Esileht > Kirjastamine, Kriitika, Lugemine > Kas kirjandus ikka on muutunud?

Kas kirjandus ikka on muutunud?

3. november, 2010 Krista Kaer

Ma mäletan, kuidas ühe Londoni raamatulaada ajal esinesid kirjastaja ja just tõlkekirjanduse edendaja Christopher Maclehose ja tuntud agent Andrew Nurnberg seminaril, mille eesmärk oli rääkida väiksemate kirjandusmaade esindajatele, kuidas oma autoreid terves maailmas tuntuks teha. Retsept oli väga lihtne: kui teil on raamat, mis on ühelt poolt kindlalt oma maa kirjandustraditsioonis,  hästi kirjutatud ja laseb teiselt poolt selle tegelaste ja probleemidega samastudateiste maade  lugejatel, siis see tõlgitakse kindlasti paljudesse keeletesse. Väga lihtne – aga ilmselt raske teostada. Mõnel on see siiski õnnestunud – seni viimane edukate reas on Sofi Oksanen. Ja otsekohe püütakse leida varjatud põhjusi, küll reklaamimeeskonna suurepärast tööd, küll seda, et veri, vägivald ja seks müüvad, küll seda, et kirjandus ise on muutunud ja pole enam see “puhas” kunst mis kunagi. Kui aga vaadata viimasel ajal läbi maailma tuhisenud menuteoseid, siis arvan ma, et kirjandus ei ole muutunud sugugi nii palju, kui arvatakse. Ajal, mil kirjutasid Dickens, Conan Doyle ja Wilkie Collins, seisid inimesed hommikul trükikoja ees ja ootasid uut lehenumbrit värske romaanijupiga. Kas selleks, et loota intellektuaalset valgustust? Ei, pigem selleks, et lugeda, mis juhtus Pipi, Oliver Twisti või Sherlock Holmesiga edasi. Nad ootasid lugu ja lugu oodatakse siiamaani. Just nimelt jutuvestja anne on see, mis ühendab Dan Browni, Coelhot, J.K. Rowlingit, Stig Larssonit ja Stephanie Meyerit.  Ja ma lisaksin siia veel ka Valentine Nõlvaku, kes oli tõeline ja ehe jutuvestja. Pärast iga sellise kirjandussensatsiooni ilmumist püüavad kõik kõigepealt aru saada, milles see fenomen seisneb, ning siis seda järele teha. Aga järeletegemine ei õnnestu, sest uus sensatsioon tuleb kusagilt hoopis mujalt. Lihtne on öelda, et tänapäeval on menukas kirjandusteos produkt, mille on kokku pannud osavad sellid mingi valemi põhjal. Kui see nii oleks, küllap oleks see valem siis juba ka lahti muugitud ning kõik istuksid ja kribiksid kirjutada. Ja kirjastajatel poleks enam mingit muret. Samal ajal aga püsib Briti raamatute edetabelites David Mitchelli keeruline ja mahukas ajalooline romaan sellest, kuidas Hollandi kaupmehed Jaapanis kauplema hakkasid, ning kirjastajad terves maailmas haaravad lennult Jonathan Franzeni “Vabadust”, mis jutustab Ameerika äärelinna perekonna elust ja painetest. Osavad konstruktsioonid? Aga võib-olla lihtsalt raamatud, mis suudavad inimestes midagi puudutada.

See ei tähenda, muidugi, et maailmas kirjandusprodukte ei toodeta. Toodetakse küll, aga nende iga pole pikk ja lendki pole väga kõrge. Kui aga hakatakse rääkima sellest, kuidas kirjandus on muutunud, siis poleks paha vaadata natuke Eestist kaugemale või heita pilk kas või meil ilmuvale tõlkekirjandusele. Kuuldused romaani surmast on endiselt liialdatud.

Mis aga puutub sellesse, et ülemaailmsed menuraamatud noorte lugejate maitse ära rikuvad, siis soovitan lugeda Daniel Pennaci äsjailmunud raamatut “Nagu romaan”, kus ta toob lugeja teiste õiguste seas ära ka õiguse bovarismile. Ta seletab seda järgmiselt: “Laias plaanis seisnebki bovarism kohest ja vahetut rahuldust pakkuvates tundeelamustes: kujutlusvõime kummub, närvid värelevad, süda perutab, adrenaliin purskab, kõikjal toimub samastumine, argielu paiseid peab aju (ajutiselt) väljamõeldise paakpoideks… Selles olekus leiame end lugejatena esialgu kõik. Oivaline.”

Ma kuulen iga päev nuttu ja hala, et lapsed, noored , täiskasvanud jne ei loe enam, et nad ei saa tekstidest aru, et varsti ei osata enam ka kirjutada, ning halan ise samamoodi. Ainult et mul on aina vähem tahtmist minna kaasa arusaamaga, et lugemine peab olema raske töö ning iga raamat, mis sunnib lugejat öösel üleval istuma (bovarism) on katkupisik ja kuradist.

Categories: Kirjastamine, Kriitika, Lugemine Tags:
  1. 3. november, 2010 kell 18:56 | #1

    Igasugune laia kaarega õiguste jagamine on pahatihti mingi lõtvuse serveerimine humanistliku progressi järjekordse etapina. Õigus ju näib olevat üks vägevamaid atribuute põlistamaks ja edendamaks ühiskonnafilosoofiat, mis väga suure väärtusena hindab indiviidi vabadust, ning sedaviisi on mis tahes õiguse vastu argumenteerija a priori halvas valguses („vist miski fashist, kahtlemata inimsuse vaenlane, rsk!“). „Inimesel on õigus lugemisest üldse loobuda ja ennast iga nädalavahetus mäluauku kaanida!“ - noh, eks vaidle nüüd…

    Kultuuri-ilmingute jaotamine kõrgeks ja madalaks kipub samuti vastumeelne olema ühele hägusale aga tugevale demokraatlikule instinktile ning seetõttu ehk ei maksakski kaalukaussidele asetada näpuotsatäit ERSOt ja kamalutäit „Meie Meest“. Selle asemel, et lähtuda väärtusest [kohustuslik hüüatus: alati relatiivne!], mis peaks siis kuidagi õigustama poputamist, doteerimist vms, ehk oleks lihtsamgi lähtuda elujõulisusest. Ei Madonna ega Dan Brown vaja muret väljasuremise pärast. Nii ka bovarism. Bovarism on matsakas ja punaste punnpõskedega nagu reedeõhtune õllejoomine, tema pulbitsevat elujõudu pole vaja Õigusega toetada.
    „Bovary tüütab mind, ärritab mind, tema vulgaarsus ajab mind iiveldama,“ kirjutas Flaubert, kes vajab looduskaitset märksa enam kui tema kirjeldatud eluvormid.
    Ja ka lugemisoskus nii nagu kirjeldab seda George Steiner.

    Niisiis, viriseme ja hädaldme ikka edasi! :) Kolksugu lokulaud!

  2. kganna
    5. november, 2010 kell 15:15 | #2

    Inimesel ongi täielik õigus lugemisest loobuda & end kasvõi iga jummala päev, nädalavahetustest rääkimata, mäluauku kaanida. Iseasi, et see inimene ei ole eriti jätkusuutlik ega saa enamasti nautida kuigi intelligentset suhtlusringkonda. Aga kui ta mäluauku kaanimise asendab tyhjal pilgul teleekraani jõllitamisega, on ta lausa tubli keskmine kodanik hoolimata sellest, et viimane raamat, mida ta käes hoidis, oli mõni tööalane yllitis või muul viisil kohustuslik trykis hulk aastaid tagasi.

    Lapsekene, kes kymme aastat tagasi Harry Potteri käekõrval lugemist nautima õppis, loeb nyyd mõnuga autoreid, kellest minu ajud yle ei käi. Ma arvax kyll, et hästi sai tehtud — see esimene põnevuse-periood, bovarismi ajajärk, andis talle võimaluse lugemist harjutada, lugemisest rõõmu tunda, võtta lugemist loomuliku osana elust. Kurb muidugi, kui lugeja sellest arenguetapist välja ei kasvagi . . . aga ta loeb. Ta tunneb. Ta mõnikord ehk isegi mõtleb.

  3. Triinu Meres
    10. november, 2010 kell 14:06 | #3

    Isiklikult minule jääb arusaamatuks, miks üldse lugeda tekste, mis ei paku ei naudingut ega vahetut teadmist.
    Vaimne masohhism on kuidagi väärikam kui füüsiline?
    Samas “Meie mees” vs Erso ei ole mu meelest üldse seotud kõrge ja madalaga selles mõttes, mis mind hirmsasti häirib (et kui raamatus kõik läheb halvasti, peategelane on jäle ja kõik tema ümber ka, ning lisaks on lehekülg lehekülje järel kirja pandud hästi raskepärases keeles ning paljude võõrsõnadega, on tegu Kõrge Kunstiga) vaid küsimus on esteetilises meeles.
    Kui inimesel ei ole mingil põhjusel esteetilist meelt välja arenenud, siis vahet pole, palju sa Ersot kiidad, ta lihtsalt ei suuda seda hinnata.
    Samas kui inimesel ON esteetiline meel ergas, siis sul ei ole vaja tema jaoks Meie Meest maha teha. Ta ei suuda seda nagunii kuulata. See on tema jaoks peaaegu valus kogemus.

    Raamatutega on tegelikult samamoodi. Hea raamat ei pea olema igav, vastik ja suitsidaalseid mõtteid tekitav, nagu millegipärast nii paljudele meeldib uskuda. Ersogi esitab paljut peale moodsate viisivabade reekviemide.

    Miks on kõige kõrgem kirjandus justkui ikka see, mida ei suuda ka erksa esteetilise meele ja ohtra kogemusega lugeja endale nauditavaks teha, kuna see on loodud olema vastik ja piinama-painama lugejat enne und ja järgmisel päeval ja järgmisel nädalal ja veel aastaid hiljemgi? Et kui jääb kauaks meelde, kui õudne kogemus oli raamatu lugemine, siis on tegu tõelise kunstiga?
    Kas selle taga on tõesti “kannatus õilistab” idee?
    Aga kui ma olen üle elanud traumaatilised lahkuminekud, lähedaste surmad, luumurrud, teadvusekaotusega migreenid ning III astme depressiooni, kas mul siis on moraalne õigus mitte võtta veel ühte kannatusallikat oma ellu juurde ja lugeda hoopis Bulgakovit või Twaini, kes suudavad anda eluisu, mitte ei võta seda ära?

  4. 11. november, 2010 kell 02:37 | #4

    Paraku ei liigu “esteetiline meel” yhemõõtmelisel skaalal Meie Mehe ja ERSO vahel. Yhele meeldib symfooniline hevi, teisele J-pop, kolmandale iiri harf. Või, kui raamatuist kõnelda, gooti romaan vs lasteluule. Yhe jaoks on igav ja vastik yks, teisele teine, karvane armastab karvast jne.

    Kahtlemata suudab inimese esteetiline taju areneda. Õigupoolest teeb ta seda mis tahes valdkonnas: ballaadid, novellid, tviterdused, vein, kunstnikerdustega esmaabikapid… Igal pool võib rääkida millestki, mis tõenäoliselt (ehkki mitte alati) hakkab meeldima n-ö harimatule maitsele, ning millestki, mille hindamiseks tuleb oma maitset harida, sellele aega, ruumi ja kogemusi anda (ehkki mitte alati).

    Millal on maitse või meel kyllalt ergas, et ytelda: aitab, kui ma midagi “õudseks kogemuseks” pean, siis see ongi õudne? Nyyd pole kysimus kindlasti minu napis hariduses, mäetipp on käes, siin ma seisan ja teisiti ma ei saa - naelutan oma saamise/saamatuse ukse kylge ning viskan raamatu (või esmaabikapi) autorit tindipotiga?

    Kui ma Bulgakovist masendun, kes õilistab siis minu kannatusi?

  5. Triinu Meres
    11. november, 2010 kell 14:19 | #5

    Ma arvan, et maitsete hierarhiseerimine on pisut kummaline tegelikult.
    Kellele Bach kellele Pärt - ma tean küll inimesi, kes ei suuda mõlemat nautida vaid ainult ühte. (Raamatublogis tuleb rääkida muusikanäidetega, sest siis pole oma teadmatuse pärast nii piinlik, aga fakti heliloojate taha peitumine ei muuda - kõik ei meeldi kunagi kõigile, kellele ta teoreetiliselt kultuuritaseme poolest meelida võiks, ka Nikki fännid võivad Meie Mehele sülitada ning vastupidi).
    Aga miskipärast, kui inimesele meeldivad sellised asjad, mis eriti kellelegi teisele ei meeldi, tunneb ta, et tema maitse on PAREM ja VÄÄRTUSLIKUM.
    Ning mind huvitab, miks. Mille põhjal?
    Kas ja miks on Jüri Ehlvesti lugu lapse laibal vägistatud naisest kõrgem kunst ja väärib rohkem populariseerimist ning reklaami kui üldrahvaliku lemmiku Kiviräha jutt suhkruga kondentspiimast, mis on tegelikult püha graal?

  6. 11. november, 2010 kell 22:02 | #6

    @Triinu Meres
    “maitsete hierarhiseerimine on pisut kummaline tegelikult.”
    vs
    “kultuuritaseme”
    =?

    ***

    Ei ja eimikski. Mulle meeldib kondenspiim märksa rohkem: ajaloolised ja kirjanduslikud allusioonid, soojad suhted vennasrahvaga, inimsõbralikkus. K. on ikkagi ysna vanamoeline humanist ning “by the end of day” ehk päeva riismeteks loeb see rohkem kui Kunst.

    Muuseas, on ka selline mõiste nagu kirjaniku eetika, millesse kuulub muuhulgas looja vastutus selle eest, mis seisundis ta lugeja maha jätab. Ei, see ei tähenda nunnutamist, see tähendab just nimelt seda, mis kirjas on: vastutust sõna jõu ja mõju eest.

Kommentaarid on suletud.