Esileht > Lugemine, Raamat > Peopesa- ja pöidlaromaanid

Peopesa- ja pöidlaromaanid

23. september, 2010 Tarmo Jüristo

jaapan.jpeg

Jaapan on viimastel aastatel eesti meedias figureerinud peamiselt kui riik, kus Kaido Höövelson oma vastaseid köiega piiratud ringist välja lennutab. Lisaks on aga tegu ka väga vana ja omapärase kirjanduskultuuriga maaga, mis on ülejäänud maailmale muulhugas andnud kaks Nobeli preemiaga pärjatud ja lisaks veel ka terve hulga pärjamata, kuid sellegipoolest mitte sugugi halvemaid kirjanikke. Eesti lugejale on nende hulgast vast kõige tuntum ja armastatum Murakami Haruki, kelle raamatuid (nii eesti- kui ingliskeelses tõlkes) leiab paljude kodude riiulitest.

Iga Läänes omaksvõetud nähtuse või asja kohta (nagu näiteks sushi või judo) leiab Jaapanist aga ka midagi, mis muu maailma jaoks väga veider tundub (nagu näiteks kõnelevad wc-potid või mobiiltelefoni-romaanid). Viimastest mõtlesingi täna veidi lähemalt juttu teha.

Mobiiltelefoni-romaan e. keitai shōsetsu (携帯小説) sisaldab endas mitmeid Jaapanile omaseid ja juba varem eksisteerinud komponente, mis lihtsalt mõned aastad tagasi ühel hetkel ristusid. Üheks selliseks komponendiks on mõistagi mobiiltelefon, mis Jaapanis näib kohati lausa kehaosa staatuses olevat, nii et nooremale põlvkonnale viitamiseks on kasutusel selline termin nagu oyayubi zoku e. “pöidlahõim”. Seejuures on Jaapanis, vast enamgi veel kui Euroopas, populaarne just nimelt sõnumite ja mitte kõnede vahendusel suhtlemine.

Teisalt on Jaapani kirjanduses pikk sõnadega kokkuhoidliku ümberkäimise traditsioon, mille vast tuntuim väljendus on kuulus 5-7-5 silbimustriga luulevorm haiku. Vaatamata sellele vormilisele lakoonilisusele — või ehk just nimelt selle tõttu — on haiku aga kõike muud kui lihtsakoeline. Bashō kuulsad read vanasse tiiki hüppavast konnast (Furu ike ya / kawazu tobikomu / mizu no oto) on kestnud läbi 300 aasta ning neist on ainuüksi inglise keeles sadu erinevaid tõlkeid (huvilised võivad siit leida mõned neist koos lühikese kommentaariga). Lühivormid on Jaapanis au sees olnud mitte ainult luules, vaid ka proosas. Kawabata Yasunari, üks eelpool mainitud kahest Jaapani päritolu Nobeli kirjanduspreemia laureaadist, oli selle žanri veendunud viljeleja, kirjutades miniatuurseid jutustusi Jaapani tüdrukute-ajakirjadesse, mis avaldati hiljem ka eraldi kogumikuna, pealkirja all “Peopesa-lood” (掌の小説, Tenohira no Shōsetsu). Mitmed jutustused selles raamatus olid originaalkeeles napi lehekülje pikkused ning muuhulgas leiab sealt ka lühiversiooni Kawabata kuulsast romaanist “Lume maa”, mille ingliskeelne variant on pelgalt üksteist lehekülge pikk.

Keitai shōsetsu , tuntud ka kui “pöidlaromaan”, ongi nende kahe joone ristumine ning kujutab endast lühikesteks, ca. 70 sõna pikkusteks juppideks jagatud jutustust, mida lugejad oma telefonidega internetist alla laevad, et neid siis igahommikuse ja -õhtuse kodu, töö ja/või kooli vahel liiklemise ajal lugeda. Jutustuste stiil matkib reeglina oma nappide dialoogide ja hakitud, repliigisarnaste lõikudega ja esimeses isikus jutustatud perspektiiviga tekstsõnumeid, millest on Jaapani noortele saanud üks suhtluse ja oma igapäevase elu väljendamise peamiseid meediume.

Esimeseks pöidlaromaaniks oli väidetavalt 2003. aastal ilmunud mõneti fantaasiavaese pealkirjaga jutustus “Sügav armastus”, millest sai sensatsioon ning mille hiljem ilmunud paberversiooni osteti Jaapanis pea kolm miljonit eksemplari. Kuuldavasti on viimastel aastatel umbes pooled Jaapani kirjanduslikest bestselleritest ilmunud esialgselt keitai shōsetsu formaadis. Kõige suuremast ja tuntumast pöidlaromaanide portaalist Maho i-Land -ist võib leida üle miljoni erineva jutustuse, mis küll on kõik paraku jaapanikeelsed. Tänu oma erilisele episoodilisele formaadile on jaapani pöidlaromaanidel veel üks omapära — nimelt saavad lugejad sageli sündmuste käiku mõjutada, kuna autor kirjutab jutustust tüüpiliselt samuti juppide kaupa, jälgides seejuures lugejate reaktsioone portaalide foorumites. See tekitab paljude lugejate jaoks romaanide kangelannade ja kangelaste suhtes eriti lähedase tunde.

Kui suurem osa keitai shōsetsu autoritest on amatöörid, siis viimastel aastatel on žanri fenomenaalne edu tõmmanud kaasa ka mõned traditsioonilises mõttes tunnustatud kirjanikud. Üks sellistest, kes on pöidlaromaanide puhul tüüpiliselt kasutatava varjunime tagant välja tulnud, on näiteks Setouchi Jakuchō, kes on varasemalt võitnud mitmeid prestiižikaid kirjanduspreemiad. Tasapisi eksperimenteeritakse mobiiltelefoniromaanidega ka inglise keeles (huvi korral võib kiigata sellisesse kohta, nagu textnovel). Üheks keitai shōsetsu vast kõige üllatavamaks aspektiks on aga demograafia — küsitluste järgi loevad pöidlaromaane enam kui kolmveerand kõigist Jaapani koolitüdrukutest, mis on segment, kelle kohta varem arvati, et neid lugemine ei huvita. Nii et võibolla ei olegi asi tingimata selles, et noored ei taha lugeda, vaid selles, et nad ei taha lugeda raamatuid.

Categories: Lugemine, Raamat Tags:
  1. Monika
    23. september, 2010 kell 16:31 | #1

    Hea kui niigi! Võib-olla on elu selline areng igati loomulik (kyllap ongi). Igal ajastul on ju iseloomulik märgisysteem. Enne trykisõna levis sõnum suust-suhu. Nyyd, tehnika täiustumisega, saavad valdavaks tekstisõnumid jms. Halb, kui yldse mingit suhtlust/lugemust ei oleks.
    Huvitav oleks teada, millal selline nähtus Eestis levima hakkab….

  2. 26. oktoober, 2010 kell 16:25 | #2

    Juhtumisi leidsin täna sellise saidi, nagu http://www.cellstories.net, mis pakub iga päev uue ingliskeelse lühiloo telefoni või iPadiga lugemiseks - kusjuures lugudele päris-arvutiga ligi ei pääsegi.

Kommentaarid on suletud.