Esileht > Kirjanik, Kriitika, Lugemine, Tõlkimine, Uudisteos > Õudsed lood õudselt kuulsalt vene lastekirjanikult

Õudsed lood õudselt kuulsalt vene lastekirjanikult

13. oktoober, 2010 Vana kaasautor

8173Eilne Postimees on avaldanud ühe kooliõpetajast lapsevanema kurva loo sellest, kuidas ETV lastesaade noori vaatajaid hirmutab. Jumal hoidku, viieaastane pojuke sai šoki, kuna nägi, kuidas keerutati taldrikut ja kutsuti vaime välja! Mõtlesin endamisi, et millise näo teeks see emme siis, kui ta loeks Grigori Osteri “Õuduste kooli”, mis hiljuti Varrakus minu tõlkes ilmavalgust nägi.

Nooruke õpetajanna käib öösiti kooli aulas luukerega tantsimas. Kõhnuke esimese klassi juntsu osutub vampiiriks ja imeb välja kõigi kooli õpilaste, õpetajate ja direktori vere. Kooli valvurist maniakk kaksab kõigil hilinejatel pead otsast. Surnud koristaja aga kummitab seinale sodivaid poisse nii, et vähe pole. Tervisi kõigile vene lastekirjanduse absoluutselt jubedast maailmast!

Paraku ei ütle Grigori Osteri (s 1947) nimi Eestis suurt midagi. Ehkki Venemaal on tema elava klassiku staatus vähemalt sama kindel kui tema põlvkonnakaaslasel, Potsataja ja Gena loojal Eduard Uspenskil. Ehk mäletab mõni suur inimene kaugest lapsepõlvest Osteri stesenaariumil põhinevat multikat „Kassipoeg nimega Auh”. Samuti toda sarja filme pärdikust, boamaost, papagoist ja elevandipojast… “38 papagoid” ja mis nad kõik olid.

Ja vähemasti mina mäletan veel 1979.a. suvitamist Pärnus – päike, rannaliiv ning putkast ostetud juunikuine Täheke, kus ilmusid onu Raivo piltidega jutud mikroobist nimega Petka – muide, küllaltki operatiivselt, Jaan Rannapi tõlkes vaid kolm aastat pärast esmatrükki ajakirjast „Murzilka”… Väga pikaks ajaks jäigi see ainukeseks Osteri jäljeks Eestimaal.

Ehkki möödunud sajandi üheksakümnendate aastate alguses suutis mees hakkama saada ei millegi muu kui murranguga terves vene lastekirjanduses. Tema “Kahjulike nõuannete” must huumor tõmbas eraldusjoone nõuka-aja (kus midagi taolist olla ei saanud) ja nõuka-aja järgse lastekirjanduse vahele. Pärast neid täiesti ebapedagoodilisi salmikesi sõnakuulmatutele lastele ei olnud vene lastekirjandus enam endine. Sinna sigines hulk noori absurdimeistreid, lapse hingega täiskasvanud huligaane, kes kõigest hingest püüdsid asendada seni tooni andnud kasvatus-patriootlikke vanakesi. Nii sündis uus, Daniil Harmsist ja vene absurdikirjanduse traditsioonist lähtuv lastekirjandus.

Vene lastekirjanduse uurija ja kriitik Maria Porjadina kirjutab: “Grigori Oster on mingis mõttes tänapäevase kirjandusprotsessi “märgilise tähendusega” figuur. Neil ajul, kui riiklik tsensuur domineeris inimmõistuse üle, oli Oster kui literaat ametlikult tunnustatud, kuid mõneti kahtlane: me kasvasime üles tema stsenaariumitel põhinevatel multifilmidel, kuid peaaegu ei lugenudki tema raamatuid. Ent valitseva kõikelubatavuse aegadel juhtus nii, et Osteri juhtus olema “liiga palju” – ta võtab enda alla kõva kolmandiku lastekirjandusele orienteeruvast lugejateadvusest. Samal ajal on tema populaarsus küllaltki ühekülgne – ta on laialt tuntud kui „kahjulike nõuannete” autor, kuid Osteri geniaalne proosa pole massiteadvusesse jõudnud.”

Mõned “Kahjulikest nõuannetest” on eesti keeles saadaval Leelo Tungla tõlkes, kuid Osteri rohketest proosaraamatutest on “Õuduste kool” esimene pääsuke. Kuid siiski pole see, mille poolest Oster on kõrgelt hinnatud kirjandusloolaste hulgas, mitte niivõrd “Kahjulikud nõuanded” või “Õuduste kool” – selleks on hoopis tema “Muinasjutt üksikasjadega” (Skazka s podrobnostjami), mida on nimetatud ei vähem ega rohkem kui “vene kirjanudse esimeseks hüpertekstiks” ning mis on kantud juhtivate kirjandusteadlaste Aleksandr Genise ja Mihhail Epsteini poolt vene postmodernismi entsüklopeediasse (1999).

Raamatu sisu on üldjoontes järgmine. Ükskord otsustasid seitse karussellihobust pärast pikka tööpäeva veidike puhata. Ja karusselli direktor (kas sa näe! sihuke asjamees samuti olemas!) hakkas rääkima neile muinasjuttu. Ainult et mitte tavalist muinasjuttu, vaid koos üksikasjadega! Sest nii pea, kui direktori juttu ilmus mõni uus tegelane (kass, varas, kits, telekamüüja või klassitäis 5. klassi õpilasi) või algas mõni uus episood, palusid hobused, kes muidugi ei soovinud, et muinasjutt ära lõppeks, uusi üksikasju. Tulemuseks sai iseennast geneeriv tekst, kus paralleelselt kulgeb mitu tegevusliini suvaliste kõrvalekalletega. Üksikasju koguneb lõppkokkuvõttes koguni nelikümmend kaks! Kusjuures – väidetavasti pole mõned lugejad sugugi veendunud, et karussellimees on kogu loo ära rääkinud… ja ilmselt on neil õigus. Sest sellise tehnika juures võiks lõputult jätkata.

Kuid asi pole niivõrd Osteri ekspluateeritud kirjutamistehnikates, kuivõrd selles, et kirjanikule on looja poolt antud võrratu huumorimeel. See on anne, mida pole paraku sugugi nendel lapsevanematel, kes kirjutavad ajalehtedesse kaeblikke lugusid hirmutavatest lastesaadetest. Räägin tõsiselt – olen selliste inimestega Tähekest tehes kokku puutunud ja tean, et nad ei mõista nalja. Aga õnneks on neid suhteliselt vähe. Ülejäänud õnneks saavad naljast aru ja mäletavad, et on kunagi samuti lapsed olnud.

Ja milline laps ei tahaks tegelikult õppida Osteri matemaatikaõpiku järgi, kus on järgmised ülesanded:

“Üks näljane inimesööja hakkas taga ajama ühte väikest tüdrukut, teist väikest tüdrukut aga hakkasid taga ajama aga kaks inimsööjat: üks näljane, teine aga täissöönud. Mitu näljast inimsööjat ajas taga kahte väikest tüdrukut?”

Või siis selline:

“Kaks metsikut inimsööjat nabisid kinni viis väikest tüdrukut, kuid ei suutnud neid omavahel ära jagada ja kaklesid omavahel seni, kuni üks väike tüdruk polnud koju pagenud. Kas nüüd saavad inimsööjad tüdrkud omavahel võrdelt ära jagada? Mitu tüdrukut kummalegi inimsööjale jääb?”

Ühesõnaga – lugege Osteri. Sihuke asi on alati natuke piiripealne kraam, nagu puhas huumor ikka, aga tuju teeb heaks igal juhul. Vat nii.

Ilona Martson

Artikli lühem versioon ilmus Kirjastuste Liidu ajalehe Raamat septembrinumbris.

  1. 13. oktoober, 2010 kell 20:52 | #1

    Pole veel ise lugeda jõudnud, aga tundub olevat midagi Roald Dahli parimate palade kanti. Näiteks “Nõiad” (”The Witches”) oli lastele unejutuks selgelt liiga “kole”, mis aga ei tähenda, et ettelugejal polnuks lõbu laialt.

  2. murueit
    14. oktoober, 2010 kell 12:11 | #2

    Kui last ei ole varem sellise “huumoriga” karastatud, siis on see siiski mõttetu proovilepanek. Minu lapselast “treeniti” selliseid asju välja naerma, paraku julges ta ainult mulle öelda, kuidas ta kardab ja kui vastik see talle on. Enda kogemustest mäletan, kuidas täiskasvanud omavahel sedasorti huumori üle nalja viskasid, kuid mis mulle ometigi šokiseisundi tekitas.

  3. Monika
    14. oktoober, 2010 kell 13:55 | #3

    Kui pipralihale eelistatakse keedetud juurvilja, siis oleks maitse-eelistuste arvestamine mõistlik juba tellimuse esitamisel. Menüüs võib olla kõikvõimalikke roogasid - ega seepärast siis kõike kohe tellima pea! Eriti veel neid, millised koguni allergiat tekitavad. Sama lugu ka kirjanduse jms tarbimisega. Üldjuhul on sisukirjeldus ju lisatud. Kui mõni laps on ülitundlik, siis peaksid vanemad lapsele selgeks tegema, et igasugustest hirmudest peaks valehäbita rääkima - et hilisemaid tüsistusi ära hoida. Vastasel juhul jääb hirm alles, ja hakkab edaspidi vaimu närima. Üldjuhul arvan, et kui inimlast justkui vati sees hoida, siis saab tegeliku eluga kokkupuude ikka väga karm olema.

  4. 14. oktoober, 2010 kell 20:05 | #4

    Ma olen mõne kriitikuga selles osas nõus, et õudusjutte ei peaks käsitama esmajoones lastekirjanduse žanrina, nagu seda tänapäeval tihti tehakse. Õudusjutud klassikalisel kujul sündisid siiski veidi enam kui paari sajandi eest meelelahutuse aseainena täiskasvanute jaoks. Mistõttu on mõistetav, et kuigi nii mõnigi kirjanik arvab, et kirjutab õudseid jutte lastele, siis tegelikult on nende tarbijad lapsevanemad. Nii mu meelest ka Osteri lugudega: mina nautisin neid täiega, ent mu lapsed ei viitsind kumbki raamatut lõpuni lugeda.

  5. 15. oktoober, 2010 kell 13:14 | #5

    Ega lastekirjandus täiskasvanutele ei ole sugugi uus žanr. Siia alla langeb ka teine äärmus: ylenunnutatud raamatud, mida lapsevanemad vaimustusega koguvad, aga lapsed ei loe. Myygimehhanism on muidugi sama.

    Seepoolest erinevad lastekaubad järsult noortekaupadest: teismelistel on juba endal raha või nad mõjutavad aktiivselt vanemate myygiotsuseid, nooremad aga peavad enamasti leppima vanemate maitse-eelistustega. Seega on edukas myyks suunatud vanematele.

    Samamoodi piisab mõnegi reklaamibyroo jaoks, kui reklaam on edukas reklaami ostvate turundusjuhtide, mitte reklaamitava totoe lõpptarbijate seas.

Kommentaarid on suletud.