Esileht > Ajalugu, Kirjanik, Tõlkimine, Vana klassika > Murketid ja martsipanid

Murketid ja martsipanid

14. oktoober, 2010 Vana kaasautor

Ah, Odessa! Linn, mis jääb alati taga igatsema oma – kesklinna kodanlaste meelest „mitte-tsiviliseeritud” – juudi gängstereid, hangeldajaid ja voorimehi, kelle mahlakast keelest ja hämarast bisnesist võrsus Tsaari-Vene tähtsuselt neljanda linna äravahetamatu „koloriit”. Odessa: legendaarne igavese nostalgia linn. Japontšik on surnud, gängsterite järeltulijad möllavad nüüd Brighton Beachil, Rabinovitšit võib veel kohata ainult kirjandusmuuseumis,  aga Odessa lood elavad.

Isaac Babel, "Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria". Tlk. Olev Jõgi (1977)

Isaac Babel, "Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria". Tlk. Olev Jõgi (1977)

Mitte et tavaodessalased oleks Isaak Babeli „Odessa lugusid” nii hoolikalt veerinud – nende koloriit peitub ikka vanades heades äraleierdatud Rabinovitši, Saara ja Armeenia Raadio anekdootides ja üle õue karjumises. Nätaki ja minema – see on müütilise odesskaja rec‘i (vabandan latiniseeritud vene keele pärast, aga kirillitsaga kompunnimine võtaks mõttetult kaua aega) igipõline stiihia, see on see, kuidas asjad käivad. Reljeefsem keelekasutus sünnib käitumisvabadusest, mängulustist ja otsekohesusest, odessiitidel on senini kõike kamaluga. Aga koloriit sünnib Odessas ka linna müüdist. Babel, kes on Moldavanka, Odessa võibolla kuulsaima linnaosa, müüdi üks loojaid, elab üpris äratuntavalt kohalike mitteteadvuses. See on see, kui kunstkirjanik kirjutab rahvalugusid: müüt kasvab üleelusuuruseks, aga lugenud on vähesed. Miks siis räägin Babelist? Mitmel põhjusel. Esiteks isiklikul: Babeli looming, nende seas ka “Odessa lood”, on minu vanaisa Olev Jõgi tõlkeloomingus väga erilisel kohal. Loen neid lugusid muudkui üle ja üle: näen, kuidas mu vanaisa oli tõlkides kunstnik ja tunnen rõõmu. Küsige venelase käest, ja ta ütleb, et Babelit tõlkida ei saa. Eesti, õigupoolest üheski keeles pole olemasolevaid vasteid sellele pulbitsevale odessajuudi žargoonile. Tõlkides on vanaisa loonud hulga sõnu, mis on kõla järgi instinktiivselt äratuntavad ja annavad edasi seda hullu elavat keelt. Võibolla jõuan neist Babeli tõlgetest ka kunagi korralikult rääkida. Mis tahtsin öelda, on, et see on mus tekitanud päris tugevat eelhuvi odessa keele vastu.

Tanya Richardson, "Kaleidoscopic Odessa: History and Place in Contemporary Ukraine" (2008)

Tanya Richardson, "Kaleidoscopic Odessa: History and Place in Contemporary Ukraine" (2008)

Teiseks siis keelelisel põhjusel: Babel, intelligentne ja peen juudisoost kirjanik, kes olnud ka Ježovi kauni naise üks armukestest (mis tal arus oli?), on suutnud selle elusa keele kinni püüda üsna harukordsel viisil. Pulbitsev slummikeel ja -meel on püütud meisterlike tõmmetega elavaisse lugudesse, mis siiski ei ole üksnes folkloori talletamine. Babeli mõju olevat lausa nii suur, et tuhmistab ajaloo enda, kirjutab Tanya Richardson oma raamatus „Kaleidoscopic Odessa: History and Place in Contemporary Ukraine” (olen seda lugenud ainult katketi Google Booksist, nii palju kui sai, tundus huvitav).  Babeli ülesvõte 20. sajandi Odessa eluolust ja keelest on niivõrd sisendusjõuline, et terve linn jäi uskuma neid pooleldi, aga ainult pooleldi luiskelugusid.

Alles nüüd jõuan ma oma postituse põhiraamatuni, milleks on kõikide Odessa raamatupoodide turistiriiuleil olev, teiste selle odessa-autori Valerii Smirnovi raamatute vahel leiduv „PoluTOLKOVYI SLOVAR ODESSKOGO JAZYKA” („Odessa keele poolseletav sõnastik”). Tundub suhteliselt mõistlik kahelda selle raamatukese süstemaatilisuses, samuti ajakohasuses ja teab mitmes-setmes asjas veel, aga… see on ikkagi super. Eriti peened on näitelaused. Teen mõned tõlked mõnedest sõnaseletustest, mida oleks nagu võimalik tõlkida.

Валерий Смирнов, "полуТОЛКОВЫЙ словарь одесского языка" (2004)

Валерий Смирнов, "полуТОЛКОВЫЙ СЛОВАРЬ ОДЕССКОГО ЯЗЫКА" (2004)

Kahjuks on meil kliima külmem ja kultuur kah külmem, nii et meil ei ole na palju sadiste (elatunud inimesed, kes hõivavad hommikust õhtuni bulvaritel ja linnaparkides kõik vabad pingid) ringi liikumas. Küll aga näeb vahel kente (vargaseaduseid järgiv inimene, meesterahvas oma jõu ja oskuste õitsenguajal) ja murkette (suuregabariidiline mees). Võib ette kujutada mõne murketi jõuetut raevu, kui ta mingi tööõnnetuse tõttu muutub poolkuuekaks (na polšestogo - impotent; näitelause: Varem oli Ižja turakas, a nüüd veel poolkuuekas ka. / Ranše Ižja byl na golovu, a teper eštšjo i na polšestogo.) või veelgi laiema tähendusväljaga kastruliks (kastrjulja – impotent, kastraat; näitelause: „Kas teie poes on pirakat kastrulit? – „Jah, aga ta on praegu sinisel lehel.” / „V vašem magazine jest zdorovaja kastrjulja?” – „Jest. No on seicas na bolnitšnom.”). Siis ei saa ju enam kalale minna (na rybalku – kõrvalt panema; näitelause: Sõidan-sõidan kalale, sisse viskan õngejupi, sisse viskan kepi. / Ja poedu na rybalku, brošu lesku, brošu palku.) Kuid vaatleks veidi ka teisi horisonte. Meie aja kohane ja omast ajast kõvasti ees on kindlasti sõna šoopama (od k šopnut – omab ka odessa keeles kõlalist viidet venekeelsele sõnale „šopa”), mis pärineb selle kosmopoliitse linna bolševike-eelsest ajast, kus enamus teadis inglisekeelset sõna „shop”, aga kõik teadsid odessa sõna „šopnut”. Esialgne tähendus: poest „tasuta ostu” tegema, hiljem aga laienes ükstakõik millisele äravinnamisele, tuuri panemisele, raksus käimisele. Šoopata võib näiteks martsipane (martsipany – delikatessid; näitelause: „Hakkasid martsipane tahtma jah? Pista kartulit, kuni issi veel lahke on.” / „Martsipany zahotelos? Žri kartošku, poka papa dobryi.”)

Eesti keeleski on kodustunud pooltsensuurne vene sõna „lohh”, mis väljendab üpris hästi kedagi, kelle kohta maakeeli võiks öelda „tropp”, aga võib ka hulka ropemini. Odessa peenetundelisus on lahendanud asja palju õrnemalt: lohh on kergeusklik, kergesti pettuse ohvriks langev inimene. Sellest tulenevad tarbijaühiskonnakriitiline sõna lohhodroom (koht, kuhu lohhid ise raha veavad, või koht, mis on lohhi ninapidivedamiseks sobiv) ja naiste emantsipeerumist tähistav lohmandei (lohh, kes satub naiseliku pettuse ohvriks).

Kuigi tõsi on see, et ega kõiki neid odessa mõistatusi (odesskie zagadki - mittetraditsioonilised vastused traditsioonilistele küsimustele; näitelause: „Pole pooli, pole hoovi.” – „Ilma korterita impotent”. / „Ni kola, ni dvora.” – „Impotent bez kvartiry.”) ei suuda me lahti muukida, maakeelde ümber panna, paljud neist jäävadki oma laius- ja pikkuskraadile, võibolla ka oma aega, sellesse käbeduse kodulinna – Odessasse. Kes viimasena naerab paremini: ja odessiidid naeravad alati viimasena. Eriti Brighton Beachil.

Lõpetuseks võtab Konstantin kitarri ja laulab vaiksel häälel: http://www.youtube.com/watch?v=CebvBldszqM

Mihkel Kaevats

Categories: Ajalugu, Kirjanik, Tõlkimine, Vana klassika Tags:
  1. ilona
    14. oktoober, 2010 kell 10:44 | #1

    Aitäh, Mihkel, toreda Odessa-artikli eest! Kui sellesse linna satun, ostan kindlasti sinu soovitatud sõnaraamatu! Ainuke asi - päris kindlasti ei tähenda “Žri kartošku” kartuli praadimist, vaid kartuli söömist või manustamist või suust sisse ajamist. Kui tahetaks öelda “prae kartulit” , peaks olema “žar kartošku” (infinitiiv “žarit”). “Žri kartošku” infinitiiv on “žrat”, ehk siis õgima, mis kaasaja vene keeles on ju üsna levinud sõna.

  2. Mihkel
    14. oktoober, 2010 kell 11:24 | #2

    Aitäh, parandan ära.

  3. Reitsel
    14. oktoober, 2010 kell 12:36 | #3

    Lennukas ja kaasahaarav:)

Kommentaarid on suletud.