Esileht > Kirjanik, Kriitika, Uudisteos > Franzeniaana

Franzeniaana

3. oktoober, 2010 Krista Kaer
Jonathan Frantzen, "Freedom" (2010)

Jonathan Franzen, "Freedom" (2010)

Jonathan Franzen on praegu see nimi, mis ei lähe enne Frankfurti raamatulaata (6.–10. oktoober) kirjanduse ja kirjastamisega seotud ringkondadel meelest. Seda enam, et teda on oodata ka Frankfurti laadale, sinisele sohvale juttu puhuma.

Franzen kirjutas 2001. aastal väga iroonilise ja haarava romaani, “Parandused” (e.k. 2004, tlk. Triinu Pakk), mida müüdi terves maailmas 2,85 miljonit eksemplari. Järgmise raamatu kirjutamiseks kulus tal tervelt üheksa aastat. Viimase tõuke raamatu lõpetamiseks andis tema lähedase sõbra David Foster  Wallace’i enesetapp 2008. aastal. See tekitas Franzenis raevu: “Ma olen veel elus ja ma näitan, mida ma suudan teha!”  Tulemuseks on raamat, mis on juba kuulutatud Suureks Ameerika Romaaniks, mida on jätkuvalt otsitud ja oodatud, kuid mida keegi liiga täpselt määratleda ei oska.

Franzen ise on öelnud, et püüdis oma romaanis kirjutada teemadest, mida ta on vältinud viimased 25 aastat: ema ja poja suhted, pika abielu dünaamika ning nendega seotud häbi-ja süütunne. Romaani keskmes on Ameerika keskklassi perekond, Patty on koduperenaine, Walter on jurist. Neil on kaks last, Joey ja Jessica, ning pealtnäha on kõik suurepärane. Pealispinna all aga käärib pettumus, väikesed konfliktid, mis arenevad suuremateks, tasapisi reedetakse ideaalid ning kusagil hinges pesitsev okas areneb vähehaaval mädakoldeks.  Raamatu tegevus liigub 1960. ja 2010. aasta vahel ning jälgib tegelaste kujunemist ja muutumist, aga ühtlasi ka Ameerika ühiskonna ja väärtushinnangute muutumist ning tänapäeva Ameerika keskklassi dilemmat: kas ikka võib pühenduda oma võõrandamatule õigusele isiklikku õnne püüelda, kui ülejäänud maailm on nii halvas seisus? Franzeni auks peab ütlema, et tema keel ja kirjutamisviis on väga värvikad, täpsed ja leidlikud ning tegelased ei jää üksnes autori ideede skemaatilisteks kandjateks. Lugemisel on võimalik täiel määral nautida juba üksnes seda, kuidas Franzen üht või teist nähtust iseloomustab, üht või teist tegelast kirjeldab. Üldiselt on aga tegu täiesti traditsioonilise realistliku romaaniga ning üldise imetluse ja hämmastuse on ta tekitanud peamiselt sellega, et ta kirjutab sedavõrd hästi või nagu selle kohta on kriitikas öeldud: “…tema stiil ei tõmba tähelepanu endale ega kirjanikule, kes selle kirjutas. See tõmbab tähelepanu asjale, millele see tähelepanu tõmbab.”

Franzen on siiski tõmmanud üsna suurt tähelepanu ka iseendale, ja seda just oma elustiiliga, mis on üsna spartalik. Ta on kirjutamise ajal blokeerinud interneti kasutamise, samuti ei kuula ta mingit muusikat ning “Paranduste” kirjutamise ajal kandis ta isegi silmasidet, et mitte lasta oma tähelepanul hajuda. Tema harrastuseks on linnuvaatlemine ning ta leiab, et tänapäeva maailma suurimaks ohuks on killustumine. Päris asjad, ehedad asjad, ausad asjad hakkavad välja surema.

Igal juhul on 51-aastase Franzeni sõnum jõudnud nüüd väga paljude inimesteni, sest teda on peetud vääriliseks kaunistama Time Magazine‘i kaant. Viimane kirjanik, Stephen King, jõudis sinna kümme aastat tagasi, enne seda on selle au vääriliseks peetud J.D. Salingeri, Vladimir Nabokovit, Tom Wolfe’i, Toni Morrisoni ja kahel korral John Updike’i. Aga samal ajal kui tema käsikirja saadetakse suure saladuskatte all ja parooliga varustatult kirjastajatele ning põnevil lugejad ootavad teose ilmumist lettidele, tuli viimaste uudiste kohaselt esimene 80 000 eksemplarine tiraaž hävitada – trükikotta saadeti vale, ilma parandusteta fail. Nii et ootamatusi ei juhtu mitte ainult Eesti kirjastustes, vaid ka kirjastusmaailma kõige vägevamate elus.

  1. Triin Tael
    5. oktoober, 2010 kell 15:16 | #1

    Ei saa kohe jätta mainimata värsket krimirubriigi uudist: Jonathan Franzenilt varastati Londonis raamatuesitlusel prillid ja nende eest nõuti 100 000 naela lunaraha.

    http://www.bbc.co.uk/news/entertainment-arts-11475264

  2. pille kruus
    7. oktoober, 2010 kell 12:43 | #2

    franzeni “paranduste” avastamine (tõlkes) mõne aasta eest võttis jalust nõrgaks. hämmastav, et psühholoogiline realism võib tänapäeva põnevate kirjanduslike mängude kõrval ikka veel sedasi mõjuda. franzen on ju peaaegu nagu dostojevski. suur rõõm, et temalt midagi ilmub taas!

Kommentaarid on suletud.