Esileht > Päevik, Telgitagused > Maailma raamatupealinn 2010 ja omaaegsed tüllkardinad

Maailma raamatupealinn 2010 ja omaaegsed tüllkardinad

30. oktoober, 2010 Maarja Kangro

ljubljana-ooselOlen kuu aega elanud Sloveenias, põhiliselt Ljubljanas, külalisena siinse kirjanike liidu pisikeses korteris. Kirjanike liidu asjaajaja, filosoofiatudeng Nana tuli mulle taksoga lennujaama vastu, mis mind kohe heldima pani, sest enamasti tuleb loomemajadesse ja -korteritesse ikka omal käel kohale ronida. Ega ma nii väga paljudes loomemajades muidugi käinud olegi, see on neljas kogemus. Aga selle eest eriline. Korter asub üheksakorruselise maja teisel korrusel Šiška linnaosas, mis on midagi meie Mustamäega võrreldavat. Elamises on säilinud kõvasti 70ndaid: ehe linoleum ja laminaat, omaaegne mööbel ja lõhn, võidunud tüllkardinad, valjuhäälne külmkapp ja aknakremoonid, mis korralikult ei tööta (magamistoa oma oli nii habras, et lõhkusin ta ära). Vannitoas elavad ka vaaraosipelgad. Mõnikümmend meetrit mu akendest eemal kulgeb Celovška cesta ehk Klagenfurti tee, mis viib üles Austriasse ja ühtlasi lennujaama poole. Niisiis on liiklusvool üsna pidev, millele lisanduvad hakkajad prügiautod ülepäeviti kell 8 otse mu akna all. Noh, jah, eks ma ise viskan neisse konteineritesse ka ühtteist. 90ndatel oli keegi Hamburgist lõunasse suunduva kiirtee kohale kirjutanud: „Wir stehen nicht im Stau, wir sind der Stau.” Aga ikkagi, et need kuramuse prügikastid just mu akna all seisavad! Võib-olla oskaks mõni fantaasiarikkam inimene tagurdavate prügiautode piiksumist kuidagi loominguliselt ära kasutada. Mina aga olen püüdnud võimalikult palju korterist eemal olla ja seetõttu on oktoobrikuuks kavandatud töödest tehtud võib-olla seitsmendik.

Raamatusõpradele teadmiseks, et veini- ja ka õllehinnad on siin meie omadest tunduvalt madalamad, restoranides maksab lahtine vein 1.10-1.40 eurot 10cl (kui näiteks meie Fish & Wine’i odavaim veiniklaas maksab 55 krooni 14cl, siis Sloveenias maksaks sama kogus meie vääringus 24 krooni). Raamatuhinnad on seevastu kõrgemad, omakeelne kirjandus maksab ikka tubli 30 eurot tükk, ja nii eelistavat sloveenid pigem raamatukogust laenutada. Laenutuste arvult olevat nad maailma esirinnas, rääkis mulle noor kriitik Špela. Tiraažid on sageli meie omadest madalamad (luulekogud ilmuvat sageli 200-300 eksemplaris), ehkki sloveenikeelset lugejaskonda on ligi poole rohkem. Špela väitel pidi proosaraamatu puhul olema edu märk juba 600 eksemplari mahamüümine.

Špela, kes töötab kirjanike liidus (muide, neil olevat „kirjutamata reegel”, et loojad ise liidu ametites ei tööta), kinkis mulle terve hulga inglise keelde tõlgitud uuemat sloveeni kirjandust. Neil on selline kena kujundusega heledakaaneline sari, „Litterae Slovenicae”, kus avaldatakse oma kirjanike teosed inglise (harvem prantsuse või mõnes teises) keeles. Ametliku nimetuse järgi on „LS” ajakiri ja ilmub 700 eksemplaris. Kirjanike liidul on terve kapp neid täis. Aga omamaise kirjanduse tutvustamiseks on niisugune sari väga otstarbekas; ma olen neid raamatuid ikka vabadel hetkedel lehitsenud ja hakanud endale tänapäeva sloveeni kirjandusest väikest ettekujutust looma. Mul on valimik uuemat luulet, 1969 ja hiljem sündinute novelle, „žanrinovelle” (noir, horror, splätter jms), mõned luulekogud ja uuemad romaanid. Sloveeni luules pole niisugust sotsiaalsuse buumi nagu meie luules 2000ndatel eriti märgata. Natuke küll, tänapäeva inimolu ängidest või illusioonidest kirjutatakse ikka (noor luuletaja Peter Semolič kirjutab sellest, kuidas ta vaatab telekast iseenese esinemist kultuurisaates, kuidas noored läikiva autoga šoppamas käivad ja nende mobiilid on „puhas metafüüsika”), palju kirjutatakse aga kujundimängu või „metafüüsiliseks tõusva argikogemuse” luulet, samuti luuletamise ja lugemiskogemuse luulet. Proosas tulevad sootsiumi konfliktid rohkem ilmsiks.

Raamat, mida „Litterae Slovenicae” sarjas küll pole, ent mis eelmisel aastal lõi laineid ja võitis mitmeid preemiaid, on noorukese Goran Vojnovići romaan „Čefurji raus” (2008). The Slovenian Times‘is leidub romaani ja selle käekäigu kohta ka artikkel. Lugu räägib teismelisest immigrantide järeltulijast, kes kasvab üles Ljubljana getos Fužines – nagu Vojnović isegi (Vojnović on hiljem ise leidnud, et Fužine pole päris geto, vaid täitsa omaette elukeskkond). See on linnaosa, mis ehitati 70ndatel teistest Jugoslaavia piirkondadest, põhiliselt Bosniast ja Hertsegoviinast pärit immigrantidele. Tollal rääkisid sloveenid anekdootlikke lugusid, kuidas Fužine bosnialastest uusasukad vannid välja viskasid, et koduloomad korterisse ära mahuksid, ja kuidas nad kiitsid, et „uus korter on küll hea, aga kui seal kaevust vett juua, kipub kaas vastu pead laksatama”. Sloveenid hakkasid sihukest tsiviliseerimata asukat nimetama sõnaga čefur: „tšefuur” armastab kitši, on harimata, vahib telekat, käitub macho‘na, saastab, läheb kriminaaliks kätte. Ühesõnaga, tšefuur on sloveenide väljatõrjutav „teine”. Ja temast kirjutamine on auhinnatav. Vojnovići raamatu juures hinnatakse eriti kõrgelt enamasti seda, kuidas ta on suutnud edasi anda noorte inimeste keelekasutust, sloveeni keele segamist serbia- ja horvaadikeelsete sõnadega. Samas on enamik mu sloveenidest tuttavaid õlgu kehitanud, kui ma neilt raamatu kohta arvamust küsin. Poliitilise statement‘ina omal kohal, aga muidu mitte päris minu rida, leiavad nad. Raamatu kuulsusele aitas muidugi kaasa ka Sloveenia politsei: kuna peategelase sisemonoloogis öeldakse politseinike kohta igasuguseid tavalisi koledaid sõnu („perseauk” jms), kutsuti Vojnović politseisse asja kohta aru andma. Niisuguse juhtumi peale reageeris Sloveenia Kirjanike Liit muidugi kiiresti, ehkki Vojnović pole selle liige: kuidas on võimalik, et valgustatud demokraatlikus Sloveenias ei suuda politsei teha vahet kirjandusel ja tegelikul elul! Politsei totra kaebuse vastu võttis sõna ka Sloveenia noor ja ilus siseminister Katarina Kresal. Asja algataja politseinik leidis omakorda, et politseil on igati õigus solvuda (kuhu siis niimoodi jõuab, kui kirjanduses on kõik lubatud!). Tuleb välja, et Eesti politsei on oma kunstitaluvuselt täitsa tubli.

Fužine kohta on varemgi kirjandust loodud. Juba kümmekond aastat tagasi kirjutas sotsiolektide alal doktorikraadi kaitsnud kirjanik Andrej Skubic romaani „Fužine Blues” (2001), kus tegevus toimub Sloveenia-Jugoslaavia jalgpallimatši päeval Fužine eri asukate teadvuses. Sloveenikeelne „Fužine bluz” olevat mitmetähenduslik: bluziti tähendab sloveeni keeles ka „veiderdama” või kergelt segi olema, sassi ajama. See viitab eriti nendele, kes on „veidi hullunud murest või narkootilistest ainetest”, nagu kirjutab järelsõnas Skubici raamatule Matej Bogataj. Postmodernselt hajusat keele, rahvustunnete ja vägivalla miksi peavad mõned mu siinsed tuttavad aga kunstlikuks. „Fužine Blues’ist” leidub alguskatkend ka Eurozine’i leheküljel. Skubic on muide tõlkinud sloveeni keelde Joyce’i „Finnegan’s Wake’i”.

Muidugi käivad Sloveenias nagu meilgi vaidlused lähimineviku mäletamise üle, ehkki nooremad ütlevad, et selle paikapanemine, mil määral domineeris Tito ja föderatiivse Jugoslaavia ajal kannatus ja hirm ning mil määral ikkagi teatav rahulolu, erutab pigem vanemat või keskmist vanemat põlvkonda. Ka siin rõhutatakse, et mõned kipuvad režiimiaega ilustama paljalt sellepärast, et sellesse aega langes nende noorus. Tüli mälu ja ajaloolise tõe asjus algab muidugi juba vähemalt II maailmasõjaga, perekondades pärineb tihti üks haru Saksa poolel võidelnud valgekaartlastest, teine partisanidest. (Horvaatide jaoks on see diskussioon ehk veelgi teravam, olen foorumitest lugenud, kuidas mõned välishorvaadid peavad fašistliku Ustaše juhti Ante Pavelici kogu oma elu üksnes vaba Horvaatia eest võidelnud idealistiks.) Aga jah, suur osa sloveenide nooremast põlvest näib suhtuvat nendesse aruteludesse mõistvalt õlgu kehitava kõrvaltvaatajana.

Koht, kus igal õhtul midagi toimub ja kus on tore hängimas käia, on boheemlaskvartal Metelkova, raudteejaama lähistel asuv endine garnison, mille squatter’id oma valdusesse haarasid ja mis kujutab nüüd endast midagi Kopenhaageni Kristiaania ja meie Telliskivi loomelinnaku vahepealset. Seal on galeriid, klubid, hostel (kus ameeriklased kõva häälega jauravad). Vahepeal toimus Ljubljanas luule ja heli festival - kuna Ljubljana on raamatupealinn 2010, toimub siin kirjandusüritusi päris tihedalt, ehkki suurem osa „pealinnaüritustest” jäi siiski kevadesse. Luule ja heli festivali põhiline keskpunkt oli Metelkova, kus ma paari üritust ka kuulamas käisin (heliluulest arusaamiseks pole vaja sloveeni keelt kuigi hästi osata). Eks vana hea avangard ela ikka edasi. Meie Kultuurikatla tüüpi saalis luges Irena Tomažin, hääleeksperimentaatorist tütarlaps kahe makiga võidu teksti, kohati mõtlikult, kohati ekstaatiliselt. Mu tuttav luuletaja, sümpaatne Primož Čučnik esines koos oma tüdruksõbra ja kontrabassimängijaga. Tüdruk luges tekstikatkeid ja laulis (sihilikult koduse maneeriga), Primož koksis samal ajal totsikute ja vurridega ja keerutas grammofoniplaati. Pärast esines häälitseja Irena koos kontrabassimängija ja noormehega, kes mängis omatehtud torupilli (seda torupilli pidas noor ameerika luuletaja Anthony tõeliselt obstsöönseks).

Mul oli siinses kirjanike liidus samuti luuleõhtu, eksklusiivne esinemine kümnele inimesele. Vähese, aga väga elava publiku seas oli luuletaja Tomaž Šalamun, kes öeldi olevat praeguse sloveeni luule kõvemaid tegijaid (ja kes oli oma rahvusvahelise edu üle varjamatult uhke), aga samuti üks Vladimir, kellel olevat raskusi oma teoste avaldamisega. Sõber Gregor Podlogar luges ette mu luuletuste tõlkeid, pärast läks aruteluks ja mingil hetkel „ah-mis-te-nüüd”-tüüpi jutuks eesti ja sloveeni kultuurist. Kuni küsimuseni, kes on parem ikoon: kas Arvo Pärt Eestile (leidis Šalamun) või Žižek Sloveeniale (leidsin mina). Siis käratas mainitud Vladimir korraga: „Mis teil selle Žižekiga on? Žižek on stalinist!” ja sarjas noorema põlvkonna luuletajaid kui postkommunistlikke liberaale. Nii et mina jäin õhtuga väga rahule, nii elavat õhkkonda poleks osanud lootagi.

Mida kindlasti võib lisaks kõigele vaimsele soovitada, on hobuseliha. Tõeline esteetiline elamus; mulle maitseb eriti pooltoores grillvariant.

P.S. Kuna unustasin maha juhtme, millega fotosid arvutisse laadida, panin siia üles sõbra Hilmari tehtud foto Ljubljana linnasüdamest. See on piirkond, kus jalutades leidis Jüri Talvet, et “Utoopia on olemas”. Mina olen siin näinud ka teistmoodi paiku.

  1. Margo
    30. oktoober, 2010 kell 20:00 | #1

    Huvitav lugu. Tänud postitamast!
    Margo

  2. Kärt
    1. november, 2010 kell 15:04 | #2

    Selline korter võib ikka tõeline metafüüsika olla. Seal elades pole võimalik luua ilma täielikult vooluseisundisse minamata. Loodetavasti see õnnestub:)

Kommentaarid on suletud.