Esileht > Elulugu, Mälestused > Üks mõnevõrra hull perekond: The Glass Castle

Üks mõnevõrra hull perekond: The Glass Castle

24. oktoober, 2010 Daniel Vaarik

bert_9781844081820Ka mina ei olnud üldse jõukast perekonnast, näiteks televiisor tekkis majja alles siis, kui ma käisin teises klassis, kuid samas ei olnud ükski tõesti oluline asi puudu. Pigem vastupidi, meie kodus oli olemas teistest erinev koloriit, asi, mida ma tagantjärgi ei vahetaks Lee teksade või Hitachi duubelkassetmaki vastu, kuigi tol ajal oleks see tehing siiski minu tolleaegsete arusaamade alusel võinud silma pilgutamata teoks saada.

Meie kodu ilmestasid tuhanded raamatud ja huvitavad külalised, nagu näiteks vanaema parim sõbranna, eestiaegne daam par excellence, Linda-Kits Mägi. Mul on meeles ka pikad pühapäevased pärastlõunad, kus ma kuulasin täiskasvanute päevapoliitilisi arutlusi, istudes  oma lemmikkohas, suures kõrge laega külalistetoas, riiuli otsas – seal kuuldud asjad mõjutasid kindlasti oluliselt  minu haridustee algaastaid.

Nii et võib öelda, et teatav asjade puudus tegi mu elu huvitavamaks, kuid ma ei taha siin mingisugust sotsiaalset moraali välja imeda. Lihtsalt nii kipub olema nii elus kui ka kirjanduses, et düsfunktsionaalne perekond loob haaravamaid tekste ja lugusid. Samuti ei ole lugude seisukohalt paha, kui sellega kaasneb ka vaesus. Vaevalt et keegi viitsib pikalt lugeda mitmesaja leheküljelist romaani, milles on kõigil kõik olemas ja kõik hästi.

Jah, kui me jõuame Ameerika ajakirjaniku Jeannette Wallsi raamatuni The Glass Castle (2005), siis näeme, kuidas Angela’s Ashes kohtub Charlie Chaplini mälestustega, vaesuses ja põhjatus elujõus. Matemaatikas lahtise peaga isa ning kunstiambitsioonidega ema ja neli last liiguvad nomaadielu elades, tülitsedes, leppides ja kummalisi juhtumisi läbi tehes mööda Ameerikat, kuni lõpuks jäävad ankrusse ühte jumalast maha jäetud kaevanduslinna, kus ei aita isegi isa oskused pokkeriga raha teha või blackjackis kaarte lugeda. Seejuures on see kõik tõsi, sest tegu on mälestusraamatuga.

Vaesus süveneb ja lapsed on sunnitud kooli WC prügikastist äravisatud toitu otsima, ema maalib päevad läbi segaseid lõuendeid ning isa joob põhjalikult ja pidevalt. Vaesus teeb leidlikuks. Teismeliseks saanud Jeannette põeb oma hambumust ning ehitab endale ise traadist riidepuust breketid, mida ta öösel üritab pähe installeerida, tulemuseks on see, et ta saab magada ainult selili. Selleks aga, et varjata pükstes olevaid auke, värvib ta oma jalad aukude koha pealt vildikaga mustaks, kui aga tema venna toas kukub lagi sisse, siis magab vend edaspidi rõdul, täispuhutava kummipaadi all.

Ometi on Wallside pere lapsed tihti õnnelikud ning nii isa kui ka ema annavad oma säravamatel hetkedel edasi midagi, mida pole kellegil teisel selles raamatus kohatud tegelasel. Võib olla kõige paremini kirjeldab seda erilisust üks episood, kus isa viib lapsed loomaaias puuma puuri juurde, pistab käe läbi puurivarbade ja taltsutab eluka kõigi silme all. Imetlusest värisevate kätega lapsed võivad senikaua puuma kasukat puudutada, kuni kohale jõuavad hüsteeriliselt karjuvad loomaaiavalvurid.

Wallside perekond elab ühiskonna valvurite jaoks hulluses, kuid Wallside arvates on hoopis valvurid hullud. Kes võidab, see jääb lugeja otsustada, ent kui te tahate ühte ausat memuaarteost lugeda, milles on koos hea jutustamisoskus, suurepärane huumor ja samas palju mõtlemisainet teemadel nagu andekus, mugandumine ja vabadus, julgen seda raamatut täitsa vabalt soovitada.

  1. pille k
    28. oktoober, 2010 kell 10:34 | #1

    “Vaevalt et keegi viitsib pikalt lugeda mitmesaja leheküljelist romaani, milles on kõigil kõik olemas ja kõik hästi.” - Needki ei kipu vist tihti käsikäes käima, st kui kõik on olemas, siis on kõiksugu ängid varmad tulema. Vahest “Bullerby lastes” oli kõik olemas ja kõik hästi ja seda oli päris tore lugeda!

  2. 29. oktoober, 2010 kell 01:29 | #2

    @pille k

    See meenutab mulle kunagi kuskilt loetud remarki “Good fiction and Christian metanarrative are, after all, both dependent on their protagonists making disastorously bad choices.” :)

Kommentaarid on suletud.