Esileht > Eesti kirjandus, Kirjandusuudis, Tõlkimine, Uudisteos > Tuglase uus tulemine Prantsusmaal

Tuglase uus tulemine Prantsusmaal

21. oktoober, 2010 Marek Tamm

Tuglas jõudis prantsuse lugejate ette esmalt mitte kirjaniku, vaid kirjandustegelasena. Nimelt avaldas tuntud prantsuse prosaist Jean Giraudoux 1925. aastal novelli pealkirjaga “Helena ja Tuglas ehk Pariisi rõõmud”, kus üks peategelane on eesti luuletaja Tuglas (eesti k-s Looming 5/2005, tlk. Marike Tammet). Tegemist oli õigupoolest katkendiga lõpetamata jäänud romaanist, kus Tuglasel oli etendada oluline roll. Romaanimustandite seas leidub muuhulgas Giraudoux’ portree Tuglasest, kus sarnasus “originaaliga” on muidugi tinglik:

Tuglas saabus esimesena. Ta oli heledapäine kühmus hiiglane, tema nägu oli pidevalt pinges, silmad kalmõki moodi pilukil ja suu välja venitatud kuni kõrvadeni, mis olid pisut teravad ja liibusid tihedalt pea ligi. Ta istus minu tugitoolis sellise näoga, nagu ta oleks istunud auto kapotil, ja vaatas ringi samasugusel pilgul, nagu vaadatakse asju, mis libisevad mööda sajakilomeetrise tunni kiirusega. Ta oli juba nädala Pariisis viibinud, peatudes ühes Panthéoni lähedal asuvas hotellis, kuid ta oli kohe esimesel päeval haigeks jäänud ja nüüd esimest korda välja tulnud. Ta kavatses minust lahkudes minna Galliéra muuseumisse, mis on Eestis väga tuntud. Temast õhkus saatuslikkust, nii et ma polnud sugugi üllatunud, nähes, et taskurätik, mille ta köhides suu juurde tõstis, oli vereplekiline.*

Kirjanik Tuglase loomingust võisid huvilised prantslased esimest korda aimu saada 1937. aastal, kui Eesti PEN-klubi koostatud prantsuskeelses novelliantoloogias Anthologie des conteurs estoniens (Paris: Sagittaire) ilmus “Popi ja Huhuu” tõlge (tlk. M. Navi-Bovet). Järgmist Tuglase novelli tuli prantsuse keeles oodata pea nelikümmend aastat, kui Jean Roque’i ja Bernadette Jouffroy’ tõlkes ilmus omaette väikese raamatuna “Viimne tervitus” (Ultima adieu, Paris: Publications orientalistes de France). Tegemist oli Pariisi Idakeelte ja -kultuuride Instituudi eesti keele õppetöö käigus valminud tõlkega, millele eessõna kirjutas tollane instituudi eesti keele õppejõud Vahur Linnuste (see on loetav ka veebis).

Friedebert Tuglas, "L'Ombre d'un Homme" (2010)

Friedebert Tuglas, "L'Ombre d'un Homme" (2010)

Võtsin seda Tuglase käekäiku Prantsusmaal lühidalt meelde tuletada seoses ühe värske üllitisega: nimelt ilmus mõned nädalad tagasi ühes väikeses Bretagne’i kirjastuses (Editions Armeline) esinduslik valik Tuglase novelle prantsuse keeles. Raamatu koostas Jean-Pierre Minaudier, kes on kaasanud valikusse eelmised kaks tõlget ja tõlkinud ise juurde kuus uut novelli (”Inimese vari”, “Taevased ratsanikud”, “Õhk on täis kirge”, “Kangastus”, “Poeet ja idioot”, “Viikingite veri”). Minaudier on kogumiku varustanud ka pikema järelsõnaga, mis avab Tuglase elu ja loomingut prantsuse lugejale. Eraldi tasub esile tõsta tõsiasja, et Tuglase kogumik, pealkirjaga L’Ombre d’un Homme. Recueil de nouvelles estoniennes, avab Armeline’i kirjastuse uue sarja, mille eesmärk on tutvustada prantsuse keeles vähetuntud kirjandusi. Sari kannab nime “Le chemin du lézard”, mis on teadagi otsene viide Karl Ristikivi luuletusele “Sisaliku tee”. Nagu kirjastaja oma eelmärkuses mainib, pakkus sarja nime välja Minaudier, kelle sulest pärineb ühtlasi raamatu alguses leiduv Ristikivi luuletuse prantsuskeelne tõlge (kõrvuti eestikeelse originaaliga).

Et mitte aga süstida lugejatesse arvamust, et Tuglas on nüüd lõplikult Prantsusmaal läbi löönud, siis meenutan tema enda iroonilisi märkusi essees “Eesti ja Euroopa” (1912) eesti kunstimeistrite läbilöögist Prantsusmaal, millest Eesti ajakirjandus sada aastat tagasi innuga kirjutas (näiteks Postimees 1912. aastal: “Parislastele vähe tuntud huvitavate rahvaste hulgas on eesti rahvas iseäralisel kohal”):

Elukogemus on mulle ikka enam ja enam õpetanud, et pole mingi õnn eestlane olla, vähemalt mitte välismaal. Emba-kumba: juhuslik võõras ei tea eestlastest midagi, ja pole just lõbus olla rahva liige, kellest midagi ei teata. Või on võõras jälle eestlastest midagi kuulnud ja näinud, ning see on veelgi vähem lõbus. (Fr. Tuglas, “Kogutud teosed”, 10. kd., Tallinn, 2004, lk. 44.)

_________

* Olen sellest Giraudoux’ ja Tuglase loost kirjutanud pikemalt Loomingus (nr. 5, 2005), kust pärineb ka see tsitaat.

Kommentaarid on suletud.