Varem on Gallimard ainsa eesti autorina üllitanud 1997. aastal Emil Tode “Piiririigi” prantsuse tõlke. (Märkimisväärne on seegi, et “Eesti romaani” käsikiri jõudis Gallimard’i läbi kõige keerulisema konkurentsi, nimelt tavalise postipakina, mida kirjastusse laekub iga nädal mitu sada. Olen lugenud, kuidas Gallimard’i toimetajad uhkustavad, et nendele saadetavatest sadadest käsikirjadest avaldavad nad iga aasta vaid mõne üksiku, s.t. mitte üle 1%.)

Mõistagi ei soovi ma selle jutuga teha Katrinast automaatselt eesti kirjanikku (ise peab ta ennast pigem prantsuse kirjanikuks, kuivõrd on kogu teadliku elu elanud Prantsusmaal ja kirjutab ainult prantsuse keeles). Mõnes mõttes võiks paralleeli tõmmata Sofi Oksasega, kelle juured ulatuvad samuti Eestisse ja kes kirjutab eeskätt Eestist, kuid teeb seda siiski soome kirjanikuna. Nagu pealkiri osutab, on ka Katrina Kalda romaan Eestist, selle tegevus kulgeb mõningate tagasivaadetega 1996. aasta kevad-sügisel Tallinnas, üksikute väljasõitudega maale.

Enne kui romaani sisu veidi tutvustada, mainin huvilistele, et Varrak soetas romaani tõlkeõigused, nii et usutavasti ei lähe kaua, kui “Eesti romaani” saab lugeda ka eesti keeles. Kuid millest siis romaan räägib? Tegelikult tundub mulle, et oluline polegi mitte niivõrd see, millest romaan räägib, vaid kuidas ta seda teeb. Sest lugu ise on võrdlemisi tuttav armukolmnurk rohmaka uusrikka Eeriku, tema kauni noore naise Carlotta ja luuserist kirjaniku Augusti vahel. Kuid seda traditsioonilist lugu ei jutusta meile keegi kolmest tegelasest või mõni kõiketeadev jutustaja, vaid hoopis üks kirjanduslik tegelane, kelle August on ise ellu kutsunud. Nii algab kohe romaani esimestel lehekülgedel tavatu kirjanduslik mäng, kus romaani peategelasest kirjanik kirjutab lehesabas följetoni, mille peategelane omakorda kirjutab raamatut, mida meie lugejatena käes hoiame. Usun, et rohkem ära rääkida pole viisakas, et teiste lugemismuljeid mitte ära rikkuda.

Katrina Kalda (Foto: Catherine Hélie © Gallimard)

Katrina Kalda (Foto: Catherine Hélie © Gallimard)

Mind on viimase aasta-paari jooksul hämmastanud, kuivõrd soodsasse valgusesse on Prantsusmaal sattunud põhjamaade kirjandus. Kui veel viis-kuus aastat tagasi oli see väheste friikide pärusmaa, siis nüüd on tegemist ühe kirjandusliku peavooluga. Teadagi lõi eeldused selleks läbilöögiks Stieg Larsson, nagu mõned teisedki skandinaavia krimikirjanikud, kuid nüüd on see laienenud igasugusele põhjamaade kirjandusele. Kui ma suvel suhtlesin Sofi Oksase prantsuse kirjastajaga, siis tema nälg põhjamaade autorite järgi paistis täitsa otsatu. Ja Oksase “Puhastuse” esmane edu Prantsusmaal tõendab, et tema huvi on põhjendatud. Mulle tundub, et selle “põhjamaade eksootika” huvi sõiduvees on päris suured lootused ka eesti kirjanikel. Igatahes kirjutas Oksase prantsuse kirjastaja hoolega üles nende eesti autorite nimesid, keda soovitasin tal välja anda. Ja tihkan arvata, et ka Gallimard’i huvi “Eesti romaani” vastu sai julgustust sellest uuest Põhjamaade-lummusest. Igatahes räägib selle kasuks Katrina mainitud kirjastaja soovitus lisada romaani rohkem keerulisi eesti isiku- ja kohanimesid, et tekst oleks veelgi “eksootilisem”.

Ja lõpetuseks üks juhuslik seos: tundub, et Katrina romaani pealkiri on tunnistus veel ühes huvitavast trendist, nimelt on viimase paari aasta jooksul Prantsusmaal ilmunud päris mitu romaani, mis tituleerivad ennast ühe konkreetse maa romaaniks. Nii avaldas paari aasta eest Eestiski tuntud Emmanuel Carrère romaani pealkirjaga Un roman russe (”Vene romaan”) ja tema veelgi kuulsam kolleeg Frédéric Beigbeder üllitas läinud aasta rentrée littéraire‘iks romaani Un roman français (”Prantsuse romaan”). Mingi uus mania grandiosa või hoopis uuslihtsus?

P.S. Huvilised prantsuse keele oskajad saavad lugeda katkendit romaanist ja kuulata selle suulist esitust ühe näitleja suust “Eesti romaani” kodulehelt.

  1. 3. september, 2010 kell 18:14 | #1

    Minu aimdusele, et Sofi ja Katrina romaane võetakse Prantsusmaal vastu samas võtmes, annab kinnitust üks värske prantsuse raadiosaade, kus nad teineteise järel üles astuvad. Prantsuse keele oskajad saavad saadet 30 päeva jooksul kuulata siit.

  2. 18. september, 2010 kell 18:31 | #2

    Eesti Ekspress avastas endale samuti Katrina Kalda, ammutades põhiteabe (ja foto) siit blogist, samas muidugi siia viitamata, aga viitan siis ise suuremeelselt neile.

  3. 30. september, 2010 kell 17:39 | #3

    Ja tänane Postimeesgi sai siit blogipostitusest inspiratsiooni: http://www.postimees.ee/?id=320367

  4. Marek Laane
    30. september, 2010 kell 21:55 | #4

    @Marek Tamm
    Postimees õnneks mainis ikka nii seda postitust kui ka auväärse kirjutaja nime ära :-)

Kommentaarid on suletud.