Esileht > Elulugu, Kriitika, Mälestused, Uudisteos > Tony Blairi memuaarid

Tony Blairi memuaarid

30. september, 2010 Marek Tamm
Tony Blair, "A Journey" (2010)

Tony Blair, "A Journey" (2010)

Seda raamatut hakkasin ma lugema puhtast uudishimust. Sest mingil hetkel ei olnud Briti pressis juttu enam millestki muust, kui Blairi memuaaridest. Iga päev kandsid ajakirjanikud uusi palakesi lugejate lauale ja selmet neid nokkima jäädagi, otsustasin pöörduda ad fontes. Ehk siis laadisin veebist alla raamatu piraatversiooni (elagu Gigapedia!) ja hakkasin otsast vaatama. Mõistagi polnud mul plaani kogu see tellis (üle 600 lk) läbi lugeda, vaid niisama siit-sealt sirvida. Ent kuidagi läks siiski nii, et kui olin otsast alustanud, siis ei saanud enam pidama ja nädal hiljem avastasin, et olin vabadel hetkedel kogu raamatuga ühele poole saanud. Kui sellele tagantjärele seletust otsin (sest tavaliselt ma ei loe poliitikute memuaare), siis oli põhjuseid ilmselt kaks. Esiteks on mind ikka huvitanud küsimus, mida võim inimestega teeb. Meil kõigil on kasutada päevas 24h, me kõik peame sööma, magama ja üldjuhul lähedastega aega veetma. Ent mis juhtub, kui sellele lisandub näiteks vastutus suure osa maailma eest? Blair teatab kohe raamatu alguses, et ta ei taha kirjutada tavapärast peaministri ülevaadet oma valitsemisajast, vaid püüab kirjeldada, kuidas ta oma nahal toimuvat koges: “Leidub ainult üks inimene, kes suudab kirjutada aruande sellest, kuidas on olla inimene keset seda ajalugu, ja see olen mina.” Usun, et see lause mind konksu otsa tõmbaski. Kuid teiseks köitis mind mõneti äraspidisel viisil mälestuste stiil, ja sugugi mitte sellepärast, et see oleks olnud nauditav, pigem vastupidi, mälestused on kirja pandud kaunis keskpäraselt, samad epiteedid ja väljendid korduvad pidevalt, laused on kohati liiga pikad, siis jälle väga hakitud. Kuid see veenis mind, et raamatu autoriks on tõepoolest Blair, mitte mõni palgatud kirjaneeger. Blairi memuaare on mu meelest võimatu lugeda, ilma et kõrvus kõlaks Blairi hääl.

Mõistagi ei hakka ma siin nüüd raamatust ülevaadet tegema, see nõuaks omaette pikka artiklit, mida ma pealegi ei viitsiks kirjutada. Pigem jagan mõnda mõtet ja tsitaati, mille lugedes tallele panin.

Blairi raamat veenab taaskord, et tipp-poliitikul peab olema raudne tervis, beebiuni ja range distsipliin, ehk täpsemalt usaldusväärne abiline, kes koostab päevakava. Viimase tõsiasja kohta kirjutab Blair ise: “Mõni nutikas politoloogiatudeng saaks kirjutada omaette doktoritöö sellest, kui tähtis on päevakava koostamine tänapäeva peaministrile või presidendile.” (Sama mõtet üsna identses sõnastuses kordab ta paarsada lehekülge hiljem – kus on olnud toimetajate silmad?) Mis puutub magamisse, siis Blair tunnistab, et kasutab sageli unerohtu. Ja viimastel ametiaastatel paistab seda asendavat sagedane viskijoomine.

Punase niidina läbib jutustust duett-duell Gordon Browniga. Minu lemmikstseen on see, kui kaks parteijuhi kandidaati kohtuvad 1994. aastal neutraalsel pinnal – sõprade korteris –, et kokku leppida, kellest saab tulevane leiboristide liider. Ja kuidas korraga Brown ära kaob ning kui Blair hakkab juba muretsema, heliseb kõrvaltoas lauatelefon ja hetk hiljem kõlab automaatvastaja vahendusel Browni hääl: “Tony, Gordon siin. Ma olen ülemisel korrusel kempsus kinni ja ei saa enam välja.” Ja Tony lubab Gordoni välja päästa ainult siis, kui viimane taandub parteijuhi kandidaadi kohalt. Mis ka juhtus…

Blairi jutustus pakub mitmeid äratundmishetki “Jah, härra peaminister” raamatu austajatele. Hea noodi annab kätte stseen Blairi esimesest külaskäigust oma uude peakorterisse, Downing Street 10. Uksel võtab teda vastu ametnikust majaperemees, kelle esimesed sõnad on: “Te olete mu kümnes peaminister. Esimene oli Winston. See oli enne, kui te sündisite.” Õigupoolest saabki kuulsa briti civil service‘i reformimine üheks Blairi oluliseks poliitiliseks eesmärgiks, millega ta mõistagi ametnike seas palju sõpru juurde ei leia.

Suure osa raamatust hõlmavad lühiportreed Blairi “kaasteelistest” – lähemad nõunikud, ministrid, opositsiooniliidrid, kuninglik perekond, ent samuti riigijuhid üle ilma. Portreed on enamasti visandatud napilt, kuid on üllatavalt ausad ja avameelsed. Ta ei pea paljuks juhtida tähelepanu ühe või teise riigijuhi veidrustele, saamatusele, kehvale huumorimeelele jne. Neid rosinaid on Briti ajakirjandus muidugi hoolega raamatust välja noppinud, kuid nende tähendus on siiski laiem – Blair pakub päris huvitava sissevaate maailmapoliitika telgitagustesse, kus riiklike huvide kõrval on väga olulised isiklikud suhted ja inimlikud nõrkused.

Mõistagi läheb autoril palju auru sellele, et seletada ja õigustada oma otsuseid liituda Iraagi-vastase võitlusega, häid sidemeid George W. Bushiga, sõjategevust Afganistanis ja kõike muud, mispärast Blairi loobiti Dublinis raamatuesitlusel munadega ja ta pidas paremaks ära jätta esitluse Londonis Waterstone’si raamatupoes. Kuid neid seletusi peab huvi korral juba igaüks ise lugema. Mind need igatahes eriti ei veennud.

Ja kas peaks selle raamatu eesti keelde tõlkima? Arvan, et pigem mitte, sest kirjanduslikus plaanis pakub see vähe ja sisu osas lubab rohkem, kui tegelikult annab.

P.S. Ei saa jätta lisamata, et Blairi “A Journey” oli esimene raamat, mille lugesin kaanest kaaneni läbi oma iPadis. Ja olen nüüd lõplikult veendunud, et on ainult aja küsimus, mil suurem osa raamatuid kolib e-lugerite või tahvelarvutite ekraanile.

Categories: Elulugu, Kriitika, Mälestused, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.